Kontinentide triiv: Al Quedal on muu kõrval trofeena seinale riputada ka transatlantiline suhe

Ahto Lobjakas

Küsimus pole mitte ainult USAga suhtlemises vaid ka ELi võimes mõjutada sündmusi globaalses mastaabis. Jutud transatlantilise suhte surmast on, nagu ikka, liialdatud. Midagi on USA ja Euroopa sidemetes aga toimumas küll, midagi üsna tektoonilist. Kontinendid triivivad lahku ning ettenähtavas tulevikus pole jõudu, mis need tagasi kokku lükkaks. Paradoksaalselt on triiv kiirenenud terrorismi tõttu, millest uue sajandi algusaastail loodeti pigem aseainet külma sõja negatiivsele stiimulile, mis sarnase sarnasega lahutamatult kokku jootis. Nagu külm sõda, nii püstitab ka terrorism – või täpsemalt see, mida Ameerikas nimetatakse terrorismiks, ning milles Euroopas nähakse ulatuslikuma regionaalpoliitilise jäämäe tippu – rea fundamentaalseid ja ühiskonnaontoloogilisi küsimusi. Vastused, mis Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni olid märkimisväärselt homogeensed, on asendunud heterogeensetega. Kui küsimist niipea ei lõpetata, saavad plekikääridega reisilennukitest massihävitusrelvad teinud Al Queda fanaatikud muu vähema kõrval trofeena seinale riputada ka transatlantilise suhte.

Kuidas levitada vabadust?

Al Queda mehed pole muidugi ammu need, kes küsivad, nemad tegid lihtsalt otsa lahti. Küsitakse laiemalt, kohtades nagu Iraak ja Afganistan, Madrid ja London, Guantánamo ja CIA “mustad” terroristide töötlemise kohad. Küsitakse nõudlikult, vastamiseks suurt aega andmata. Ja reaktiivselt, instinktiivselt antud vastused on jaganud Atlandi eri pooled omaette reaalsuseks. Kui külma sõja küsimus oli selles, kuidas kaitsta vabadust, siis tänane küsimus on selles, kuidas levitada vabadust. Kui vaja, siis relvaga, oli üldine vastus esimesele pärimisele. Kui vaja, siis relvaga, on täna USA vastus teisele. Euroopa instinktiivne vastus on erinenud. Kas selle põhjuseks on ajalooline sõjaõud, nõrkus või midagi muud, pole oluline. Algul ehk sunnitud harjumusest on märkamatult saanud kandev osa laiemas väärtuste süsteemis.

 See kõik on juba kaua käigus olnud. Kuid sarnaselt mõistuküsimusega “Mitu liivatera moodustab hunniku?” tuleb küsida, millisest hetkest tuleb vääramatult tunnistada ületamatut lõhet kontinentide vahel. Üks täiesti legitiimne kandidaat oli moment 1990. aastate lõpus, kui USA hakkas ajama Euroopa integratsiooniprotsesse pärssivat poliitikat. Ju siis Washingtoni projektsioonid lahknesid piisavalt. Pöördumatuks ei muutnud asjade kulgu siiski mitte president Clinton, vaid 11. september. Sellest kuupäevast alanud dünaamika raames on murdehetkeks halvemaid kandidaate kui november 2005 uudistega CIA salavanglatest, Washingtoni piinamisdebatist, valgest fosforist ning musta huumorina uue USA esimese vabadusklooni Iraagi libisemisest üle selle piiri, kus ühe inimese kannatuste mõõduks saab teine, mundris inimene, mitte seadus.

Euroopa on samal ajal olnud hõlvatud diametraalselt vastupidisega: sellega, mida tähendab vabadus oma piiride sees. Prantsusmaal mässas immigrantlik noorsugu, kellel on olemas kõik eluks vajalik peale eesmärgi. Londonis lükkas valitsuspartei esimest korda viimase kaheksa aasta jooksul tagasi peaministri tahte – sest selle kohaselt tulnuks võtta terrorismis kahtlustatavatelt kohtuta vabadus 90 päevaks. See on kauge kaja Guantánamost, kus ei kehti isegi habeas corpus, keskaegsel Inglismaal käibele tulnud mõiste, mis tähistab iga isiku õigust enda eest erapooletu kohtu ees kosta. Et mitte öelda vastu-kaja. Vabadus on harjumus, tundub Euroopas. Seda tuleb kaitsta, sest harjutakse kõigega.

On märkimisväärne, et USAski on tekkinud elav arutelu, muuhulgas piinamise küsimuses. Kuid see ei pööra rööpaid, millel jooksevad paralleelselt USA ja Euroopa Liit. Selle korrigeeriv jõud on pigem suunatud globaalsetest komplikatsioonidest lahtiütlemisele ning kisub isolatsionismi. Muidugi ei saa USA muust maailmast lahti öelda isegi sel piiratud viisil, mis oli võimalik pärast XX sajandi mullistusi. Isolatsionismitendentsi peamiseks tulemuseks saab olla vaid tagasitõmbumine meedia valupunktidest nagu Iraak ja Afganistan (viimases on see juba alanud, sealt järgmisest kevadest lahkuvat esimest 4000 USA sõdurit läheb teiste seas asendama Eestigi üksus, mille otseseks mandaadiks saab olema võitlus neo-Talibaniga). Institutsionaalse mõtteviisi muutuseks USA debatist vaevalt piisab. 

Distants vaid suureneb 

Millised valikud seab see ELi ette? Peale väärtuste konflikti on vältimatud rida praktilis-poliitisi järeldusi, mis saavad Euroopat USA suhtes vaid üha suuremale distantsile sundida. Kõigepealt on ilmne, et koostöö USAga kahjustab paradoksaalselt seda, mille najal EL oleks enim võimeline Washingtoniga suhtlema “silmade kõrgusel” (kasutades Saksa ekskantsleri Schröderi väljendit) – nn pehmet jõudu. Ja küsimus pole mitte ainult USAga suhtlemises vaid ka ELi võimes mõjutada sündmusi globaalses mastaabis. Eeskuju ja külgetõmbejõuga oma naabreid muutuma sundida on olnud ELi tõhusaim välispoliitiline vahend. Koguni nii tõhus, et seda tuleb tagasi hoida, piirata ning keelatagi riikidele nagu Ukraina, Moldova ja Taga-Kaukaasia kolmik. 

Koostöö USAga tekitab ELi jaoks ka üha häirivama usalduse probleemi. USA apelleerib üha enam nii Euroopa südametunnistusele kui enesealalhoiuinstinktile, otsides abi Iraagis, Afganistanis ja laiemalt islamimaailmas. Selline sõnum on Washingtonist viimastel kuudel lähtunud üha nõudlikumal kujul.  EL ei saa ühelt poolt abist keelduda, Lähis-Ida, Iraak ja Afganistan on oma muutunud olekus Vanale Maailmale tuntavalt otsesem julgeolekuprobleem kui USA-le. Aga selles piirkonnas USAga õlg õla kõrval tegutsemine seob ELi vältimatult USA poliitikaga, teeb temast sõbrana n-ö süüdlase”. Ja see on Euroopas tahes-tahtmata üha suurem sisepoliitiline mure. Õigusega või mitte, aga on fakt, et “Iraak” ja “islam” on sõnad, millel on Euroopa riikide sisejulgeolekule otsene tähendus.

USA lõhestab Euroopat ka seestpoolt

Veel üks USAst lähtuv oht, millega Euroopa peab paratamatult arvestama, on tema lõhestav ja seeläbi ELi nõrgestav mõju. Puhtobjektiivse faktina tõestas seda Iraagi sõda. Kuid sel mõjul on vaiksem ja veel reetlikum külg. USA lõhestab Euroopat ka n-ö seestpoolt. CIA vanglaafääri kõige ohtlikum element on, et see söövitab idariikide äsja ja raskelt saavutatud staatust, nende usutavust demokraatliku ühiskonnana. Küsimus on nende eneseregulatsioonis, demokraatlikult valitud võimuorganite suutlikkuses kontrollida oma julgeolekujõude ja sõjaväge. Nappidest CIA ja laiemalt USA võimude kommentaaridest loole jookseb läbi tõdemus, et kui midagi toimus, toimus see “luureorganite” teadmisel. Valitsused ja poliitikud Poolast Rumeeniani väidavad, et nad ei tea asjast midagi.

 Asi on Ida-Euroopa riikide suutlikkuses toimida läbipaistvate, õigusriigi põhimõttel tegutsevate partneritena ka nende enda parima tahtmise juures. Selle küsimuse tõstatavad kahtlemata teravamalt Pariis ja ehk ka Berliin. Võib muidugi küsida, mis tähtsust sel ka on, kuna mõlemast pole enam ammu Euroopa mootorit. Ent mis üldse on Euroopas võimalik ilma Pariisi ja Berliinita? Vääramatult on koorumas selline maailm, mida aastate jooksul on aeg-ajalt vilksamisi nähtud, kuid mida vähesed on seni näha soovinud. USA on pöördumas oma teele ja nendel, kel pole võimu või soovi temaga kaasas käia, on teine tee. Sellesse uhkesse uude ilma kuulub ka ELi järkjärguline pöördumine introspektsiooni, rahvuslike huvide uus esiletõus ühiste ideaalide ees ja muu seas ka üha pragmaatilisem suhtumine Venemaasse. Fragmenteeruvas maailmas, kus ühine suund on kadumas on koalitsioonide ehitamine kuldaväärt oskus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming