Konkurentsi kummalised teed

Kaarel Tarand

Oma otsuses1 apteekide asutamispiirangute vastuolu kohta põhiseadusega tõlgendas riigikohus põhiseaduse § 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse eri tahke. Õigusele asutada ettevõtteid ja teenida tulu lisandub ettevõtja õigus tegutseda ausa ja vaba konkurentsi tingimustes ja õigus olla kaitstud kõlvatu konkurentsi ning selle tagajärgede eest. Sellega ei kaitsta ainult ettevõtjat, vaid ka tarbijat.Nagu viimastel aastatel üha sagedamini välja kukub, asuvad vabaturumajanduse põhialuste kaitsele kõik muud, aga mitte Euroopa parempoolseim valitsuskoalitsioon ja selle neoliberaalset ideoloogiat kandev juhtiverakond eesotsas peaministriga. Ka apteekide asutamispiirangud vaidlustas õiguskantsler, kes nägi piirangute taga muu hulgas ravimite hulgimüüjate monopolistlikke huve ning ohtu oligarhiliste suhete tekkeks majandusliku ning poliitilise võimu vahel.

Kui vaadata laiemalt, mida ja miks Eesti riigis turgudel üldse reguleeritakse ning kas see tegevus ka seatud eesmärke täidab, peab paraku nentima, et süsteemi pole, otsustajate käitumine konkurentsi ja vabaturu kontekstis on üsnagi juhuslik. Üks hea näide on aastaid timmitud jäätmekäitlus. Ka seal on riik suure õhinaga lükanud teenuse justkui vabaturule, ent seadnud piirangud nii, et tarbija sisuline otsustusõigus on sellega peaaegu lõpuni kadunud. Ja seda eriti hajaasustusega piirkondades, kus elanikud peavad end sundlepingute alusel tundma vaat et riiklike kurjategijatena, kui ei suuda tekitada vedajale kasumlikkust tagavat piisavat jäätmemahtu.
Seesama valitsus lükkab ühe käega vabaturu lainetele elektrienergia müügi elanikkonnale (tõsi, elektrituru avamine ehk otsesuhted tootjate ja tarbijate vahel lepiti Eesti kohustusena kokku juba liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga), teisega aga üritab eraettevõtjatelt ehk (jällegi, kõvasti, kuid siiski selgete reeglite alusel doteeritud) turult tagasi võtta reisijate vedamist olgu raudteel või Väinamerel.
Eraettevõtetelt, sh osaliselt või täielikult valitsusele kuuluvatelt, raha eest saadavad teenused jagunevad niisiis kolmeks: teenused, mille ostmist pole võimalik vältida (näiteks jäätmevedu); teenused, mille pakkumise tagab riik ettevõtluspiirangute kaudu väidetavasti kõikjal üle maa, kuid mille kasutamine on vabatahtlik (näiteks ravimikaubandus); teenused, mida pakutakse justkui ettevõtluspiiranguteta turul, kuid millele juurdepääs võib olla piirkonniti väga kõrge majandusliku barjääri taga (näiteks elekter ja side).
Mõne teenuse pead võtma, mõne võid võtta ja mõnda ei saa ka parima tahtmise juures kätte muu kui väga raske raha eest. Millistel alustel peab riik esmatähtsaks elanike sundvabastamist prügist, elanike varustamise puhta joogivee ning elektri või sidega jätab aga täiesti tema oma mureks? Mille poolest on elaniku tee pikkus peavalurohuni olulisem kui põhitoiduaineteni, seebi, tikkude ja soolani? Tavaliste maal tegutsevate toidupoodide asutamisele piiranguid ei seata, nende kadumise pärast (kui elanikud on lahkunud) parlamendi sotsiaalkomisjon ei muretse. Või võtame riikliku alkoholipoliitika (ainult piltlikustamiseks). Erinevalt ravimiturust, millele parlamendi arvates on olnud võimalik ja vajalik seada nii geograafilisi kui asustuslikke piiranguid, alkoholiturgu ei piirata. Linnades võib üht apteeki pidada 3000 elaniku kohta, maal ei tohi need olla üksteisele lähemal kui kilomeeter. Mis küll takistaks ligikaudu samu printsiipe ja samuti rahvatervise parema kindlustamise eesmärgil kohaldamast kõrtsidele ja viinapoodidele?
Vastust ei saa põhiseadusest ega koalitsioonilepingust. Ainsaks ja viimastel aastatel mantrana korratavaks põhjenduseks on raha olemasolu või puudumine. Mõistagi on probleemid inimestele kogu riigi territooriumil ühetaolise elukvaliteedi pakkumisel seotud ühiskonna rahaliste võimalustega ning kodanike valmisolekuga rikkust nõrgemate (?) kasuks ümber jaotada. Hajaasustuses või maal ei ela tingimata nõrgemad. Maa ja linna vastandamise asemel soovitab riigikohus ka oma apteegiotsuses pigem riigi jaotamist piisava ja ebapiisava nõudlusega piirkondadeks. Karta võib, et kui parlament selle kaelamurdva ülesande kallale asuks, ei sünniks lahendust aastakümnetegi jooksul. Küsimus pole ju ainult eraettevõtete pakutavates, vaid ka avalikes teenustes, mida riigivõim ei kohtle sugugi väiksema ebaloogilisuse ja ebavõrdsusega.
Avalike teenuste puhul, mida pakuvad riik ja omavalitsused, on mängu keskmes samuti konkurents ning rahastamisreeglid. Selle segapuntra üldnimetajaks on haldusreform. Viimasest on saanud juba mütoloogiline tegelane rahvajuttudes, miski, millega ühtaegu hirmutada nii lapsi kui vanureid, rikkaid ja vaeseid. Ainus, mida kunagi ei juhtu, on see, et haldusreform valitsuse juhtimisel kunagi ka teoks saab.
Avalike teenuste (ja veel hullem, ka kohustuste) väljal konkurentsi õhutamise teeb eriti perversseks see, et kaubeldavaks ja vahetatavaks väärtuseks on sageli rahalise arvestusega ühendatud Eesti kodanikud ise. „Konkurentsivõimeline” omavalitsus uhkeldab sellega, et on naabrilt elanikud üle löönud. Elanike registrisse püütud uus hing aga tähendab riiklike rahastamisreeglite kaudu lisatulu omavalitsuse kassasse. Ja seda, et mingi teise omavalitsuse kassa jääb samavõrra vaesemaks. „Konkurentsivõimeline” haigla Tallinnas või Tartus veab enda palatitesse ja nugade alla aina enam kaugemate kantide inimesi, mis lõikab järjest vähemaks maakonnalinnade haiglate tulevikuvõimalusi. „Konkurentsivõimeline” gümnaasium maakonnalinnas tapab väiksemate koolide tuleviku mitmekümne kilomeetri raadiuses. „Konkurentsivõimeline” muuseum haukab enda bilanssi aina suurema tüki muuseumide üleriigilisest kogukülastajaskonnast, millega annab kultuuriministrile järjekordse võimaluse allkirjastada mõne teise maanurga sõsarasutuse surmaotsus. Ja nii muudkui edasi.
Sirbis on viimastel kuudel olnud piisavalt juttu sellest, kuidas Eesti teaduse uuendatud rahastamise ehk konkurentsi reeglid muudavad seniseid arusaamu ühistegevuse võimalustest ning elutervest võistlusest teaduse rahvusvahelisel areenil.2 Midagi pole tehtud eriti salaja, sest juba valitsuse koalitsioonilepingusse pandi selgelt kirja kava asendada „isikukeskne teaduse rahastamise süsteem konkurentsikesksega”.
Kurva huumori tippteosena märkisid regionaalminister Kiisleri kaardimaja joonistajad Lihula valla tõmbekeskusena ehk konkurentsivõimelisena tulevikuplaanile, olles täiesti unustanud, et alles hetk tagasi oli valda politseikonstaablit otsitud lausa üleriigilise meediakampaania käigus ning kohaliku rahva õigus panga sularahaautomaadile võideti kätte peaaegu et talurahvasõja vormis.
On veel üks eriti püha valdkond, kus vaba konkurentsi piiramine seadusandja jõuliste tahteavaldustega on käinud aastaid. Kokku on see maksumaksjale tähendanud kasvavaid kulusid ning kehvemat teenust. Jutt on mõistagi poliitilise teenuse pakkujatest ehk erakondadest, mis küllap nagu apteegidki vaba konkurentsi tingimustes maalt üldse kaoksid ning just seetõttu kodanike väärotsuste eest eriti hoolikalt kaitstud peavad olema.
Kokku koorub jutust välja paradoks riiklikus mõtlemises: põhiseadusliku ettevõtlusvabaduse alusel tegutsevad tulundusasutused võivad soovi korral konkurentsis osaleda, aga neile tekitab otsustajaskond alati rõõmuga ka pehmendavaid konkurentsipiiranguid (mis peaaegu iial pole kooskõlas tarbija huvidega), mittetulunduslikud avaliku võimu ja avalike teenuste süsteemi asutused aga peavad konkurentsis osalema elu ja surma peale, piirangute ja soodustuste õiguseta. Praktika kinnitab, et sellise konkurentsikäsitlusega pole valitsus(ed) küll ligilähedalegi jõudnud ideaalis soovitud üle maa ühtlast elukvaliteeti tagavale teenuste pakkumise süsteemile. Võimalik, et sellest ideaalist tulekski kahaneva rahvaarvu ning tänapäevaste linnaökonoomiliste teadmiste valguses loobuda. Avalik võim võib välja kuulutada, et elanikele pakutakse teenuseid ainult seal, kus see end majanduslikult ära tasub, ning riigi ülejäänud territooriumist saab põhiseaduslikus mõttes Metsik Lääs, kus igaüks on oma õnne sepp ja toimetuleku eest ainuvastutaja. Kuid isegi nii ekstreemse lahenduse puhul ei pääse riigivõim asustatud territooriumi osas täieliku loendi tegemisest valdkondades, kus konkurents on hea ja kus halb.
2011. aasta valimiste järel kokku pandud valitsusliidu programmis kasutatakse sõna „konkurents” 25 korral. Oleks hea, kui nüüd ja edaspidi satuks see sõna ainult õigetesse kohtadesse ja lausetesse.