Konverents “Ajalugu ja mälu” 8. X rahvusraamatukogus

Linda Kaljundi

Iga ühiskonna ajaloomälus konkureerib hulgaliselt minevikupilte ja mälestusi, mille tähendus teiseneb oleviku huvidele vastavalt pidevalt. Eriti teravalt võistlevad eri minevikupildid legitiimsuse nimel just lähiajaloo vallas, mida on Eestis näha vastuoludest sõja ja okupatsiooni painetest vabanemisel. Viidates ühiskondliku mälutöö vajalikkusele, polnud arutelu juhtinud Marek Tamme sõnul konverentsi eesmärgiks mitte analüüsida toimunut, vaid selle pärandit – Teist maailmasõda sellisena, nagu seda mäletatakse ja selle üle mõeldakse. Kõlanud ettekannetega saab lähemalt tutvuda 2006. aasta kevadel ajakirjas Vikerkaar (seniks pakub hea sissejuhatuse Vikerkaar 2003, nr 10-11), ent käsiteldu päevakajalisust arvestades olgu siinkohal viidatud mõningatele kõlama jäänud mõtetele. Rahvuslik ajaloomälu jutustab rahvuse ühisest minevikust ja edasikestmisest ning on aluseks rahvuslikule identiteedile. Nii nagu iga rahvus, on ka seda toetav rahvuslik ajaloomälu ajalooline ning Eestis tugineb see 1980.-90. aastate vahetusel kujunenud jõujoontele. Seetõttu, nagu on tabavalt öelnud Marju Lauristin, “on eesti rahvuslikus eneseteadvuses rohkem rõhku mineviku läbielamistel kui oleviku väljakutsete teadvustamisel” (EPL 12. III 2005). Ohvrimentaliteedist johtuvalt ootame mõistmist teiselt, pole aga ise valmis teisi mõistma ega ennast seeläbi teisele mõistetavaks tegema. Sest viimane ei tähenda mitte Eesti ajaloo Euroopa tarvis ümberkirjutamist, vaid mõistetavasse keelde tõlkimist ning esimeseks sammuks sellel teel võiks olla minevikupärandi paljususe teadvustamine. Et aeg selleks on käes, näitas ka märtsis Rootsi saatkonna ja S-Keskuse korraldatud konverents “Lähiajalugu Balti ja Euroopa kontekstis”. Seekord vahetati Teise maailmasõjaga seonduva mälutöö vallas aga mõtteid Prantsus- ja Saksamaaga. Ehkki lähiminevikus kogetu ei kattu, osutasid probleemide universaalsusele mitmed valupunktid: okupatsiooni, pagenduse ja genotsiidi käsitlemine; märtrite ja kangelaste rollide ümberjagunemine; kogu rahvast haaranud vastupanuliikumise müüdi ja kollaboratsionismi reaaliate tasakaalustamise vajadus.

Dialoogivajaduse tingib ka nn läbirääkimise ajastu Euroopa rahvaste ajaloomälu vahel. Ehkki rahvusteülese ajaloo võimalikkuses võib kahelda, peitub siin suur võimalus ületada senine eri osapooli vastandav vaatenurk. Nii on ka Eesti ajaloomälu puhul igati aktuaalne küsida: kelle häält on siin üldse kuulda? Nagu osutas Ene Kõresaar, on see eelkõige rahvusliku identiteedi kandjate rollis olevate talupoegade ja keskklassi hääl, kuna aga ülejäänud sotsiaalsed ja rahvuslikud grupid (baltisakslased, juudid, venelased; need, kellele “oligi nõukogude võimu vaja” jt) on taandatud võõra ajaloo kandjateks. Tiina Kirss ja Ene Kõresaar rõhutasid, et see avaldab mõju ka isiklikele mälestustele, mis ei sõltu niivõrd kirjutaja east või soost, kuivõrd käibivatest tõlgendusmallidest, tuginedes praegu Nõukogude perioodi kui etnopsühholoogiliselt ebanormaalse seisundi käsitlusele. Viimasega seostub ka venelaste kui kultuuriliselt võõra ja alaarenenud rahva radikaalne eristamine eestlastest ja sakslastest kui “kultuurrahvastest”.

Kuivõrd suuri raskusi võivad sellised jaotused meie ajaloopildist arusaamisel kaasa tuua, osutasid nii Jean-Pierre Minaudier’ ettekanne (vt EPL 10. X 2005) kui reaktsioon “välismaa targad taas Eesti ajaloo kallal” (EE “ylös-alas” nupus 13. X 2005.). Prantslastele, kellele rahvus on poliitiline mõiste (vrd “mitte-eestlase” terminiga) ja juutide massimõrv kuritegu kogu rahva vastu, edastavad segaseid signaale nii heldinud mälestus Saksa okupatsioonist kui mure, et Auschwitz varjutab Gulagi kuriteod.

Idabloki lagunemisega kaasnes mälestuste laviin, mille põhjustas tsensuuri kadumine, aga ka poliitilise režiimi ja ametliku ajalooversiooni muutusega seotud nn ajaloolise tõe kriis. Kui Olaf Mertelsmann rõhutas, et mälestuste roll ajalooallikana on eluvõimaluste paljususe esiletoomine, siis trauma varjust aitab üle saada eelkõige mälujälgede eneste historiseerimine, nagu kõneles Vichy režiimi näitel François Dosse.

Sõjamälestused teeb keeruliseks nii isikliku kogemuse traumaatilisus kui selle suhe avaliku mälestamisega, kus langenud sõdur kehastab kogu rahvast ja riiki, osutas Patrick Garcia. Mälupoliitika komplitseeritusest annavad Eestis esmajoones märku vastuolud, mis kaasnevad muutustega mälestamise kalendris ja mälestusmärkide hierarhias. Ent nagu tõdes Peeter Torop, on Lihula konflikt ühtlasi näide erinevate mälukeelte vähesuse kohta Eestis ja tekitab segadust eriti visuaalkultuuri retseptsioonis. Eero Medijainen viitas siiski ka 1939.-40. aasta sündmuste otsesele, aga õõnsale kasutamisele välispoliitilises (NATO laienemine, Iraagi sõda) retoorikas (“me kõik teame, mis 1939.-40. aasta juhtus”).

Arutelude laiema tausta moodustas Euroopa nn tuleviku kriis ehk XX sajandi traumades kadunud ühine tulevikuvisioon. Üha laienevas ja killustuvas Euroopas, kus rahvuste ja riikide asemel saavad olulisemaks väiksemad jaotused, tuleb ühtsuse leidmisel lähtuda eeldusest, et Euroopa ei tähenda mitte rahvusi või territooriume, vaid ideid, väärtusi ja valitsemiskultuuri.

Esialgu tuleb aga nõustuda Karsten Brüg­ge­manni tõdemusega, et Eesti on enda tajumises Euroopast maas. Eesti ajalugu on traagiline jutustus sõdadest, okupatsioonidest ja pagendusest, mistõttu on keeruline leppida tõdemusega, et need on XX sajandi Euroopa ajaloos tavalised. Eesti ajaloo mõistetavaks tegemiseks ei tule püüda eurooplaste ajalookäsitlust parandada, vaid mõista nii Euroopa kui siinsete eri rahvusgruppide ajaloopilti. See eeldab ka loobumist oma-võõra kategooriast ning mõistmist, et Eesti ajaloos on ruumi märksa pluralistlikumale käsitlusele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming