Konnad impeeriumi idaväravas

Eesti visiitkaart annab tunnistust postkolooniale iseloomulikust kultuurilisest minapildist ja imperiaalse ruumitaju edasikestmisest.

JOHANNES SAAR

Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäev ei ärgita Eestis meeleavaldusi. Eeldatavasti ei tule inimesed tänavale, paraadi ei toimu, loosungid ja lipud jäävadki õmblemata. Ilmselt jäävad jahedaks ka presidendi ja peaministri juubeliõnnitlused idanaabrile, kui üldse mingeid häid soove teele pannakse. Liiga palju paksu verd. Andeks ei anta ja ei paluta. Eesti võtab oma idabastioni ja sanitaarkordoni ülesannet tõsiselt, kisub NATO vihmavarju endale taevakummiks ja ei lase hetkekski idakaart silmist. Julgeolekukaalutlused üle kõige.

Sama seis valitseb kultuuris ja meedias, kuidas muidu. Siingi on elutegevus kujunenud lakkamatuks ideoloogiliseks patrullimiseks piirikasarmuks muutunud avaliku ruumi idapoolsel kontrolljoonel. Asja eest muidugi, rööpad on ju alles ja teadagi kuhu need viivad kui küüdimees jälle uksele koputab. Sestap eelistab ka eesti kultuur ja ajakirjandus poliitikute eeskujul nii mõneski küsimuses lõuad pidada ja edasi teenida. Nii nagu üldine kasarmurežiim ette näeb. Sõjasulase asi, mida on siin arutada.

Haaremist turumajanduslikku bordelli. Üks selline asi, mis mahavaikimisse mattub, on küsimus revolutsioonist. See on ju lõppeks midagi sellist, mis läheb räigesse vastuollu kehtivate ideoloogiliste käsuliinidega. Eesti-suguses piiripostiks löödud pisiriigis ei too see eestkõnelejatele kaasa midagi head, ei romantilist aurat, ei märtrioreooli, ei mässaja surma-järgset kuulsust. Ei midagi nartsissistlikku, ei enesehinnangut turgutavat. Küll aga kardetavasti süüdistusi kuritegelikus lohakuses teenistuskohustuste täitmisel, miks mitte ka deserteerumises teisele poole ideoloogilist rindejoont ning riikliku julgeoleku õõnestamises. Miks mitte. Sestap oleme õige vait. Vahime, suu vett täis, kumminuudipoliitikat Kataloonias, keeldume nägemast Iraagi ja Süüria sõja konfliktides globaalse kapitali majanduslike huvide realiseerumist, võtame vaguralt selga koorma militaarse majandusmõtte kohutavate sotsiaalsete tagajärgedega, aitame omalt poolt kaasa inimeste süsteemse madaldamisega odavaks juurteta pagulastööjõuks hüveühiskondade alamkastis. Oma särk on ikka ihule lähemal, mis sest et NATO antud. Kui üldpilti vaadata, läheb meil ikka päris hästi. Peaasi, et mõisale vastu ei hakka. Siis ei hakkavat meie hõlma ei küüdi- ega nuudimees.

Sellises poliitilises õhustikus polegi põhjust kultuurilt oodata midagi muud peale voonakeste vaikimise ja moonaka­mentaliteedi. See aga ei tähenda, et kultuurile pole mahalugemiseks sõnu ette antud. On küll, ja veel milliseid. Nagu igas poolsõjaväelises piiripunktis, oodatakse Eestiski kultuurilt maailmavaatelist vankumatust ja lojaalsust valitsevale poliitilise kursile. Eestis tähendab see laias laastus seda, et liberalismi ja demokraatia kohta fundamentaalselt kriitilisi küsimusi ei esitata, lubatud on vaid üksikute „kitsaskohtade“ mõõdukas ja päevakajaline aasimine. Poliitilise süsteemi esteetiline peenhäälestamine (aitäh, Taavi, selle sõna eest), see on kultuurile usaldatud leivatöö.

Toon ühe näite. Postkolonialistlikes kultuuriuuringutes levib triviaalsena Franz Fanoni1 Põhja-Aafrika kogemus (Alžeeria, Maroko) sellest, et kolonisatsioon ei lõpe poliitilise iseseisvuse deklareerimisega ega ka viimase Euroopa lipu langetamisega. Kesk-Aafrika iseseisvunud rahvusriikide (Kongo, Kamerun, Togo) näitel arendab sama mõtet Achille Mbembe2, kinnitades, et koloniaalse impeeriumi taandudes taassünnib sellest maha jäävas postkoloonias impeeriumile iseloomulik võimumaatriks, nüüd aga väiksemas rahvusriiklikus formaadis ja tihti bahtinliku karnevalina, farsina kunagisest imperiaalsest ülevusest. Koostöös Lõuna-Ameerika postkolonialismiteoreetikutega on Ida-Euroopa ja kitsamalt Balti (taas)iseseisvunud rahvusriikide kultuurides postkoloniaalset võimumaatriksit täheldanud Madina Tlostanova3. Laenates teravaid kriitilisi sõnu teiste hulgas ka Jaan Kaplinskilt, nimetab ta 1989. aasta järgset liberaalset siiret ümberkolimiseks Nõukogude haaremist lääne turumajanduslikku bordelli. Alexander Kiossev4 arendab kooskõlas paljude eelnimetatutega mõttekäiku samal aastal Ida-Euroopat tabanud kultuurilisest enesekolonisatsioonist, milles siinsed rahvusriigid vormisid oma kultuurilise minapildi vabatahtlikult provintsiaalseks ja võtsid omaks kultuurilise uudismaa alaväärse rolli suhetes Lääne-Euroopa kultuurimetropolidega. Võimalik, et julgeolekukaalutlustel. Kiossevi kodumaal Bulgaarias ei ringle just palju sooje mälestusi Osmanite impeeriumist, Eestis kah … hunti nimepidi ei hüüta.

Ikka ääremaa enesekuvand. Enese kujutamine kauge keskuse seaduskuuleka ääremaana on praeguses eesti kultuuris läbiv. Selle üle on küll servast ironiseeritud, seda on raiutud ilukirjanduslikeks monumentideks ja paroodiateks, ent see pole kõnealust hegemoonilist võimumaatriksit põrmugi kõigutanud, pigem lisanud bahtinliku karnevaliaktsendi, võimaluse auru välja lasta. Elu tõi hiljuti värske näite eesti kultuurilise minapildi kõigutamatust enesekolonisatsioonist. Seda valdkonnas, kus tunnen end kindlamalt, kunstiajaloos ja kultuuriajakirjanduses. Siin pakub elu ohtralt seda, mida poola kunstiajaloolane Piotr Piotrowski on nimetanud allumiseks lääne vertikaalsele kunstiajaloolisele kirjutusele, hegemoonilisele arusaamale tooniandvatest kultuurikeskustest Lääne-Euroopas ja nende perifeersetest kõlakodadest Ida-Euroopas. Aasides mahukat ja ülevaatlikku krestomaatiat „Kunst alates 1900. aastast“ („Art Since 1900“)5, mis on õpikuna praegugi käibel ka Eesti kunstiakadeemias, osutab ta trükises puuduvale geograafilisele tajule6. Seda asendavat lääne modernismi normatiivne ja tsentralistlik stiiliuniversum, mille ismide sporaadilisi fragmente ja püüdlikke jäljendusi leiduvat autorite heatahtlike sedastuste põhjal juhuti isegi sellistes „kaugetes külades“ nagu Praha, Vilnius, Riia jm. Sellistes kultuurilisest paternalismist kantud narratiivides elab edasi impeeriumi isalik pilguheit ülejäänud maailmale ja kolonialistlik kultuurigeograafia, milles kõik taandub suhtele nn keskuse ja perifeeria vahel. Selles suhtes vaatleb esimene kõike ülalt alla kujuteldavast kotkaperspektiivist ja märkab oma olümposlikus heatahtlikkuses ka maa peal sebivaid konni, kelle ainukeseks võimaluseks kultuurist osa saada on pilk „alt üles“ ning pikad ja püüdlikud hüpped nn tsivilisatsiooni kõrguste poole.

Just seda konnaperspektiivi, enese allaheitlikku kirjeldamist Euroopa kultuurikotkaste pilgu läbi, sai hiljuti riigiringhäälingust jälle näha. Rõõmustasin minagi nädalapäevad tagasi röötsakil diivanil AKd vaadates selle üle, et Roomas on lahti läinud Konrad Mäe suurejooneline isikunäitus. Kes siis veel, kui mitte tema, närviliselt ärksa ja silmikriipivalt helava pintslikirjaga kameeleonkunstnik, säriseva värvikäsitlusega geenius! Hämmingut ajendasid aga mu kolleegide saatesõnad, kunstipoliitiline sõnastus, millesse suursündmus pakendati. Nimelt võeti enese esitlemises ridamisi omaks kõik imperiaalse kultuurilise rassismi ja geograafilise segregatsiooni stigmad – osana isiklikust identiteedist! Nimelt saime kõik televaatajaina esmalt teada, et Mägi näitus läheb lahti „mainekas kunstitemplis“, kus on leidnud endale koha „mitmed XX sajandi suurmeistrid“. Enda kohta saime aga teada, et „me tuleme perifeeriast“, et me toome külakostiks „täiesti tundmatu kunstniku“ ja et võõrustav galerii võttis „suure riski“ selle kunstniku töid eksponeerides. Sellele vaatamata polevat meil „midagi häbeneda“7. Sama jutt kordus ka kohapealsete võõrustajate suus. Konrad Mäe teosed olevat „perifeersed“ ja „eks­tsentrilised“. Ilmselgelt olid nii külalised kui võõrustaja ühel nõul selles, et Eesti peab end kirjeldama kellegi teise üleoleva pilgu läbi, kauge provintsina, kus kasvab palju naati, pole pangaautomaati ja kus elades peab silmad peast häbenema, harvad „täiesti tundmatute“ kunstnike õnnestumised välja arvatud. Eesti visiitkaart annab tunnistust postkolooniale iseloomulikust kultuurilisest minapildist, alaväärsuskompleksist ja imperiaalse ruumitaju edasikestmisest. Mis aga omasoodu kinnitab ammu õpitut – provints pole maateaduslik termin. Provints on koht inimese peas. Hea teada, et oleme avastanud ka pea asukohta – see asub Eestis, kunstimuuseumi püsiekspositsioonis. Ja et sellisesse pähe küsimused kultuurilisest emantsipeerumisest, dekolonialismist ja revolutsioonist ei mahu.

1 Frantz Fanon, The Wretched of the Earth. Tõlkinud C. Farrington. New York, Grove Press 1963.

2 Achille Mbembe, On the Postcolony. California University of California Press 2001.

3 Madina Tlostanova, Towards a Decolonization of Thinking and Knowledge: a Few Reflections from the World of Imperial Difference, 2009. http://antville.org/static/m1/files/madina_tlostanova_decolonia_thinking.pdf

4 Alexander Kiossev, Notes on Self-colonizing cultures. Kataloogis: After the Wall. Art and Culture in post-communist Europe. Toimetanud Bojana Pejić ja David Elliot. Stockholm, Moderna Museet 1999, lk 114–117.

5 Hal Foster, Rosalind Krauss, Yve-Alain Bois ja Benjamin Heinz-Dieter Buchloh, Art Since 1900. Modernism, Antimodernism, Postmodernism. London 2004.

6 Piotr Piotrowski, 2009. Toward a Horizontal History of the European Avant-Garde. Rmt-s: European Avant-Garde and Modernism Studies. Toimetanud Sascha Bru ja Peter Nicholls. Berlin Walter de Gruyter 2009, lk 49–58.

7 http://kultuur.err.ee/635217/galerii-video-kommentaar-roomas-saab-imetleda-konrad-mae-suurnaitust

Johannes Saar on Tartu ülikooli ühiskonna­teaduste instituudi kultuuri- ja meediasotsioloogia nooremteadur.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming