Kontakti leidmise ime

Maria-Kristiina Lotman

Egon Friedelli „Kreeka kultuuriloo” ilmumine on täitnud ühe märkimisväärse lünga eestikeelsete kultuurikäsitluste reas. Tegu on teise osaga kolmeosaliseks plaanitud suurteosest „Vanaaja kultuurilugu. Eelkristliku ajastu  vaimu elu ja legend (1936–1940)”. Kolmeosaline struktuur vastab Friedelli kuulsaima teose, eesti lugejale juba tuttava „Uusaja kultuuriloo” (1927-1931) ülesehitusele (vrd ka Jaan Unduski sisukat retsensiooni, Sirp 15. VIII 2003). Esimene osa „Egiptuse ja Vana-Idamaade kultuurilugu” on paraku veel eesti keeles ilmumata, kolmas osa „Rooma kultuurilugu” jäi Friedellil kirjutamata. Ka „Kreeka kultuurilugu” avaldati lõpetamata kujul: töö kolmanda peatüki kallal, mis kandnuks pealkirja „Antiigi vari” ning millest suurem osa oli planeeritud hellenismiajastu käsitlusele, katkestas Friedelli enesetapp ning see on siiamaani jäänud visandina käsikirja.

Juba koguteose pealkiri viitab, et autori eesmärgiks on luua nn Geistesgeschichte, tabada ajastu vaimu, mis määrab kultuuri olemuse. Lähtudes Jakob Burckhardti rajatud kultuuriuuringute traditsioonist, konstrueerib Friedell ajastu tervikpildi, mis ei piirdu üksnes kunsti ja kirjandusega, kuid ta läheb Burckhardtist veelgi kaugemale: talle pole oluline mitte ainult sotsiaalmajanduslik kontekst, vaid ka geograafiline asetus, naaberrahvad, kliima, olme – märkimisväärne osa raamatust on pühendatud just sellele. Friedell kirjutabki: „See, mis moodustab nii indiviidid kui ka rahvad, on nende talent ja nende iseloom. Kust need mõlemad jõud pärinevad, seda ei tea keegi; kui nad aga on kord antud, siis ei ole ümbruskond, „miljöö”, mitte sugugi tähtsusetu” (lk 10-11).       

Ent kui Burckhardti „Kreeka kultuuriloole” on ette heidetud liigset tähenärimist ja enesestmõistetavate asjade üle heietamist, siis Friedelli teksti kohta seda küll ütelda ei saa: üldtuntud faktidest peatub ta vaid hädavajalikul, tegu ei ole kuiva faktiloendusega, vaid teravmeelse ja paeluva, vahel isegi vastuolulise tekstiga. Autor on sageli esitanud mitte just peavoolulisi vaatenurki ning avanud ka vähem tuntud tõsiasju ja intrigeerivaid seisukohti, demonstreerides seejuures põhjalikku antiikkultuuri tundmist ja tunnetamist kõige erinevates valdkondades. Sellise käsitluse varjupooleks on aga paratamatu kohatine pealispinnalisus  ja liigne üldistamine, esitus kaldub pigem ülevaatliku populaarsuse kui süvaanalüüsi poole.     

Kui pealiskaudsel sirvimisel võib tunduda, et tekst koosneb entsüklopeedilistest lühiartiklitest, siis, nagu osutas ka Jaan Undusk „Uusaja kultuurilugu” arvustades, ei ole see ometi nii. Tekst on pigem sidus, üks artikkel viib sageli sujuvalt teiseni. Näiteks alustab ta draamaautorite käsitlemist Aischylosest, kuid järgmine artikkel ei ole pühendatud Sophoklesele, nagu võiks oodata, vaid hoopis Pindarosele, kes on Friedelli meelest talle lähedasem, seejärel tuleb vaatluse alla Polygnotos, kes vastab  Aischylosele maalikunstis, Polygnotose järel aga ajalookirjanik Herodotos. Artiklid voolavad vahel teemast välja või hõlmavad alateemasid: keskmise komöödia iseloomustuse leiame näiteks retoorika alt, ajalooteaduse artikkel algab kirurgia käsitlusega jne. Selles mõttes  oleks olnud kohasem ka tõlkes säilitada originaali formaat, kus artiklite pealkirja asemel on teksti külgedel teemaindikaatorid. Nagu öeldud, on Friedelli eesmärk olnud hoomata klassikalise maailma vaimu. Ühelt poolt ta tunnistab, et antiiksed kreeklased jäävad meile alati kaugeks ja võõraks, ent teiselt poolt läbib kogu teksti püüe seda maailma lähemale tuua (mööndes ise, et see „on üks noid sissejuurdunud narrusi, mis teevad inimelu  talutavaks”, lk 189). Nii otsib ta pidevalt universaale, perioodides analoogiaid, teistes ajastutes paralleele. Tema värvikate kirjelduste kaudu saavad antiikmaailma tegelased ja kohad meile tegelikuks, sündmused mõjuvad, nagu need oleksid äsja toimunud, kunstiteostest kirjutab ta nii, nagu oleks ise originaale näinud.   

 Kui Geistesgeschichte korral kiputakse tavaliselt keskenduma pigem kanoonilistele autoritele,  on Friedell pidanud oluliseks ka teisejärgulisi tekste: „Eelkõige on aga kaduma läinud kõik k e s k p ä r a n e , ja see on kultuuriloole alati kõige suurem kaotus; sest just nendes produktides tavatseb argipäeva hääl avalduda paljuütlevamalt ja elavamalt kui igavikuteostes. Kes tahab näiteks tundma õppida saksa õhustikku 1800. aasta paiku, saab Kotzebuelt ja Ifflandilt rohkem teada kui Goethelt, ning tolleaegsetest sentimentaalsetest lugudest  ja lööklauludest enam kui Beethovenilt” (lk 48). Ent sõnadeks need jäävadki. Friedell ei tee erilisi jõupingutusi, et leida ruumi sellele, mis keskpärasest tegelikult säilinud on – kuigi tekste on meie käsutuses vähe, on kanooniliste kirjanike kaudu meieni jõudnud siiski arvestatav hulk teateid ja fragmente vähem tuntud autoritest. Ka mõned olulisemad tegelased on käsitlusest välja jäänud, näiteks ei ole mainitudki jambograaf Semonidest või koorilüürik  Bakchylidest.     

Friedellile on sageli pahaks pandud tema tugevaid väiteid ja subjektiivseid hinnanguid,  mis kumavad läbi ka kõnealuse materjali esitusest. Nii esindab ta näiteks heideggerlikku seisukohta, mille kohaselt on filosofeerimiseks sobivaimad keeled (ehk ainsad keeled, milles on võimatu mitte filosofeerida) kreeka ja saksa keel. Ajastuomaselt hindab ta rooma kultuuri vaid kreeka koopiaks, Rooma hinge tema meelest ei ole olemas, roomlastel puudub isikupära. Ainsaks itaalia pinna omaloominguks peab ta atellaani. Selline arusaam on  muidugi iganenud ning kultuuriuurijad on järjest rohkem hakanud esile tõstma roomalikku, nii kirjanduses, kunstis kui ka arhitektuuris.       

Ka ladina keel ja sõnavara on Friedelli meelest kreeka omast vaesem: keeles puuduvad artiklid, duaal, osa käändeid jne. Isegi luuletaja märkimiseks tuli neil sõna poeta laenata kreeklastelt; ainsa selletähendusliku omasõnana nimetab Friedell scriba’t (mis pole õiglane: ladina keeles on ka teisi kirjanikku ja luuletajat tähistavaid sõnu, nagu nt auctor, scriptor, lusor, cantor, vates jt; muidugi võib vastu väita, et viimastel on kaastähendusi, kuid neid on ka kreeka poietes’el). Friedell on seisukohal, et keldid olid roomlastest vaimselt üle, ning täheldab rea tähtsamate autorite puhul keldi päritolu, ent seegi on vaieldav. Näiteks Vergiliuse puhul pole selge, kas tal on etruski, umbria, latiini või tõepoolest keldi juured, ka Liviuse põlvnemine pole täpselt teada, kuid tema nimi viitab latiini päritolule. Niisuguseid arusaamu on muidugi kerge kritiseerida, ent tuleb mõista, et subjektiivsus ja hinnangulisus  on Friedelli teadlik hoiak, mida ta ka oma „Uusaja kultuuriloo” 1. osas on põhjendanud: „Tõepoolest, isegi tänapäeval ei ole veel olemas ühtainukestki ajalooteost, mis oleks vajalikus mõttes objektiivne. Ent kui kord peaks mõni surelik leidma endas jõudu kirjutada midagi nii erapooletut, siis oleks seda fakti ikka veel väga raske konstateerida, sest sinna juurde peaks kuuluma keegi teine surelik, kes leiaks endas jõudu midagi sedavõrd igavat  lugeda” (lk 25, tlk Ilme Rebane).     

Kahtlemata on seda laadi väljaannete  puhul korralik kommentaar hädavajalik. See ongi aga antud tõlke suurim puudujääk: tõlkija märkused on küll olemas, kuid neid on ebapiisavalt ja need on vormistatud ebamugavalt sulgudes teksti sisse, mis muidugi ka limiteerib nende hulka ja teeb vähegi süstemaatilisema kommentaari võimatuks. Õige oleks olnud väljaandmisele kaasata klassikalise filoloogi haridusega toimetaja, kes oleks üle vaadanud kreekakeelsed tsitaadid, varustanud  teksti saatesõnaga ning kommenteerinud olulisemaid sisulisi küsimusi, muu hulgas näiteks tänaseks vananenud tõekspidamisi, täienenud tekstoloogiat, värskemaid käsikirjaleide, muutunud arusaamu autorsusest, dateeringutest jne; lisaks uutele avastustele lubavad ka uued tehnoloogiad nüüd lugeda selliseidki tekste, mida varem peeti parandamatult hävinenuks. Nii näiteks ei saa enam öelda, et muusika ja maalikunst on täielikult kaduma läinud: on  leitud fragmente muusika notatsiooniga, samuti mõningaid arhailisi tahvelmaale (nn Pitsa tahvlid); kuulsad seinamaalid, mis on dateeritud V sajandisse eKr, leiti 1968. aastal Paestumist, endisest Kreeka kolooniast Lõuna-Itaalias.

Toome vaid mõned näited käsikirjatraditsiooni täienemisest: pärast Friedelli surma on Oxyrhynchosest, Pabaust jm leitud juurde „Margitese”, Archilochose, Alkmani jt luule fragmente, terviktekstina Menandrose  „Dyskolos” ning katkeid teistest komöödiatest (Menandrost on raamatus küll vaid põgusalt mainitud; ilmselt oli ta koos teiste hellenistlike tippudega planeeritud teose kolmandasse peatükki). „Batrachomyomachia’t” loetakse nüüd mõnevõrra hilisemaks; kuigi „Aheldatud Prometheuse” dateerimise ja atributsiooni üle toimusid diskussioonid juba XIX sajandi lõpus, peab Friedell selle autoriks siiski Aischylost, mööndes küll, et vastasel juhul peaks see pärinema  veelgi suuremalt kirjanikult. Praeguseks on aga kogunenud kaalukaid filoloogilisi argumente selle seisukoha kahjuks: lisaks sisulistele põhjendustele, millest kahtlused alguse said – eelkõige Zeusi kujutamine õela türannina, mis on täielikus vastuolus Aischylose ülejäänud säilinud draamadega –, ka keele, stiili, meetrikaga seotud argumendid. Juhtivaid klassikalisi filolooge, Oxfordi õpetlane Martin L. West omistab „Aheldatud Prometheuse”  Aischylose pojale Euphorionile, kes, nagu ka tema vend Euaion, oli samuti tragöödiakirjanik.     

Ent võimalik, et Friedelli ei olekski filoloogiline  argumentatsioon veennud, Homerose küsimust on ta kommenteerinud nii: „Kes loeb „Iliast” ja „Odüsseiat” erapooletult, seega mitte filoloogiliselt, märkab otsekohe, et need on komponeeritud” (lk 68). Niisiis on Friedell selles küsimuses unitaarliku koolkonna pooldaja, iseloomustades „analüütikuid” üsna põlglikult nõnda: „Kõik need konstruktsioonid pärinevad isikutelt, kelles on ühendatud kõigekülgne teaduslik asjatundlikkus absoluutse  teadmatusega poeesia vallas” (lk 67).     

Ent siiski on filoloogilisi valdkondi, mis Friedelli köidavad. Näiteks torkab silma tema huvi etümoloogia vastu. Lugeja saab teada, et „gümnaasium” on seotud verbiga gymnadzein (alasti olema, alasti treenima), et „paradiis” tuleneb pärsiakeelsest sõnast, mis tähistab oivalist ümbruskonda, et „sükofant” tähendas algselt viigimarjade ülesandjat, et ladina pons ’sild’, ja kreeka patos ’jalgrada’, ning pontos ’meri’, on tagasi viidavad ühele ja samale indoeuroopa tüvele. Mõni etümoloogia on siiski ka vananenud, näiteks ei tuletata sõna iambos ’jamb’, enam noolest, samuti ei ole  korrektne druiidi etümoloogia (Friedelli järgi moodustunud sõnadest dru ’väga’ ja uid ’nägema’ või ’teadma’, s.t eriti hästi nägijad, tänapäeval tuletatakse esimene komponent pigem indoeuroopa tüvest *deru- ’tamm’, s.t tammetundja, kuigi ka selles on eriarvamusi). Pisut ka tõlkest. Tõlkija Ilme Rebane on päris õnnestunult edasi andnud Friedelli hästi  loetava, mõnusa väljenduse, mis teeb teksti nauditavaks. On hea, et originaalist on tõlgitud ka isikunimede register (ehkki seal on mõningaid vigu), kahjuks poleks tulnud ka kohanimede register ning seletav mõistesõnastik, mille olemasolu korral poleks olnud vajadust mõnda kommentaari dubleerida (vrd nt hybris’e seletusi). Mõnevõrra hooletult on suhtutud nimedesse ja terminitesse: klassikaliste nimede edasiandmine on eestindustes  levinud probleem (nt sageli tõlgitakse inglise keele eeskujul kreeka nimesid ladina kujule jne), neid tõlkides on soovitav siiski silmas pidada traditsiooni. Näiteks on Vergiliuse hilisem paralleelkuju küll Virgilius (tõlkes lk 160), kuid meil on tavaks saanud esimene kuju. Kysikose asemel (nt lk 206) on soovitav kasutada Kyzikost. Ilmsed hooletusvead on Thykidides Thukydidese asemel (lk 252), Damolkes Damoklese asemel (lk 281), Musicus Scaevola  Mucius Scaevola asemel (lk 287), samas kuningas Porenna Porsenna asemel jt. Die Albaner, Friedellil „Alba Longa elanikud”, ei ole ka tänapäeva saksa keeles enam selles tähenduses korrektne kasutus ning eesti keeldegi oleks võinud selle „albaanide” asemel (lk 159) pigem tõlkida „albalastena”, distrihhon (lk 132) on muidugi distihhon. 

Arvukad vead kreeka kirjas oleks hõlpsasti ära hoidnud klassikalisest filoloogist toimetaja. Näiteks on mõnes kohas tõlketekstis akuudi asemel graavis, pea järjekindlalt aga graavised asendatud akuutidega (selline lapsus võib tuleneda sellest, et lähtutakse sõnastikuvormidest – kreeka keeles sõltub aga sõnarõhk  käändest ja süntaksist; originaalis neid vigu pole), on puuduvaid hõngusmärke ja muidki küllalt tavalisi vigu. Omikroni segiajamine sigmaga (lk 51 fobos’e puhul) või deltaga (lk 245) on samuti üsna harilik, kui kreeka kirja ei tunta, samamoodi nagu ka eeta ja müü äravahetamine (lk 315 mania). Vigu esineb ka ladina keeles (vrd nt lk 226 vox poluli – õige on mõistagi populi). Hoolimata nendest väikestest vajakajäämistest, on siiski suurepärane, et eestindatakse ka selliseid tekste. Nagu on öelnud Friedell ise pisut teises kontekstis: kontakti loomise ime tekib siis, kui tõeline reisimees teeb tõelise reisi ja sünnib maagiline hinge ja maailma kokkupuude. Pole kahtlustki, et Egon Friedell on teinud tõelise reisi ning tulemuseks on särav ja omanäoline sissevaade antiiksesse kreeka kultuuri.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming