Kosmoteismi lubadus

Hasso Krull

Religioon tekitab tänapäeval ebakindlust. Kõige rängemad ühiskondlikud konfliktid on sageli seotud religiooniga; veel enam, religioonide sobimatusest tahetakse tuletada tervet tsivilisatsioonide konflikti, mis võtab sellisel juhul samuti usulise ilme. Kuigi lääne demokraatia peaks oma eelduste kohaselt olema ilmalik ja ususalliv, armastab ta näiteks „sõnavabaduse” nimel provotseerida tülisid, millel näib olevat varjatud religioosne taust. Mis siis veel rääkida islamist, kus pühaduse kaitse ja sõjapidamine lähevad ikka veel väga hõlpsasti segi. Mõistlikkus ja rahumeelsus on vaenupoolte jaoks tihti ainult mask, nende taga keevad segased tunded, mille päritolu ei suudeta endale teadvustada.

Pilt tundub eriti lohutu, kui heita pilk suurte religioonide vähe tuntud kõrvalaladele. Ühe 2005. aastal Helsingis peetud konverentsi kogumikust selgub, et verist vihavaenu leidub ka seal, kust võiks oodata rahumeelsuse ja vägivallatuse vaimu. (Vt Exercising Power: The Role of Religions in Concord and Conflict. Toim Tore Ahlbäck. Vammala, 2006.) Nii võivad vadžrajaana budistid mõnikord kõnelda vägivalla vajalikkusest ning seda ka ise kasutada; vastuolu dalai-laama ja Dorje Shugdeni pooldajate vahel viis 1997. aastal koguni mõrtsukatööni budistlikus siseringis. Templimäe aktivistid ei tapa Iisraelis sugugi ainult palestiinlasi, vaid samavõrd ka juute, kes ei usu Templimäe erilisse rolli Iisraeli ja kogu maailma vaimse keskusena. Krišna Teadvuse Rahvusvahelise Ühingu rajaja Bhaktivedanta Swami kõnedest on selgunud, et ta pidas ka tapmist kunstiks ja uskus koguni aarja rassi üleolekusse teiste suhtes jne. Hämmastavaid näiteid leidub nii palju, et võib tekkida küsimus, mis on religioonis üldse head? Ja kuidas jõudis inimkond niisuguse head tahet ja selget mõistust tõkestava leiutiseni?

Tõsi küll, sama küsimuse võib pöörata ümber ja küsida hoopis teistmoodi. Võib-olla see, mida me tänapäeval peame religiooniks, ei olegi tegelikult enam religioon? Võib-olla on religiooni algtõuge kandunud hoopis teistesse valdkondadesse? Ja võib-olla need usundid, mida tänapäeval nimetatakse „kõrgemateks”, on hoopis tõelise religiooni mandunud ja mõranenud vormid?

Tuntud saksa egüptoloog Jan Assmann on oma raamatus „Egiptlane Mooses” (Moses the Egyptian. London, 1997) kõnelnud nn Moosese eristusest, mis tekitab lõhe monoteistliku religiooni ja millegi sellest hoopis ürgsema vahel, mida Assmann eelistab nimetada kosmoteismiks. „See eristus on tõese ja väära religiooni eristus, mis omakorda tekitab spetsiifilisemaid eristusi – juudid ja mittejuudid, kristlased ja paganad, muslimid ja uskmatud. Kui selline eristus kord on tehtud, pole lõppu uutel lisandustel ja alajaotustel. Asi algab kristlastest ja paganatest ning lõpeb katoliiklaste ja protestantide, kalvinistide ja luterlaste, sotsiniaanide ja latitudinaaridega, millele tuleb veel juurde musttuhat samalaadset nimetust ja lisanimetust. Seesugused kultuurilised või intellektuaalsed eristused loovad maailma, mis ei koosne üksnes tähendustest, identiteetidest ja orientatsioonidest, vaid on ühtlasi täis konflikte, sallimatust ja vägivalda. Seepärast ongi alatasa tehtud katseid konflikti lahendada, juureldes aina uuesti selle eristuse üle, isegi kui see toob kaasa riski kaotada kultuurilisi tähendusi.” (Lk 1.)

Assmanni meelest erineb Moosese eristusega loodud religioosne teadvus põhjalikult varasemast kosmoteismist, kus religioon polnud mitte konfliktide ja vastuolude allikas, vaid just nende rahumeelne vahendaja. „Kultuurid, keeled ja kombed võisid üksteisest erineda kui palju tahes: religioonid andsid neile alati ühise pinna. Nad toimisid kultuuridevahelise tõlke vahendina. Kuna jumalad olid kosmilised, olid nad rahvusvahelised. Rahvad austasid erinevaid jumalaid, aga keegi ei vaidlustanud võõraste jumalate reaalsust ega nende austamise legitiimsust. Eristust, millest ma räägin, polnud lihtsalt olemaski.” (Lk 3.)

Kui religioon oleks kultuuridevaheline tõlk, erinevuste selgitaja ja tõlgendaja, oleks tema funktsioon midagi seesugust, nagu on tänapäeva populaarkultuuril, intellektuaalsetel vooludel ja solidaarsusliikumistel. Ta oleks mõistmise, paindlikkuse, paljususe ja erinevuste poolel, mitte ei võitleks nende vastu; ta mitte ei õhutaks tülisid takka, vaid püüaks neid lahendada ja ette ära hoida. Lühidalt, religioon oleks ühiskonnas see, millena teda püütakse välja pakkuda, s.t ta oleks inimestevahelise kosmilise sideme looja. Kõik katsed õige ja väära religiooni eristusest väljuda tulevadki igatsusest niisuguse sideme järele – igatsusest, et uuesti täituks muistse kosmoteismi lubadus. Ja kui see ükskord tõepoolest täituks, võiksime unustada isegi sõna „religioon”, sest seda ei oleks enam kellelgi kunagi tarvis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht