Konflikt tasakaaluka mõistusega

Kooseluseaduse ja pagulasprobleemi puhul jääb mulje, et soovitaksegi võimalikult teravat vastasseisu maksimaalse pealiskaudsuse tasandil.

ANDRES HERKEL

29. jaanuari Sirbis räägib Tõnis Saarts Eesti poliitika uuest tuumikkonfliktist, mida pagulas- ja kooseluküsimus ta meelest ilmekalt iseloomustavad. Siit johtuv liberaalsuse-konservatiivsuse vastasseis sunnib Eesti erakondi muutuma ja määrab nende arengu. Samal päeval, kui Mart Laar andis karmi hinnangu riigireformi liivajooksmisele („Pehmodest poliitikud ei julge teha ega mõelda“, Äripäev 28 I), läksid valitsuse kolm osapoolt tõepoolest järjekordselt viljatult tülli kooseluseaduse pärast. Euroopa Kontrollikoja liikme kõrval toodi nüüd mängu ka põhiseadus.

Kui kooseluseadus ja pagulasprobleem inimestele korda lähevad, on need ju ka tähtsad, isegi kui seda rohkem emotsionaalselt kui praktiliselt. Mõlema teema ümber luuakse müüte, mida ratsionaalsete argumentidega on raske kummutada. Need müüdid mõjutavad poliitilist debatti ja erakonnaeelistuste kujunemist. Eesti ühiskonna ja poliitika arengu seisukohalt on siiski hoopis olulisem, milline tuleb haldus- ja riigireform, kuidas kujuneb maksu- ja majanduspoliitika, milliste reformidega hakkame lahendama vananeva ühiskonna hädasid. Saarts käsitleb liberaalsust ja konservatiivsust aga niisugusel vastandskaalal, nagu need näiteks majanduspoliitikas kunagi ei esine.

Suurem küsitavus on aga, et ühiskonnas levinud puhtteoreetilistest hirmudest ja eelarvamustest tehakse kategoorilisi järeldusi Eesti poliitika arengu kohta. Jah, pagulashirmul ja kooseluseaduse mustvalgel käsitlusel on ühiskonda polariseeriv mõju, kuid selle asemel et see isetäituva ennustusena teooriaks kirjutada, tuleks mõelda, kuidas lõhestumist vähendada ja vältida. Saarts ent visandab uue aja väärtuskonflikti märksõnad. Ühte poolt iseloomustavad sõnad on „roheline“, „alternatiivne“ ja „liberaalne“ ning teist poolt ilmestavad „traditsioon“, „autoriteet“ ja „rahvuslus“. Üks pool on avatud ja teine on suletud. Alltekstina pole raske välja lugeda dualismi edasiviiva ja tagurliku, hea ja halva vahel. Kogu skeem päädib vasakliberaalsete ja paremkonservatiivsete erakondade eristamisega. Skaala otstes on SDE ja EKRE, viimase kõhu alla püüab autor paigutada IRLi ja Vabaerakonna, andes mõista, et ruumi seal õieti pole, sest kõige paremini jäävad ellu äärmused.

Klišeed kipuvad tegelikkuses palju keerukamat poliitilist maastikku narrima. Palju paremini on poliitikamaastiku piiritlemisega toime tulnud avalik arvamus, mis Turu-uuringute ASi küsitluse järgi näeb selget tõmbumist kolme koalitsioonierakonna ja Vabaerakonna toetajate eelistuste vahel. Keskerakond ja EKRE jäävad koos isolatsiooni. Saartsi märksõnadest sobib viimaste kokkukuuluvust seletama üksnes „autoriteediihalus“. Kõiges muus jääb ta skeem jalgrattaks, millega pole võimalik sõita. Hoopis paremini klapib vana tõdemus, et poliitikaskaala vasak ja parem serv võivadki äärmuses kokku sulada.

Kuid võtkem ükshaaval ette „suure väärtuskonflikti“ peamised talad – pagulasprobleemi ja kooseluseaduse. Oleme nüüd teada saanud, kui vähe atraktiivne sihtriik Eesti pagulaste silmis tegelikult on. Muidugi ei pruugi see nii jääda, kuid vähemalt esimese avaliku diskussiooni laine järel on pisut taganemas nii pagulaspaanika kui ka pagulaste vastuvõtmise tööst endale elatusallikat otsiv entusiasm. Hoopis keerukam on lugu meist rikkamates Euroopa Liidu riikides. Saksamaa suvine sisserändekutsung oli ränk viga. Aastavahetusel aset leidnud ahistamisjuhtumid vallandavad eurooplaste seas seniste väärtuste ümberhindamise protsessi.

Sallivuslased näevad, et need, keda nad sallima kutsuvad, käituvad ise sallimatult. Sisserände mastaabid on nii suured, et järjest enam mõistetakse piirangute ja julgeolekumeetmete vajalikkust. Uus sallivusrealism peab pidevalt vaeva nägema, et tulla toime nii vasak- kui ka paremäärmuslaste raevukate väljaastumistega. Seega on meid ümbritsev väärtussüsteem muutumas. Loodetavasti jääb Euroopa kultuuri humanistlik põhiolemus alles, kuid mitu annust realismi peab kindlasti lisanduma. Mihhail Lotman ironiseerib oma suurepärases Kölni-essees, et tõelised võitlevad humanistid ja pehmete väärtuste adeptid ei nõua vähemat kui rassistide hävitamist (http://www.lotman.ee/blogi/pikkade-kate-oo). Kui ka kõik fanaatikud ei muutu, siis ühiskonna tervemõistuslik tasakaalupunkt ehk siiski. Euroopa pagulaspooldajaid on seiranud teoreetiline väärtusidealism, mille taharrush jamai seksuaalahistamise tegelikkus hoopis uue rakursi alla seab. See aga ei tohi esile kutsuda mitte võõravaenu, vaid realistlikuma poliitika. Kogu temaatika mahutamine avatuse ja suletuse skaalale, nagu Saarts välja pakub, on Kölni sündmuste järel ilmselt juba eilne päev. Mingil kummalisel moel võib see paradigma pisut kehtida Eestis, kus neli erakonda on valmis Euroopa solidaarsusmeetmetesse panustama, aga kaks (Keskerakond ja EKRE) pigem sulguksid ning paneksid pagulaste vastuvõtmise rahvahääletusele.

Kooseluseaduse menetlemist Eestis saadab üks vale, mida selle tulihingelised toetajad ei lakka uskumast. Nimelt, et need, kes ei toetanud seadust või ei toeta rakendusseaduse eelnõu selle esitatud kujul, on vanameelsed, harimatud, sallimatud jne. Küsimus on aga reas nüanssides, mille üle algatajate tuumik pole soostunud läbi rääkima. Miks reguleeritakse sama- ja erisooliste kooselu sama seadusega? Miks minnakse rakendusaktides abielu ja kooselu mõiste maksimaalsele samastamisele?

Kui seadusandja eesmärk on hoida ühiskonnas tasakaalu ja rääkida läbi tegelike probleemide lahendamine, siis pole vaja lüüa vahetpidamata trummi ja sildistada ka neid, kes kinnitavad, et samasooliste kooselule tuleb seaduse kaitse anda. Muudatusettepanekute tegemine on kõige loomulikum parlamentaarse koostöö vorm. Siin pole tegemist lihtsalt kas-, vaid kuidas-küsimusega. Jääb mulje, et soovitaksegi võimalikult teravat konflikti maksimaalse pealiskaudsuse tasandil. Õiguslikule praagile polevat kohane osutada, sest tegemist on ikkagi väärtusotsustusega.

Ühtegi ühiskonda ei saa kiire sallivusrünnakuga muuta, kõik üleminekud võtavad aega. Olen tegelenud vabaduse teemaga endise Nõukogude Liidu riikides, eriti Kaukaasias. Mind on ikka imestama pannud mõnede inimõiguslaste kanapimedus seada LGBT-teema esiplaanile seal, kus ühiskond on patriarhaalne ja kõigepealt tuleks vabastada poliitilised vangid. Sama elukauge ja äraspidise mentaliteedi tunnen ära ka stiilis, millega Eestis on kooseluseadust käsitletud.

Saartsi väitel on Eesti poliitika senine tuumiklõhe seotud Vene-vastasusega. Selle asemel tulevat nüüd uus väärtuslõhe. Siin on küll raske aru saada, mida Vene-vastasus täpsemini tähendab ja kas Vene-sõbralikkus peaks tähendama ka samastumist Putini Venemaa väärtussüsteemiga. Meie ühismeedias ja kommentaariumides hakkab silma Vene väärtusruumi kas teadlik või ebateadlik imetlemine. Tuge leiavad nii pagulasvastased kui homovihkajad. Enamik, kes pruugivad oponentide suhtes sõimusõnu „liberast“ ja „tolerast“, ilmselt ei tea, et needki on pärit Vene profašistlikust sõnavarast.

Meie peamine võimalus rahva ja riigina püsida on rumalustega mitte kaasa minna, hoiduda äärmustest ja ülekeemisest. Kaitsta euroopalikke väärtusi moel, mis ei tekita ühiskonnas negativismi ja teravaid vastureaktsioone. Me ei tohi käituda kasulike idiootidena, sest neid tekib väärtuskujutelmade murenedes Euroopas ilma meietagi liiga palju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar