Kõneleb kuningas Nälg

Alain Badioul jätkub ülevoolavalt sappi vabatahtlike jaoks, kes teevad seda (minu meelest ennastsalgavat ja vajalikku) tööd. Näiteks Aafrika diktaatoreid ja nende korruptiivseid režiime ei maini ta sõnagagi.

REIN RAUD

Alain Badiou on kahtlemata mõtleja, kelle mahuka loominguga peaks tänapäeva intellektuaalselt uudishimulik inimene vähemalt mõningal määral tuttav olema. Esiteks seetõttu, et Badiou on nii-öelda päris filosoof – üks vähestest meie ajal –, kes on varasemate autorite ideede hekseldamise asemel (ehkki nendega dialoogis) eneseteadlikult välja tulnud oma süsteemiga. Teiseks seetõttu, et tema mõju on tugev kogu läänemaailmas ning ka tema õpilased ja järgijad, näiteks peatselt ka eesti keeles ilmuva teose „Pärast lõplikkust. Essee sattumuslikkuse paratamatusest“ autor Meillassoux, on end filosoofia hetkeseisus juba jõuliselt kehtestanud. Kolmandaks aga seetõttu, et ootamatul viisil on Badiou mu meelest mõtestanud ka väga hästi seda poliitilist kriisi, mis iseloomustab praegust maailma paraku järjest enam, nimelt äärmuste esilekerkimist dialoogile suunatud ratsionaalsuse arvel.

Antieetika

Algselt keskkoolilastele adresseeritud „Eetika“ on Badioule lähenemiseks väga sobiv alguspunkt. Kuigi raamatu pealkiri on „Eetika“, on sel õigupoolest vähe ühist eetikaga selle sõna traditsioonilises mõttes, raamatu algosa on pühendatud hoopis selle kritiseerimisele. Tähistab ju eetika harjumuslikult filosoofia alamvaldkonda, mis peaks meile esitama printsiibid ja ideaalid, mille põhjal tuleks hinnata inimese valikuid ja otsuseid oludes, kus ta on kahevahel ja tal puudub kindel teadmine, kuidas on õige käituda. Badiou maailmas osutab aga juba selline ebakindlus, et midagi on valesti. Subjekti kutsub tema arvates ellu olemisse väljastpoolt sisse tungiv erandlik sündmus (ja pangem tähele, et mitte igast inimesest ei saa subjekti, sest need, kelle elus selline sündmus aset ei leia, jäävad igavesti teise sordi inimesteks, „inimliiki kuuluvateks loomadeks“, lk 66) ning edaspidises elus peab subjekt lihtsalt säilitama „truuduse oma sündmusele“. See on Badiou edasiarendus Lacani soovitusest inimesele säilitada „truudus oma ihale“. Sündmus ei saa aga olla ei printsiip ega ideaal. Badiou maailma kõlbavat inimest saab juhtida vaid isiklikult kogetud tõde, mitte mõni filosoofiliselt tuletatud ja ratsionaalselt argumenteeritav eetiline printsiip.

Selle üsna ehmatava lõpptulemuseni jõuab Badiou ise siiski ratsionaalsuse radu käies. Raamatu lugejal soovitaksingi alustada hoopis järelsõnast, kus Jüri Lipping on väga arusaadavalt ning piisavalt üksikasjalikult kirjeldanud Badiou filosoofilise süsteemi põhijooni, mis teevad „Eetika“ arusaadavamaks. Badiou on nimelt samastanud ontoloogia ja matemaatika, täpsemalt hulgateooria, mille aksioomid on ta üle kandnud olemisele kui niisugusele. Kõik, mis on, on alati paljusus, aga konkretiseeritud määratleva reegli, ühekslugemise kaudu. Teoreetiliselt võib sama grupi elemente lugeda üheks ka mitmel erineval viisil, mis teeb neist erinevad hulgad. Sellest tuleneb, et olemine toimub alati situatsioonis, ja sellises matemaatilises vaates ei toimu muutus nii, et üks situatsioon saab teiseks – see võib vaid teisega asenduda. Iga uus situatsioon kirjutab eelneva olukorra üle. Aga veel fundamentaalsemal tasandil on olemine Badiou arvamuse järgi alati meile esitatud, mis on mu meelest kahtlase väärtusega seisukoht, sest eristab vaatleja ja vaadeldava veel enne vaatluse algust. Ometi pole ma seni Badiou tekstidest leidnud selle positsiooni põhjendust või selgemat mõtestust. Küll aga ilmneb sellest hästi, miks kujutab sündmus Badiou maailmas endast midagi, mis ei mahu tegelikult üldse olemise raamidesse. Sündmus tuleb igasse olevasse situatsiooni väljastpoolt ning teisendab selle radikaalselt. Niisiis ei räägi „tõde“ Badiou vermingus meile midagi sellest, kuidas asjad tegelikult on, vaid hoopis vastupidi: „tõde on selle olemisse tulemine, mida veel ei ole“ (lk 45). Seepärast asetubki see kõrgemale kui näiteks kon­fliktiolukorra ületamine kõigi asjaosaliste huvide maksimaalse arvestamise, poliitilise konsensusega. Konsensus on Badiou meelest alati tugevamate huvides nõrgematele peale surutud „leppimine sellega, mis on“, aga „tõde on ainus asi, mis võiks olla kõigi jaoks“ (lk 51), miski, mis kõnetab kõigi inimeste omavahelist ühisosa, mitte ei rõhuta ega põlista nendevahelisi erinevusi.

Tõde ja selle praktika

Badiou enda puhul oli selline sündmus tema kunagine pöördumine maoismi, mida ta ka „Eetika“ lehekülgedel kinnitab (lk 68). Esimees Mao tsitaadid esinevad tema tekstides (ehkki harva) enam-vähem pühakirja staatuses: kui juba Mao Zedong on midagi öelnud, siis nii ka on. François Laruelle on oma mahukas poleemikas1 kogu Badiou filosoofilist projekti kirjeldanud kui intellektuaalide maoistlikku ümberkasvatamist, kus repressiivaparaadi rolli on omandanud matemaatika. Minu arvates ilmneb Badiou maailmavaate problemaatilisus selle rakendamisel. Näiteks jäi ta ise truuks punakhmeeridele, kellest ta keeldus üle kolmekümne aasta kategooriliselt lahti ütlemast. Lõpuks, aastal 2012, tegi ta seda surve all pikalt ja segaselt stiilis „ma kahetsen, et kirjutasin selle teksti, aga …“2 (Eesti lugejale võiksid tema kahetsust lugedes tulla meelde EKRE juhtkonna seisukohavõtud oma liikmete natsisümpaatiate kohta.) Jutt on Badiou artiklist ajalehes Le Monde.3 Ta avaldab seal ülevoolavalt toetust Pol Pothi režiimile hetkel, kui vietnamlased punakhmeeride genotsiidi peatamiseks Kambodžasse sisse tungisid. Seal annab Badiou ilmselgelt mõista, et ta on küll toimunud tapatalgutest teadlik, kuid tema meelest ei ole õige idee nimel sooritatud massimõrvad kuigi oluline probleem. Mis seal salata, olles Phnom Penhi surmaväljadel käinud ja giidilt oma kõrvaga kuulnud, et Badiou aatekaaslased õpetasid purjus pubekaid peksma intelligendiperede beebisid neid jalgupidi käes hoides peaga vastu puud, kaldun prantsuse suurmõtleja kurjuseteemalisi arutlusi võtma natuke skeptiliselt. Igatahes ei tohiks Badioud tõsiselt võtta keegi, kelle meelest diskrediteerib kogu Heideggeri filosoofiat tema elu lõpuni säilitatud natsipartei liikmepilet.

Aga ärgem rutakem ette. Nagu eespool öeldud, on Badiou „tõde“ miski, mis on kõigile samaväärne. Sestap on tema süsteemi nurgakivi just nimelt see, mis inimesi ühendab, mitte aga erinevused. Viimaseid kutsuvad aga üles respekteerima sellised mõtteviisid nagu multikultuurilisus, Lévinase Teise-keskne eetika ja muud meie aja diskursused, mida Badiou halastamatult ründab. Olen põhimõtteliselt temaga nõus, kui ta tõstab kilbile inimese surematu alge, s.t selle, mida ei saa tappa ega piinamisega hävitada, inimese sisemise suuruse ja väärikuse. Vaade, et see surematu on kõigil ühine ja ühesugune, on aga lihtsalt järjekordne argumenteerimata väide, mille saab tagasi viia (nagu ka Badiou enda püha Pauluse käsitlus teatud piirini kinnitab) judeo-kristlikule surematu hinge teooriale. Seejuures ei näe ma mingit loogilist põhjust, miks ei võiks inimese väärikus tugineda just nimelt tema ainukordsusele, mis sisaldab nii kõik selle, mis tal on oma suguvõsa, rahva ja kogu inimkonnaga ühist, kui ka kõik selle, mis teda teistest eristab. Badiou tõde „tagandab“ need erinevused (lk 45), need muutuvad universaalse, kõiki ühtviisi kõnetava sõnumi ees tühiseks ega saa seetõttu ka eetika vundamenti moodustada. Individuaalsused on talle pinnavirvendus, loeb vaid ühisosa. „Hiina talupoeg ja norra noor juhtivtöötaja erinevad teineteisest sama palju, nagu erinen mina ise kellest iganes – sealhulgas minust endast. Sama palju, ent seega ühtlasi ei rohkem ega vähem“ (lk 43).

Ägedalt paneb, on ju? Kui aga vähegi süveneda, peaks ju selgeks saama, et see väide on korraga julm ja absurdne. Keegi meist pole juba sündides valmis, iga inimolend on ju ometi kujunenud suhetes oma keskkonnaga, korraga seda muutes ja selle mõjusid vastu võttes. Ning mõnedel on tulnud teha seda sootuks halvemates oludes kui teistel. Kuidas saab pahempoolsete kalduvustega kõrgelt tunnustatud mõtleja olla nii pime enese privilegeerituse osas? Kuidas saab üldse keegi arvata, et inimliigi kõigi esindajate essentsialistlik samasus kaalub üles nende sotsiaalsete ja kultuuriliste olukordade erinevused, mis lubavad osal inimestest end teostada ja saavutada palju rohkem, kui on võimalik teistel? Aga Badiou teeb sellest essentsialistlikust samasusest kaugeleulatuvaid praktilisi järeldusi. Kui ta räägib Lääne humanitaarabist kolmanda maailma riikidele, siis eeldab tema meelest selle toimetamine kriisipiirkondadesse sealsete inimeste nägemist „alainimlikena“ (lk 29), põlgust nende vastu, kes justkui ei suudaks ise oma probleemidega toime tulla. Tal jätkub ülevoolavalt sappi vabatahtlike jaoks, kes teevad seda (minu meelest ennastsalgavat ja vajalikku) tööd. Näiteks Aafrika diktaatoreid ja nende korruptiivseid režiime ei maini ta sõnagagi. Nõnda peaks Badiou mõttekonstruktsioonist justkui järelduma, et nende diktaatoritega toimetulemine on ikestatud rahvaste enese kohus ja kui nad sellega toime ei tule, siis pole ka lääne asi nende (suuresti kolonialismi pärandist põhjustatud) olukorraga tegeleda. Kui aga inimene oma oludega rahul ei ole, siis on nende vastu mässamine tema kohus, tema väärikuse säilimise eeldus.

Kuningas Nälg

Siinkohal hakkas Badiou eetika­teooria mulle kangesti meenutama Leonid Andrejevi põhjendamatult unustusse vajunud sümbolistlikku näidendit „Kuningas Nälg“ („Tsar Golod“, 1908). Dramaturgiliselt on see tekst paraku vananenud, aga poeetilise proosana kõlbab lugeda vägagi, eriti kuna see ka meie ajas tugevalt vastu kajab. Näidendi proloogis vestleb kuningas Nälg Aja ja Surmaga ning me saame teada, et teose nimitegelane on juba varem nälja käes kannatavat rahvast, kõiki rõhutuid ja alandatuid, korduvalt mässule üles kutsunud, aga otsustaval hetkel nad reetnud ning aidanud täissöönutel nende üle kohut mõista. Nüüd on tal uus mäss kavas ja ta vannub pühalikult, et jääb rõhututele truuks ning juhib nad võiduni. Aga muidugi ei tee ta seda: näidendi esimestes piltides näeme, kuidas kuningas Nälg küll rahvast rõhujaid kukutama kutsub, viimastes aga koos võitjatega mässuliste üle kohut mõistab.

Badiou meelest on reetmine üks kurja kolmest vormist. Just seda heidab ta ette mõnedele oma põlvkonnakaaslastele, 1968. aasta Pariisi sündmuste ideaalidest taganenud „uutele filosoofidele“, kelle seas on tuntuim ehk populaarne meediapersoon Bernard-Henri Lévy. Lähemal vaatlusel hakkab aga tunduma, et hoopis Badiou enda teooria sisaldab üht komponenti, mida võiks kvalifitseerida reetmisena. Nimelt on ta välja arendanud mõtte, mis võimaldab tal ühe osa „sündmusele truuks“ jäänud subjekte liigitada kurjuse teenriteks ja neist lahti öelda. Ka see väide põhineb matemaatilise teooria ülekandmisel filosoofiliselt mõeldud maailma. Jutt on forsseerimisest. Mulle arusaamatutel põhjustel on see termin tõlgitud „sundimiseks“, mis on sisuliselt ebatäpne (see on ka minu ainuke etteheide tõlkija absoluutselt suurepärasele tööle). „Forsseerimine“ on sõjandustermin, mis tähendab kogu võimaliku jõu suunamist takistuse alistamisele, kuni see langeb, näiteks saab rääkida „jõe forsseerimisest“, selle ületamiseks piisava pingutuse tegemisest kadudele vaatamata. Matemaatikas on sama terminit kasutanud Paul Cohen (1963), et tähistada modelleeritud universumi laiendamist nii, et saadud uue, suurema mudeli kirjeldamisel kasutatakse ainult algses universumis kehtinud reegleid. Tinglikult võib siis öelda, et „forsseerimine“ tähistab olemasoleva pealesurumist kujuteldavale. Badiou kasutabki seda sõna umbes nii: forsseerimine tähendab tema käsituses (sündmusega antud) „tõe“ absolutiseerimist, asjastamist, ettekujutust, et selle abiga on võimalik piisavalt seletada absoluutselt kõike. Aga „subjekt-keelel ehk tõeprotsessi seadusel puudub võime nimetada kõiki situatsiooni elemente“ (lk 111), ehkki aeg-ajalt, sattudes kriitilisse punkti, püüab ta seda sellegipoolest teha. Just nimelt see ongi viga, mida ta heidab ette neile totalitaarsetele režiimidele, mis talle ei meeldi, ehk siis põhiliselt natsionaalsotsialismile. Ja siin formuleerubki tegelikult minu arvates Badiou eetika seisukohalt kõige olulisem küsimus, millele ta jätab vastamata, kuna, nagu ta ise tunnistab, see on liiga raske (lk 112). Kuidas on võimalik aru saada, millisel hetkel on tõde absolutiseerunud, millal on hakatud forsseerima seda, mida me endale kättesaadava arusaamise alusel ei suuda tegelikult nimetada? Truudus sündmusele eeldab ju ometi, et subjekt näeb maailma selle sündmuse loodud prisma kaudu ja on valmis oma tõe nimel kõigega riskima? Ja kuidas võib filosoof, kes on oma lugeja sellesse punkti meelitanud, ta sel hetkel üksi jätta, osutamata, kuidas ta peaks märkama teda paratamatult ähvardavat ohtu? Mis see muud on kui reetmine?

Niisiis, kui Badiou liitub nende kohtumõistjatega, kes tunnistavad kurjuseks ühe totalitaarse režiimi, kuid peavad teise kuritegusid õige ürituse nimel sooritatud kahetsusväärseks paratamatuseks, on temast saanud kuningas Nälg kohtusaalis, kus arutatakse reedetud mässajate süüasja. Ta küll soovib, et teised jääksid lõpuni truuks nende elu ümber korraldanud sündmusele, kuid ei riski ise sealjuures millegagi. Vastupidi: kuni tema filosoofiline töö jäi põhijoones teoreetiliseks, võis ta küll akadeemilises ringkonnas tuntud olla, aga väljaspool seda ei tundnud teda eriti keegi. Kui ta avaldas aga mürgise pamfleti president Sarkozy vastu, sai sellele osaks märkimisväärne müügiedu. Isegi sellal, kui Badiou osales Prantsusmaa radikaalses poliitikas, töötas ta samal ajal riigi rahastatud ülikoolis ja võis ka kõiges muus kindel olla, et tema põlatud õigusriik kohtleb teda seaduslikkuse raames humaanselt, mitte ei särista aeglaselt koduste vahenditega valmistatud elektritoolis, nagu Tuol Slengi vanglas Phnom Penhis võis juhtuda suvalise inimesega, kes kandis prille (mis tähendas, et ta arvatavasti luges liiga palju). „Pole muud Ajalugu kui meie endi oma; pole mingit tõelist tulevast maailma. Maailm kui maailm on ja jääb siiapoole tõest ja väära. Pole olemas Hüve sidususse vangistatud maailma. Maailm on ja jääb siiapoole Head ja Kurja,“ kirjutab ta Nietzsche kuulsat loosungit ümber pöörates (lk 111). Tõstaksin siin esile sõna „tõelist“: kui seda väidet tõsiselt võtta, siis on siin ju „tagandatud“ seesama tõde, mis mässule agiteerimise faasis pidi „tagandama“ erinevused ja jätma kõik, alates Norra kapitalistist kuni Hiina talupojani, oma universaalses surematuses meie ette alasti. „Sündmusele truuks“ tuleb jääda niisiis oludes, kus lootust, et kord võidutseb tõde, ei maksa üldse hellitada. Mäss ei saagi jõuda oma eesmärgini. Miks siis mitte nautida École Normale Superieure’i professori palka ja prestiiži ning aeg-ajalt kirjutada, et näljahädaliste abistamine on nende alandamine ning NATO ja rahvusvaheline inimõiguste kohus tuleb laiali saata (lk 12), aga fundamentalistlikud vasakrežiimid väljendavad „sündmusele truuks“ jäänud subjektide tõde? Badiou käsituses iseloomustab see idee vasakpoolset mõtteviisi, aga tegelikult kõlbab hästi igasugustele äärmustele: praeguseks on juba tähele pandud, et tema filosoofia sobib ühtmoodi hästi ka paremäärmuslikku fundamentalismi õigustama4.

Miks ma arvan, et mul on õigus niimoodi kirjutada? Nimelt seetõttu, et ka minul (erinevalt vanema põlvkonna dissidentidest) on olnud õnn elada põhiosa oma elust maailmas, kus ma oma teoreetilisi ja poliitilisi vaateid esitades ei ole pidanud riskima peaaegu millegagi. See ei ole koht, kus võiks kuulutada enda ja teiste erinevused tühiseks. Hoolimata oma süsteemi suurusest, originaalsusest ja elegantsusest on Badiou filosoofia mu meelest seega ikkagi kassikuld, made in China, ega küündi kaugeltki tasemele, kust kõneleb meiega tema kritiseeritud Lévinas, kelle vaadete järje­kindlus pandi proovile natside vangilaagris. Lévinas teeb oma valikud Teise palge ees, Badiou tahab teha enda omad Teise eest, aga mugavustsoonist lahkuma ei ole elu teda sundinud kunagi. Just nimelt seetõttu ei ole mu meelest temal eetiline öelda teistele, et kõige kaalulepanemine on see, mis neid loomadest eristab. Ja sealjuures reserveerida endale ühtlasi moraalne õigus öelda, mis hetkest alates ei ole nende tõde enam see päris õige. Tõde, mis ei lase näha Teist, ei ole seda juba algusest peale.

1 François Laruelle, Anti-Badiou: sur l’introduction du maoïsme dans la philosophie. Kimé, Paris 2011.

2 Christophe Ono-dit-Biot, Alain Badiou: Je regrette. – Le Point 14. III 2012.

3 Alain Badiou, Kampuchea vaincra! – Le Monde 17. I 1979.

4 Adrian Johnston, The Right Left: Alain Badiou and the Disruption of Political Identities. Yale French Studies, nr 116-117, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht