Kõndimisest mõtete pääl

Tiit Hennoste

Pole mõtet salata, et juba „Eesti mõtteloo” sarja pealkiri teeb sellest ka autahvli. Ilmamaa kirjastuse 1995. aastal ilmumist alustanud „Eesti mõtteloo” sari on jõudnud auväärse punktini. Raamatuid on sada (praeguseks juba 101). Võimas saavutus. Kui see sari algas, siis pidas mõnigi seda Runneli favoriitide kirjatööde kogumiks. Nüüdseks on ammu selge, et see on tõepoolest eesti mõtte lugu. Ja pole mõtet salata, juba sarja pealkiri teeb sellest ka autahvli.

Kes nad on?

Sarja tuum on üsna selge. Ühe rühma annavad kirjandusuurijad, kes on eesti ühiskonnas oluline rahvuse põhja tõlgendav seltskond (Suits, Aspel, Oras jt). Teine rühm on kultuuriesseistid ja otsesed filosoofid (Luiga, Koort, Masing, Keyserling jt). Kolmas seltskond esindab eesti poliitilise mõtte lugu (Päts, Tõnisson, Uluots, Meri jt). Kindlasti kõige avastuslikum on siin eesti teoloogilise mõtte loo toomine ilmaliku maailma palge ette (Müller, Masing, Reiman, Tennmann, Hurt, Paul jt). Ühelt poolt oli teoloogia vaenatuim mõtlemise valdkond nõukogude ajal. Aga pole mõtet salata, ka vabariigi ajal tegutsesid nad eeskätt omas mahlas. Siis tuleb haralisem teatri-, kunsti- ja muusikalugu (Tobias, Kompus, Laarman, Tormis, Menning jt). Ja lõpuks veel haralisem seltskond, igalt alalt natuke: astronoomia, juura, keel, kool, semiootika, sport jne.

Valik on kokkuvõttes väga hea. Ma leidsin ehk neli-viis nime sajast, kes mu arust ei peaks seal sarjas olema. Nimed jätan enda teada. Konkreetsemalt vaadates on tase muidugi ebaühtlane. Siin on nii sügavaid mõtteid kui hulk oma aja ajakirjandust, mille taasavaldamise roll on pigem teema katmine. Mõnigi raamat on lihtsalt monument olulisele inimesele kultuuris, kuigi tema mõttelooliste tekstide hulk on üsna kõhnuke. Nagu Ott Ojamaa, kelle supertööd on hoopis tõlgete kommentaarid (ma olen seda nautinud väga nt Anatole France’i puhul). See pole hea ega halb. See on meie kultuur ja ma arvan, et on ülimalt oluline, et need nimed on raamatukaanele saanud.

Sarja eripäraks on see, et igal aastal on järjekindlalt avaldatud ka paari elava autori kogumik, sees osalt nõukogudeaegsed, osalt uusima aja mõtted. Ma ei tea, millised on raamatuta mõttekorüfeede emotsioonid, kui nad näevad, et X on oma raamatu saanud, aga „ta pole ju midagi olulist teinud”. Lähemalt vaadates on selles rühmas inimesi igalt alalt natuke. Ehk ainsa selgema tuuma annab Tartu noore humanitaaria seltskond 1960. aastate lõpust.

Huvitav on hoopis see, kuidas tagantjärele lugedes on nõukogudeaegsete oluliste tekstide väärtus vägagi teisenenud, kuidas aeg on kustutanud tekste, mille omaaegne roll oli olla valgustav küünal nõukogude võimu pilkases öös. Elama on jätnud ta aga tekstid, mille asemele pole suuremaid lampe pakutud. Veel tühjemad on tekstid, mis kirjutatud omal ajal nihutama sama võimu seatud piire. Jäänud on ikkagi vaid see, mis pakub uurimuslikke fakte või omi mõttekontseptsioone.

Keda selles sarjas kavatsetakse vältida? Ei tea, aga mingid viited leiame kirjastuse netinimekirjast, mis pakub plaanitud nimesid, kelle seas üle 80 avaldamata autori. Kohe tuleb teha mööndused.

Esiteks, paistab, et seda pole üle vaadatud aastast 2004, sest hilisemad ilmunud tööd on sisse kandmata. Ja teiseks, see nimekiri lõpeb lühendiga jpt. Aga ikkagi. Pakun portsjoni puuduvaid nimesid, mis ma võtsin „Eesti ajaloo” kuuenda köite (Ilmamaa, 2005) registrist. Näiteks poliitilised ideoloogid ja laiemalt sotsiaalsed mõtlejad Anvelt, Kingissepp, Lauristin, Naan, Savisaar; kirjandusinimesed ja filoloogid Jürgenstein, Kalda, Kampmaa, Kangro, Kärner, Krikmann, Laugaste, Nirk, Peegel, Jaak Põldmäe, Tedre; muude kunstide esindajad Ird, Lapin, Panso; psühholoogid Allik, Bachmann, Tulviste. Jpt. Sellest nimekirjast vist midagi tarka järeldada ei saa.

Teosed ja seosed

Selle sarja probleemid on tegelikult vanad ja mitu korda räägitud. Raamatud on kokkupanult väga ebaühtlase tasemega. Mõnikord on neil arusaadav ja loogiline kompositsioon, korralikud kommentaarid ja järelsõna. Selle kõrval on raamatud, milles visatakse lugeja ette tekstid järjekorras ja valikus, mille loogikat minu nõder aju aimata ei suuda ja kogu lisainfo koosneb vaid lühikesest saatesõnast. Mind ei veena selle juures põhjendused kokkupanija tunnetest kuni jutuni, et pole paremaid tegijaid, sest suur hulk neist olematutest asjadest on tehtavad kas või üliõpilaste abiga.

See sari on mäluaukude täitmine. Kuigi me räägime sellest, et suured autorid elavad üle aja, on nad ikka ühes mõttes ajas kinni. Nimelt, ajatusse pääsemise eeldus on pidevus. Nad saavad sinna, kui neid on omast ajast peale pidevalt ülal hoitud, ka siis, kui nende tekste kogu aeg lugeda ei saa. Eesti mõtteloos on selline näide kas või Suits. Kui aga vahele astub mäluauk, siis on paratamatu, et auguparanduse plomm jääb näha ja kipub uuesti välja tulema. Selle pooluse näiteks on Luiga või Masing, kes olid üldisest kultuurimälust lihtsalt välja visatud. Nende tagasitoomiseks ei piisa lihtsalt tekstidest. Need ei jää hõljuma tühja ruumi. Nende tööd tuleb panna konteksti, omavahel rääkima. Esmane võimalus on just nimelt järelsõnad, eessõnad, kommentaarid jms, mis praegu liiga tihti puuduvad.

Asja saab parandada ühel teel. Siin ma ei saa üle ega ümber oma e-raamatu ratsust. Mulle meeldib lugeda mõnda teksti arvutist, mõnda lugerist ja mõnda paberilt. Aga kindlasti olen ma seda meelt, et need raamatud peaksid olema lugeris. Nad moodustavad ühe koosluse, mida tegelikult vaid lugeris (või laiemalt netis) saab omavahel otse suhtlema panna.

Ja ikkagi. Minu arust näitab korralikult tehtud kogumik austust autori ja raamatu lugeja vastu.

Milline on eesti mõte?

Seda saab leida juba pealkirjade abil. See on „Eesti küsimus” (Kruus) „Looja ees” (Hurt) „Mis meist saab” (Reiman). Seda märgistavad „Evangeelium ja eetos” (Salumaa), „Kultuur ja traditsioon” (Viires), „Vaimu valgus” (Kõpp) ja selle uurija on „Kummargil käsikirjade kohal” (Võõbus).

Selle maailma keskne ühisnimetaja on kindlasti rahvuslus, konservatiivsus ja traditsioonide vaim, põigetena minekud traditsioonilistesse kultuuridesse väljaspool Eestit: rajamaadele, orienti, Ameerikasse, antiiki. See on evolutsiooni ja sidususe, kindlate püsivate aluste eluspidamise vaim. Selles on vana olulisem kui uus, muutumatu ja igavene olulisem kui muutumine. Selles valitseb tõsise vana aja rahvusliku töötegija vaim. Seda iseloomustab austus varasemate aegade ja teiste tehtud tööde vastu. Ja eetose poolelt on selle sarja kindel juhtmõte kõlblus. Rahvuslik kõlblus. Muud mõtteviisi on siin näpuotsaga.

Nii on see sari kindlasti ja tugevalt Hando Runneli nägu, mis pole kuidagi üllatav. See ei ole siiski kõverpeeglite kuningriik. See on üsna tugevalt eesti kultuuri tegelik nägu. Minu arvates on eesti kultuur eelistanud kogu aeg maaletoojaid ja kogujaidsäilitajaid ning ei ole silmanähtavalt armastanud originaalsust ja uusi ideid, mis minu kui avangardiuurija silmis on kõrgeim väärtus.

Millest ma tunnen puudust? Esmasusest.

Ma võin mõelda juba mõeldud mõtteid uuesti eesti keeles ja mõelda nad sellisena eesti keelde sisse. See on väga oluline. Võõras keeles mõtlemine võib mind viia tõeni, seletuseni, aga ei vii mind mõistmiseni. Aga ikkagi, see on eeskätt maaletooja originaalsus.

Ma võin mõelda üldised asjad eesti ühiskonna, eestlase seisukohast läbi, mõelda nad selle kaudu omaks. Keegi teine ei mõtle meie eest meie jaoks olulisi mõtteid ära. See on alati originaalne, aga kohalik originaalsus.

See sari on humanitaarse mõtte lugu. Aga filosoofia, kirjandusteadus, kunstiteadus jms erinevad palju klassikalisest kõvast teadusest. Siin on harva tõdesid, siin on tõenäosused. Siin on harva rangeid tõestusi, siin valitsevad hüpoteesid ja teooriad. Siin on mõnikord seletamine, aga olulisem on interpretatsioon ja mõistmine. Siin elavad kõrvuti mitmed mõtteviisid, mitte uus ei tõrju vana välja. Siin ei kehti range teaduse aksioom, et tõe kriteeriumiks on see, kui ma sama katset samades tingimustes kordan, siis pean saama sama tulemuse. Siin ei ole tingimused mitte kunagi samad, sest üks tingimus on mõtlev inimene ise. Tema aga on alati ainukordne. Seega, ka interpretatsioon ja mõistmine on alati ainukordsed.

Kui vaatame originaalsust nende kolme mätta otsast, siis on selles sarjas palju eeskätt maaletooja ja eesti asja originaalsust, individuaalset originaalsust juba palju vähem. Aga see, millest ma puudust tunnen, on originaalsus kui esmasus, kui mõtlemise avangard. Milline on tulemus, kui me tõstame esmasuse võimalikult kõrgele? Ehk alaväärsustunne, et seda on meil nii vähe. Aga kui arvutada tulemus ühe eestlase peale, siis pole see üldse halb. Olulisemad paistavad mulle kaks probleemi.

Esmasuse originaalsus nõuab loovust selle sügavaimas mõttes. Selline loovus on alati vastuhakk, alati liikumine ja muutumine. Selle tulemuseks on kindlasti kultuuri sidususe ja evolutsioonilisuse lagunemine, hüpped ja katkestused. Ja see seostub eesti mõtlemise traditsioonis ühe suure Tammsaare vastandusega. Praegune mõttelugu on eeskätt matsi mõtte lugu. Uuendajad on eesti ajaloos väga kergesti saanud külge vurle sildi. Aga ikkagi elab minu peas kiuslik küsimus: kus läheb vurle piir?

Ja on ka teine küsimus, mis eesti poliitiliste liidrite ja üllataval kombel ka eesti kultuuri sisepoole juhtide viimase aja väljaütlemiste valguses on saanud mulle üha tähtsamaks. Kas eesti mõttelugu on võimu instrument või on see vaimu astumine võimu vastu? Kuidas seostuvad eesti mõtteloos vaimu võim ja võimu vaim? Selles sarjas on nimelt äärmiselt vähe neid, kes on astunud võimu vastu, välja arvatud nõukogude võim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht