Kreeka visandid Eesti huvide taustal

ERKKI BAHOVSKI

Euroopa 1848. aasta revolutsioonide kohta on öeldud, et sellal pidanuks Euroopa ajalugu pöörduma, aga ei pöördunud. On’s Kreeka kriis samasuguse tähendusega? Kas Euroopa ajalugu pöördub, ja kui pöördub, siis mis suunas? Kuidas mõjutab Kreekas toimuv Eestit ja missugused on Kreeka võimalikud stsenaariumid? Ülima tõenäosusega oleme pöördepunktis, sestap on alati võimalus pöörata üles, alla, vasakule, paremale, seista või keerata tagasi. Et Kreeka võrrandis on muutujaid lihtsalt väga palju, katsugem keskenduda geopoliitilistele aspektidele, mida muidugi ei saa täielikult lahutada majanduslikest.

1. stsenaarium – Kreeka võlgu ei kustutata, riik jääb euroalasse ja tasub oma võlad.

See on praegu ka ametlik versioon, millele on alla kirjutanud nii Euroopa Komisjon kui ka Eesti. Kreeka õnnestumise korral saaks Euroopa Liit näidata, et euroala on jätkuvalt edukas projekt ja nii võiks sellega ühineda veel teisigi riike. Jääksid peale ka tehnokraatlikud argumendid kultuuriliste asemel (s.t Kreeka õigeusklik tsivilisatsioon ei oleks määrava tähtsusega). Eesti julgeolekupoliitika vaatevinklist oleks euroala ja Euroopa Liidu stabiilsus tervitatav.

Ometi on Kreeka edukuses väga palju kahtlejaid. Eestile on siin põhiliseks küsimus, millal muutub ametlikust versioonist kinnihoidmine Eestile kahjulikuks (mõni ütleb, et ongi juba muutunud) ehk siis, millal oleks paras aeg uppuvalt laevalt jalga lasta. Palju sõltub Saksamaa käitumisest.

2. stsenaarium – Kreeka võlad kustutatakse ja riik jääb euroalasse.

Seda varianti on propageeritud päris palju. Ehkki majandusliku külje pealt tundub olevat tegu mõistliku lahendusega, tekivad väga suured poliitilised küsimused. Miks on kreeklased paremad kui eestlased või lätlased, kes pidid kriisiajal kärpima? Kui Kreeka võlad kustutatakse, tekib vastupandamatu soov teistelgi euroala riikidel ja sealsetel poliitilistel jõududel nõuda oma võlgade kustutamist ja senine kasvu- ja stabiilsuspakt kaotaks igasuguse mõtte.

3. stsenaarium – Kreeka lahkub euro­alast.

a) Kreeka kukub musta auku. Majanduslik kaos süveneb ja kreeklased kaotavad üha enam oma sissetulekuid. Siin on küsimuseks, kes jõuab Kreekale varem appi – kas Euroopa Liit, USA, Venemaa, Hiina või veel keegi asjast huvitatu. Kui praegu on Euroopa Komisjoni kritiseeritud Kreeka suveräänsuse ahistamise pärast, on selge, et musta auku kukkumisega ja seega välisabist sõltuvaks muutumisega kaotaks Kreeka suveräänsust veelgi rohkem. Vene mõjusfääri sattumisega tekiks küsimus NATO terviklikkusest ja Venemaa juurdepääsust Vahemerele. Säärane areng oleks loomulikult kahjulik ka Eesti julgeolekule.

b) Kreeka tõuseb jalule. Kreeka võtab kasutusele oma raha ja suudab osava majanduspoliitikaga majanduse kasvama panna. Kreeklastele kasulik, kuid mõjuks halvasti euroalale endale, sest tekitaks ilmselt doominoefekti (paljud hakkaksid „Kreekat tegema“). Ka Eestis tugevneksid jõud, kes sooviksid krooni tagasi kasutusele võtta. Tekiks vägagi vastuoluline küsimus – kui Kreeka näide ergutab majandust paremini, siis saaks ju ehk Eestiski nii talitada. Väheneks ilmselt väljaränne ja äärmusparteide populaarsusele pandaks piir. Teisalt on euroga seonduv Eestis julgeolekustatud ja nii seob Eesti oma julgeoleku euroala stabiilsusega, ent majandus ei pruugi kiiresti kasvada.

4. stsenaarium – Kreeka lahkub ajutiselt euroalast.

Sõna „ajutine“ paistab olevat siin määrava tähtsusega. On selge, et Euroopa Liit ei saa anda Kreekale kindlat naasmistähtaega, sest siis juhtub nagu Bulgaaria ja Rumeeniaga, kes olid saanud Euroopa Liitu astumise tähtajaks aasta 2007 ega viitsinud seetõttu enam pingutada. Euroopa Liit oli sunnitud pärast tegema „järelnoppimist“, sundides Bulgaariat ja Rumeeniat jätkuvalt reformidega edasi liikuma. Ajutine Grexit on väga udune plaan ja selle suurim häda on selles, et ajutine võib muutuda alaliseks ja teised mitte just kõige sõbralikumad riigid selle nimel ka töötavad. Eesti peaks toetama väga selgeid kriteeriume või euroalasse naasmisprogrammi, mille järgi Kreeka võiks euroalasse tagasi tulla. Euroopa Liidu ees seisab üheaegselt kaks peaaegu et vastandlikku ülesannet – jätta uks Kreekale avatuks, kuid sealt sissesaamine nõuab kindlate kriteeriumide täitmist.

5. stsenaarium – Kreeka lahkub ka Euroopa Liidust.

Ei ole muidugi päris selge, kuidas kasvab Kreeka euroalast lahkumine väljumiseks Euroopa Liiduks, kuid praegusel turbulentsel ajal ei tasuks ühtki võimalust täiesti välistada. Ja siin on samuti kaks võimalust: kas Kreeka tõuseb jalule või mitte. Kui Kreeka tõuseb jalule ilma Euroopa Liiduta, oleks see ühendusele päris kurjakuulutav (ometi ei saa ühelegi riigile ja rahvale halba soovida). Kui aga mitte, oleks Euroopa Liit sunnitud Kreekaga ikkagi tegelema, kas või seal asuvate pagulaste pärast. Kreeka piir muutuks ka Euroopa Liidu välispiiriks, mis ilmselt tähendab lisakulutusi Bulgaariale ning võib-olla ka Makedooniale, sest just viimase saamine Euroopa Liitu ja NATOsse on paljuski seisnud Kreeka vastuseisu taga. Euroopa Liit aga kaotaks kõvasti oma imidžist, sest on ju Kreeka antiikne traditsioon olnud Euroopa demokraatia aluseks ja on loomulik, et vastav riik kuulub ka Euroopa perre.

Sel stsenaariumil – vähemal määral ka Kreeka euroalast lahkumisel – on veel imperiaalne tahk. Nimelt vaatavad autokraatsed suurjõud maailma läbi imperiaalsete prillide ja nendele võib iga maatüki kaotus tähendada ka impeeriumi nõrgenemist ja vastavalt siis nende endi positsioonide tugevnemist. Ajalugu on näidanud, et esialgne kaotus ei pruugi veel tähendada impeeriumi hääbumist, sest 1776. aasta USA lahkulöömine Briti impeeriumist ei mõjunud udusele Albionile hävitavalt. Vastupidi: sada aastat hiljem kuulutati kuninganna Victoria ka India keisrinnaks ning Briti kroon oli jõudnud oma tippu. Kreeka lahkumine ei tähendaks seega veel Euroopa Liidu lõppu, vaid Ukraina liitumine näiteks mõnikümmend aastat hiljem hoopis tugevdaks ühendust.

6. stsenaarium – Kreeka lahkub veel NATOst.

Tasub meenutada, et 1999. aastal, mil NATO pidas õhukampaaniat Serbia vastu, oli 95 protsenti kreeklastest sõja vastu. USA saatkond Ateenas oli pidevalt ümbritsetud meeleavaldajaist. Ent on nii ameeriklaste kui ka eurooplaste huvides, et Kreekas säiliks stabiilsus ja riik püsiks alliansis. Ameeriklased pole just Kreekas levinud antiamerikanismi tõttu Kreekale palju ka otsest survet avaldanud, sest see võiks anda vastulöögi riigi NATOst lahkumise näol. Kreeka lahkumine NATOst mõjutaks tugevalt stabiilsust Vahemere põhjakaldal. Praegu ei ole NATOs Vahemere põhjakaldast vaid 25 km Bosnia ja 293 km Montenegro rannikust, kuid mõlemad teevad alliansiga lähedast koostööd ja mõlemad on saanud NATO-lt ka liikmesuse tegevuskava. Kreeka ranniku pikkuseks on ligi 14 000 km – võite vaid ette kujutada, missuguse augu lööks see NATO kontrollitud Vahemere põhjakaldasse. Seda eriti veel siis, kui arvestada ebastabiilsust Vahemere lõunakaldal. Kreekat hoiab NATOs hirm Türgi ees, kuid lõputult sellele ka loota ei saa. NATO nõrgenemine oleks halvim, mis võiks Eestile julgeolekupoliitiliselt juhtuda. Ka Kreeka NATOst lahkumisel oleks imperiaalne tahk.

7. stsenaarium – Kreeka ühineb Euraasia Liiduga.

Põhimõtteliselt on tegemist jätkuga stsenaariumidele, mille järgi Kreeka lahkub nii Euroopa Liidust kui ka NATOst. Kreeka Euraasia Liidu liikmesus annaks Moskvale suurema kontrolli Vahemere ja Euroopa üle. Probleemid võivad tekkida sellest, et kreeklaste ja ülejäänud euraasialaste elatustaseme vahed on lihtsalt liiga suured. Kui Venemaa elatustase on näiteks ka Euraasia Liitu kuuluva Armeenia omast suurem, siis Kreeka isegi oma langeva majandusega oleks Euraasia Liidu rikkaim riik ja Venemaal tekiks ikkagi küsimus, miks peaks Moskva Kreekasse raha pumpama. Geopoliitiliselt oleks muidugi Kreeka Moskvale väga valus kiusatus. Eestis tugevdaks selline stsenaarium neid jõude, kes propageerivad pragmaatilisi suhteid Moskvaga parema turule juurdepääsu nimel.

Loomulikult on need stsenaariumid väga skemaatilised ja tegelikkus sisaldab pooltoone ja stsenaariumide segusid. Tuleb ka meenutada, miks üldse euro loodi. Selleks et siduda taasühinev Saksamaa paremini Euroopaga ja vältida nii 1871. aastast tekkinud Saksamaa domineerimist Euroopas. Nüüd aga võib küsida, kas on euro loomine hoopis aidanud kaasa Saksamaa domineerimisele. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble vastas eitavalt Der Spiegeli küsimusele, kas Saksamaa domineerib Euroopas, viidates asjaolule, et Saksamaa ei kuulu erinevalt Ühendkuningriigist ja Prantsusmaast ÜRO julgeolekunõukogu viie alalise liikme sekka. Sinna ei kuulunud Saksamaa siiski ka 1990. aastal, kui taasühinemist kartsid nii Briti toonane peaminister Margaret Thatcher kui ka Prantsusmaa toonane president François Mitterrand. Küsimus ei ole seega üksnes Kreekas, kuid see on juba teine jutt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar