Kreeka riiki ähvardab uuskoloniseerimine

ERO LIIVIK

Kreeka võlaprobleemide käsitlusi meie ajakirjanduses on olnud ühelt poolt nukker, aga ka üsna igav lugeda – tihti domineerib ühekülgselt hukkamõistev ja ärapanev stiil. Mõningad lood sobiksid oma tonaalsuselt lausa Saksamaa natside kurikuulsa häälekandja Der Völkis­cher Beobachter veergudele: kirjutatakse näiteks, et Kreekas marsivad „tattipritsivad kommunistid“, tänavatel on võimu haaranud ja külvavad rahulikes kodanikes hirmu vasakpoolsed ja anarhistid. Omalt poolt jagavad lahkelt jalahoope ka mitmed euroopaliku solidaarsuse unustanud Eesti poliitikud, kes süüdistavad Kreeka valitsuse „kommuniste“ sajas surmapatus, pööramata tähelepanu sellele, et Kreeka kommunistlik partei muide valitsusse ei kuulugi. Küll aga on Syrizaga koalitsioonis näiteks paremtiiva rahvuslaste-konservatiivide partei ANEL.

CounterPunchi ajakirjanik John Pilger on väljendanud seisukohta, et Syrizat ei saa pidada revolutsiooniliseks vasakradikaalseks parteiks, selle poliitiline joon sarnanevat hoopis Briti „kolmanda tee“ neoliberaalse sotsiaaldemokraatiaga.1 Paistab aga, et see, kes tahab oma agendat kuulutada, leiab selleks faktidest sõltumatu semantika. Kindlasti võib mustamise panna nii nende hirmutajate päevapoliitiliste huvide arvele, aga näha siin ka lapsemeelset idaeuroopalikku „ignorantsuse loori“, et kõik Eestis lehti lugevad või telerit vaatavad täiskasvanud mõtestaksid asju nii, nagu konkreetne partei soovi(ta)b. Paistab paika pidavat vana kõnekäänd, et inimene, kes on sündinud, haamer käes, näeb igas asjas naela. Arvestades, et Kreeka finantsvõimetuse teema on olnud meedias juba väga pikka aega fookuses ning ei kao sealt ka ettenähtavas tulevikus, on selliste klišeede tekkimine/tekitamine mõneti vältimatu, ometi ei peaks see vabandama üleolevat suhtumist Kreekasse ja üldse kreeklastesse ega teistsuguse informatsiooni või arvamuse marginaliseerimist.

Demokraatia tööriist

Kreeka võlasaagas oli üks dramaatilisi hetki 5. juuli referendum. Eesti poliitiline klass mõistis selle sammu ühemõtteliselt hukka, näiteks „säutsus“ teemal ka Toomas Hendrik Ilves: „Mõtteline eksperiment demokraatias. Ülejäänud 18 eurotsooni liiget korraldavad referendumi, kas tõsta makse Kreeka väljaaitamiseks? Mis oleks jaatava vastuse tõenäosus?“2 Paraku maksuküsimustes referendumeid ei korraldata, seda ei luba ka meie põhiseadus. Tegelikult oleks Eestis võinud toimuda rahvahääletus juba 2012. aastal, kui riigikohus oli väga lähedal, et Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamislepingu (ESML) asjas tehtud otsuses oleks peale jäänud nende juristide hääl, kes leidsid, et lepingu ratifitseerimine nõuab rahva arvamuse kuulamist – üheksa kohtunikku 19st jäi eriarvamusele.

Näiteks küsis tollal riigikohtu liige Jüri Ilvest, et „kas tegelik põhiseaduslik suverään – rahvas – on üheainsa, meile kõigile teadaoleva rahvahääletuse kaudu andnud Riigikogu ükskõik millisele parasjagu ametisolevale koosseisule õiguse igavesest ajast igavesti loovutada hetkepoliitilistel kaalutlustel Eesti riigi suveräänsust mis tahes ulatuses?“. Ja lisas: „Olen seisukohal, et Põhiseaduse täiendamise seadus ei anna Riigikogule õigust ratifitseerida EMSL-i ilma rahvahääletust korraldamata.“3 Riigikohtu otsuse tuules tekkis Eestis isegi rahvaliikumine „ESM rahvahääletusele!“, mis aga tollast riigikogu ja valitsust ümber veenda ei suutnud.

Meie ministrid ja kõrgemad ametnikud jätkavad Kreeka teemal väga enesekindla tooniga, kuigi Siim Kallas väitis hiljuti, et talle näib, nagu poleks Eesti valitsusel Kreeka küsimuses mingeid mõtteid, sest välja midagi ei öelda. Tegelikult oli ka Kreeka referendumi puhul tähtis riigi suveräänsuse küsimus, see, kas valitsus ei sõlmi mitte rahva nõusolekuta mõnda halba lepingut, mis toob kohustusi kõigile.

Sotsioloogiaprofessor Donatella della Porta on väitnud, et kasinuse ja kärbete vastased protestid toovad esile, et Euroopa liigub üha kindlamalt suunal, kus suure osa otsustest teevad ebademokraatlikud institutsioonid. Finantskriis on süvendanud probleeme kogu ELi legitiimsusega: Euroopa parlamendi nähtavus üha väheneb, samal ajal kui bürokraatlike (näiteks ECFIN ehk majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat) või otsese demokraatliku kontrolli alt väljas asutuste (näiteks Euroopa Keskpank) mõjukus kasvab. Võim koondub aga üha enam väikese otsustajate rühma kätte – ja seda nii iga liikmesriigi poliitilise juhtimise kui ka ELi tasandil. Kitsas grupis tehtud läbipaistmatud otsused peavad liikmesriikide demokraatlikud valitsused aga ellu viima, kaotades selle käigus osa oma suveräänsusest. Nii on läinud Iirimaa, Portugali, Kreeka ja Küprosega (kaudselt ka Itaalia ja Hispaaniaga), kes pidid laenu saamiseks alla kirjutama memorandumile, kus olid sätestatud väga detailsed juhised kasinuspoliitika elluviimiseks. ELi meetmetele allutatud riigis saavad kannatada demokraatlik protsess ja sotsiaalne partnerlus. Kreeka referendumiga sooviti eurokraatidele koht kätte näidata.4

Võlgniku igavene süütunne

Paraku läks aga nii, et kuigi hääletusel lükati ettepanek tagasi, tegi peaminister Alexis Tsipras risti vastupidi ning sõlmis ikkagi kokkuleppe, pealegi halvematel tingimustel, kui esmalt pakutud. Kreekas kõlab palju vihaseid hääli, kes peavad Tsiprase tegevust Kreeka rahva huvide alatuks reetmiseks. Ennekuulmatu on see küll – kutsuda ellu referendum ning saadud tulemusega mitte arvestada – ja näitab kesist poliitilist kultuuri. Tema õigustuseks saaks ehk sellises situatsioonis väita vaid seda, et Tsipras allutati sunnile. Ühe meediasse jõudnud kommentaari kohaselt oli Tsip­ras olnud terve öö väldanud läbirääkimiste käigus mõningate ELi riikide juhtide tuleva surve all, mida võiks võrrelda luureorganite töötlusmeetodite arsenali kuuluva „mentaalse uputamisega“ (mental waterboarding), mida üliharva rakendatakse kuriteos kahtlustatava terroristi suhtes.

Selline käitumine ei vasta aga rahvusvahelisele õigusele. Viimane austab riikidevahelist vaba kokkulepet ning keelab lepingute sõlmimisel ähvarduste kasutamise; väljapressimisega sõlmitud lepingutel puudub õigusmõju, rääkimata legitiimsusest. Kuna ühtegi putru ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse, siis pole ka välistatud, et kogu leppeprotsessi juriidilise paikapidavuse vaatab edaspidi üle rahvusvaheline arbitraaž. Sisuliselt on Kreeka suveräänsust väga tugevalt kärbitud, sest põhimõttelised riiki ja rahvast puudutavad otsused on teinud rahvusvahelised pangandustegelased, IMF ja teiste riikide valitsusjuhid (nn troika). Slavoj Žižek on kirjutanud Kreeka referendumiga seoses, et kui tahame hoida Euroopa pärandit, demokraatiat, usaldust, võrdsust ja solidaarsust, tuleb asuda Syriza poolele, kui aga peaks juhtuma, et Syriza kombineeritakse kõrvale, siis astub esile „Aasia väärtustega Euroopa“ ning see tähendab kapitalismi tõttu peatatud demokraatiat.5

Žižek osutab samale probleemile nagu professor della Porta: Euroopa tehnokraadid tahaksid asja ajada ilma valijateta. Kui valimised üleüldse korraldatakse, siis üksnes selleks, et heaks kiita ekspertide varem tehtud otsused. Tegelikult ei soovi nad ka kogu võlga tagasi saada, sest oleks ju ka võlgniku süütunne võlausaldaja ees sama igavene kui võlg. Võlgnikku saab hoida lõputus sõltuvuses ja allumises. On ju teada, et oma võlgu ei suuda tagasi maksta ka USA. Nii tekib kummaline võlgnike hierarhia: kõigepealt näiteks eelisasendis kommertspangad, kes on nii suured, et teavad, et neil ei lasta kunagi pankrotti minna; siis USA valitsus kui võlgnik, kes saab otsustada võetud laenude tagasimaksmise tingimuste üle, ja lõpuks „tühine“ Kreeka, keda võib lõputult tümitada ja alandada. Võlaorjus avab uksed nüüd juba peaaegu valikuteta jäetud Kreeka riigi uuskoloniseerimisele.

Kasinusmeetmete võit

Kreekale lepingu vormis esitatud ultimaatum näitab selgelt, et läbirääkimised lõppesid kasinust ja kärpeid pooldava koolkonna (Saksamaa, Holland, Soome ja mitmed Ida-Euroopa riigid) võidu ja ülejäänute haleda kapitulatsiooniga. Pole välistatud, et Saksamaa ja Prantsusmaa seisukohtade lahknevus finantspoliitilistes küsimustes süveneb veelgi ning loodetud ühtsust ja kodurahu eurotsoonis ei tule. Olukord on mitmes mõttes skisofreeniline: ühelt poolt räägitakse solidaarsusest, öeldakse, et ei soovita eurotsooni lõhkuda, teiselt poolt surutakse Kreekal kõri kinni ning esitatakse üha uusi ja jõhkramaid nõudmisi.

Kreeka referendumi eel kirjutas majandusteadlane Paul Krugman, et Euroopa tehnokraadid on nagu keskaegsed tohtrid, kes nõudsid, et patsientidel tuleb aadrit lasta, ning kui nende ravist jäid haiged haigemaks, lasid veel kord aadrit. Kärped Kreeka puhul ei ole toiminud ega saagi toimida. Krugmani meelest oleks Kreeka lahkumine euroalast halbadest valikutest parim ja kui Kreekal ei oleks eurot, siis saaksid nad devalveerida.6 Prognoositakse, et uute kasinusnõuete täitmine kahandab Kreeka majandust veelgi. Tsiprase soov, et võlasummat kas või osaliselt vähendataks, ei leidnud aga vastutulekut. Samuti pole selge, kuidas reageerivad Kreeka rahvas ja parteikaaslased Tsiprase seljapööramisele referendumi „eile“, kas see võib kaasa tuua valitsuse kukkumise. Thanassis Petrakos, üks Syriza eestkõnelejatest parlamendis, on välja öelnud, et peab õigeks Kreeka lahkumist eurotsoonist (oxi!) ning et iga hinna eest euro juurde jäämine lõpeb krahhiga.7 Olukord Kreekas muutus absurdsest traagiliseks, majanduskriisile lisandus legitiimsuskriis, kui valitsus ei arvestanud rahvaga ehk referendumi tulemusega.

1 John Pilger, The Problem of Greece is Not Only a Tragedy: It is a Lie. – CounterPunch 13. VII 2015, http://www.counterpunch.org/2015/07/13/the-problem-of-greece-is-not-only-a-tragedy-it-is-a-lie/

2 President Ilves: Mis juhtuks, kui panna Kreeka toetamine referendumile? – Delfi 6. VII 2015, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/president-ilves-mis-juhtuks-kui-panna-kreeka-toetamine-referendumile?id=71852093

3 Riigikohtunik Jüri Ilvesti eriarvamus kohtuasjas nr 3-4-1-6-12, http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548595

4 Donatella della Porta, The European Union’s Crisis of Legitimacy and The Greek Referendum. – Global Research 9. VII 2015, http://www.globalresearch.ca/the-european-unions-crisis-of-legitimacy-and-the-greek-referendum/5461541

5 Slavoj Žižek on Greece: This is a chance for Europe to awaken. – New Statesman 6. VII 2015, http://www.newstatesman.com/politics/2015/07/Slavoj-Zizek-greece-chance-europe-awaken

6 Krugman: Kreeka „ei“ pakub neile pääsetee. – Postimees online 6. VII 2015, http://majandus24.postimees.ee/3250453/krugman-kreeka-ei-pakub-neile-paasetee

7 Stathis Kouvelakis, From the Absurd to the Tragic. – Jacobin Magazine 10. VII 2015, https://www.jacobinmag.com/2015/07/tsipras-syriza-greece-euro-debt/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming