Konjunktuurivaba iseseisvus

Kaarel Tarand

Tuleval nädalal vestetakse arvatavasti tavapärasest rohkem muistseid lugusid – iseseisvuspäeva lähenemine annab meenutamiseks hea ettekäände. Ka Sirp meenutab, erileheküljed on pühendatud juba kirja pandud lugudele. Sellistele, mille avaldamine poleks iseseisvuse taastamiseta mingil juhul võimalik olnud, aga mida poleks ka Nõukogude okupatsioonita kunagi kirjutada saanud. Need on ainult üksikud vaated minevikku nende tuhandete hulgas, mida Jakob Hurdast ikka veel innustust saav rahvas oma vaimuvarahoidlatesse kogub. Kui me ka praegu veel ei suuda kokku leppida selles, kes oli kes anastatud Eestis, siis mälestuste koormad kõrvuti rohkete dokumentidega kindlustavad selguse saabumise tulevikus igal juhul.

Kui sündmuste asjaosalisi ükskord enam meie hulgas ei ole, jäävad nad ainult lugulauludesse. Ja pole ime, et nii mõnegi jaoks on neisse positiivse kangelasena pääsemine peaaegu elu ja surma küsimus. Tõsi ta on, et seda, kes räägib esimesena, valjemini ja rohkem, võidakse ajutiselt isegi uskuma jääda – kõike seda “seestpoolt õõnestamist” ja “vabadusvõitluse pidamist kompartei katte all”. Dokumendid ja mälestused kõnelevad valdavalt siiski teist keelt. Näiteks kirjandusmuuseumi on kogunenud inimeste vintsutuste ja kõige kiuste ellujäämise kohta arvukalt mälestusi ja tõendusmaterjali. Huvitav küll, miks ei domineeri mälestustes “jutustused heast kommunistist”? Ometi kinnitatakse meile ju lausa oma riigi kõrgeimatelt tribüünidelt, et just tänu NLKP rohkem kui 100 000 Eestis tegutsenud liikme ennastsalgavusele eestlased üldse praegu rahvana olemas ongi.

President Rüütli kujundimeistrid on pakkunud seekordseks iseseisvuspäevaks välja tõlgenduse, mille järgi iseseisvuse taastamine oli “kogu rahva osalusel valminud kunstiteos”. Küllap nii oligi, aga teose loomisel täitsid inimesed väga erinevaid rolle. Iseseisvuse taastamise töö algas paljudele juunis 1940 ja see vältas aastakümneid. Oleks ka kiiremini valmis saanud, kui nii paljud poleks sellele risti vastu töötanud. Kõik osalesid, aga paraku mitte samal poolel, ja selle asjaolu eitamine ei muuda ajalugu.

Presidendi arvates on aeg küps mineviku “konjunktuurivabaks käsitlemiseks”. Euroopa Nõukogu kinnitas kommunistlikud režiimid jaanuaris kuritegelikeks. Eesti riigikogu omalt poolt tegi sedasama juba ligi neli aastat tagasi. Mõlemal juhul on rõhutatud, et hukkamõistule ei järgne ega tohigi järgneda kättemaksu. Ei järgnegi, sest südamega inimestel pole kättemaksuhimu raasugi. Seega peaks mineviku konjunktuurivaba käsitlemine tähendama eelkõige siiraid selgitusi neilt, kelle südametunnistus päris puhas ei ole. Neid me millegipärast ei kuule. Aga neid teisi jutte ka keegi ei usu. Sest keegi ju ometi kirjutas (ja mitte Moskva) kõik need paberid ja langetas kõik need otsused, mille alusel inimesi sõja järel surmavalt, hiljem pisut pehmemalt represseeriti.

Et praegust vabadustunde naudingut veelgi suurendada, lugesin 1949. aasta Loomingut ning Sirpi ja Vasarat. Magusamad tükid seal on loomulikult parteilehe Rahva Hääl ümbertrükid. Leht-lehelt rullub kultuurielu kajastuses ellujäänud loojate alandamise sünge kroonika. Praegu meil tõsiseltvõetavat parteilehte polegi, peale ühe nurgataguse, mis õnneks kultuuriküsimustesse pole sekkunud. Ja kui sekkukski – mis siis?! Toona pidi inimene oma nime “formalistide” loendis nähes hakkama mõtlema kohvripakkimisele. Aga nüüd? Tsiteerin õrnalt aktualiseeritult (kursiivis) artiklit “Paljastagem lõplikult kodanlik-esteeditsevad antipatriootlikud teatrikriitikud”: “Suure pahameelega on meie avalikkus nentinud ajalehe Sirp jämedaid vigu, desorienteerivaid seisukohavõtte ja ebaprintsipiaalsust rea ideoloogiliste küsimuste käsitlemisel. Juba käesolevas artiklis [—] toodud näidetest [—] ilmneb, et Sirp on oma toimetaja Tarandi ja toimetuse kolleegiumi vastutustundetuse ja ebaprintsipiaalsuse tõttu muutunud formalismi tribüüniks Eestis. Sirbi toimetus ei võitle vajalikult erakonna juhatuse ideoloogiliste otsuste elluviimise eest ega ole teinud ka järeldusi erakonna kongressi otsustest. Ka sellised faktid, nagu kuivalt “akadeemiline” toon, kohapealsete aktuaalsete ja teravate ideoloogiliste küsimuste ignoreerimine, huvi puudus autorite aktiivi laiendamise ja kasvatamise vastu, tõendavad tõelise rahvusliku võitlusvaimu puudumist Sirbi toimetuses. Rahvuskultuuri arengu huvid nõuavad aga süsteemikindlat ja armutut võitlust sotsialistlike igandite vastu, suurt valvsust ideoloogilisel rindel, [—] parteilisuse põhimõtte ranget teostamist.”

Tekst kõneleb iseenda eest. On kasulik mäletada, et sellised tekstid ei olnud 1940ndate eripära, neid tehti ainult pisut muutunud sõnastuses ja mitte alati ajalehes trükkimiseks kuni 1989. aastani välja. Aga need on olemas ja meie ehe ajalugu, mis juba nii kindlalt paberil, et seda ei muuda enam ühegi muinasjutuga huulil ega teenetemärgiga rinnas. Faktid lihtsalt on konjunktuurivabad. Vähemasti meie jääva vabaduse tingimustes kindlasti.