Kommunist mittekommunisti ei usalda

Viktor Niitsoo

Intervjuu Financial Timesi omaaegse Moskva korrespondendi David Satteriga. Teisipäeval esitles Tallinnas oma raamatut “Meeletuste ajastu: Nõukogude Liidu allakäik ja langus” ajalehe Financial Times omaaegne Moskva korrespondent David Satter. Autori sõnul on tegemist NLi viimase viieteistkümne aasta koondkroonikaga.

 

Viktor Niitsoo: Teil on nõukogude elust vahetu kogemus, olite Financial Timesi (FT) korrespondent Moskvas aastail 1976 – 82. Kas nõukogude tegelikkus vastas teie ettekujutusele?

David Satter: Esimest korda käisin ma NLis1969. aastal. Olin siis Inglismaal Oxfordi ülikooli aspirant ja sõitsin sinna turistina. Oxfordis õppimise aegu käisin seal veel mitu korda, sest olin NList ja Venemaast huvitatud. Kui saabusin Moskvasse 1976. aastal juba akrediteeritud korrespondendina, oli mul mingi kogemus olemas. Samuti oli NLi kohta loetu aidanud kaasa kujutluspildi tekkimisele. Olin rabatud seal valitsevast bürokraatiast ning võimude oskamatusest ja soovimatusest arvestada inimisiksusega. Sõbrunesin aga erinevate inimestega, mis pehmendas negatiivset muljet sellest ühiskonnast. Kirjutasin sel ajal dissertatsiooni Hannah Arendti kohta. Raske oleks ette kujutada paremat ettevalmistust tutvumiseks nõukogude tegelikkusega. See oli Arendt, kes ütles, et totalitaarne süsteem on ideoloogia ja terrori ühildumine. Ja mis kõige olulisem: ta märkas, et sotsialistlik süsteem püüab pidavalt luua näilist tegelikkust. Ma nägin oma silmadega, et nad püüavad kõige inimliku loogika kiuste luua süsteemi, mis asendab objektiivse tegelikkuse võltstegelikkusega. Nad püüdsid väevõimuga luua oma tegelikkust ja surusid selle seda peale õnnetutele inimestele, kes elasid NLi territooriumil, kust nad ei saanud välja.

 

FT korrespondendina oli arvatavasti teie ülesandeks kirjutada Nõukogude majandusest. Teie huvid sellega aga ei piirdunud, te hakkasite käsitlema ühiskondlik-poliitilisi teemasid. Mida te teadsite inimõiguste rikkumisest Nõukogude Liidus ja Balti riikide okupeerimisest?

FT on majandusajakiri, kuid need, kes sinna kirjutavad, kirjutavad ka poliitikast. Ilmnes, et eriti palju finantsuudiseid polnud võtta. Mind ei huvitanud eriti majandusasjad, FT toimetust ei huvitanud jälle eriti NL, kuna seal ei saanud raha teha. Sellepärast olid nad nõus Moskvasse saatma rohelise inimese (olin siis 28aastane). Ma ei olnud algul isegi koosseisuline korrespondent, vaid freelancer. Mina keskendusin ühiskondlik-poliitilistele teemadele, kaasa arvatud dissidentlik liikumine. Ja nemad olid valmis mulle vastu tulema. 1975. aastal oli NL koos teiste riikidega Helsingi lepetele alla kirjutades nõustunud soodustama inimestevahelisi kontakte, reisimisvabadust ja muid vabadusi, mida NL loomulikult rikkus. See, et NL ei täitnud seda, mida oli lubanud, sai normaalseks reportaaži subjektiks.

 

Mida teadsite dissidentliku liikumise kohta? Sahharovist te kindlasti teadsite?

Ma teadsin nii Sahharovi kui ka paljusid teisi. Ning mul olid kontaktid Baltikumis. Tuntud dissidendi Aleksandr Ginzburgi korteris tutvusin Leedu dissidendi Kęstutis Jokubynasega. Tema kutsus mind Leetu eesmärgiga, et külastaksin kõiki Balti riike. See oli minu esimene reis mööda NLi, kus mul ei olnud saatjat. See oli täiesti legaalne ja võimude poolt lubatud reis. Oli palju väliskorrespondente, kes töötasid aastaid Moskvas, kuid kel ei õnnestunud ilma saatjata kuhugi sõita. Muidugi nad reisisid, kuid ainult gruppidena. Mulle tundus see algusest peale imelik ja ma soovisin üksinda reisida. Võib-olla teised korrespondendid ei soovinudki üksinda reisida. Ja siis mulle organiseeriti provokatsioon, mida ma olen kirjeldanud oma raamatus.

“Meeletuste ajastu” eestikeelse väljaande sissejuhatuses pealkirja all “Ärge eales laskuge kõnelusse tundmatutega” kirjeldatud kontaktid Leedu, Läti ja Eesti vastupanuliikujatega meenutavad põnevusromaani süžeed. Kuidas kommenteerite praegu, ligi 30 aastat hiljem, Riia – Tallinna rongis aset leidnud kohvrivargust, kui läksid kaduma teie märkmed, ja kohtumisi Tallinnas KGB poolt ette söödetud valerahvuslastega?

See oli muidugi KGB provokatsioon. See oli eelkõige ideoloogiline ettevõtmine: nad soovisid mind ümbritseda võltstegelikkusega.

 

Kas teil oli andmeid selle kohta, et püüavad teie kaudu Eesti teisitimõtlejad edastada Läände Eesti Helsingi grupi dokumente? Tookord tehti just siis selle grupi loomiseks ettevalmistusi.

Ma ei teadnud täpselt, mida ma saan, kuid olin valmis vastu võtma iga tõepärast infot sisaldavat dokumenti. Selle, mida nad ei saanud mulle tookord üle anda, edastasid nad mulle hiljem Moskvas. KGB ei saanud sellest provokatsioonist mingit kasu. Ma ei tundnud nägupidi Mart Niklust ja Erik Udamit, ma ei teadnud, kes mind ootavad. See, et nende asemel esinesid Eesti KGB-lased, oli minu jaoks täiesti uus situatsioon. Ma kahtlustasin, et see on provokatsioon. Kuid see oli nii fantastiline ja mulle nii mõistetamatu, et seda võib tõesti teha, et otsustasin, et nad on tõelised dissidendid, kuna neil oli nende dissidentide kohta olemas kogu informatsioon.

 

Milline võis olla KGB eesmärk seda provokatsiooni läbi viies? Nurjata teie kontaktid? Või oli mõni muu eesmärk, näiteks saada sellest mingit propagandistlikku kasu? Te kirjutate, et kartsite minna ühes kolhoosis sauna, kartes provokatsiooni, et teid võidakse süüdistada homoseksualismis. Kas te ei kartnud, et vagunikupees võidakse lavastada seksuaalne provokatsioon, näiteks vägistamine?

Alateadlikult vist kartsin küll. Olin siis 29aastane ja ma ei olnud abielus. Vägistamissüüdistust ma siiski ei kartnud, kuigi see juhusuhe tütarlapsega rongis oli kohutav ettevaatamatus ja rumalus. Kuid fabritseeritud homoseksualismi süüdistus kohutas mind rohkem, sest ainult mõni kuu varem oli Reuteri korrespondent selle süüdistusega NLst välja saadetud. Sellega võrreldes ei tundunud kupees olevast tüdrukust lähtunud oht mulle nii suur.

 

Kas võimud ei püüdnud teid seoses selle juhtumiga šantažeerida?

Ei. Tundub, et nad rahuldusid sellega, et nurjasid minu kohtumise Eesti dissidentidega. Vist oli ka neile huvitav, kui palju nad võisid minuga manipuleerida. Nurjanud minu kohtumise ja saavutanud selle, et kaotasin Leedus tehtud märkmed, võisid nad loota, et dissidendid mind enam ei usalda. Kuid ma taastasin selle info mälu abil. Tekst loeti ette BBCs ja Vabadusraadios. Selles plaanis dissidendid võitsid. Mis puutub minu usaldamisse, siis dissidentidele see vahejuhtum üldiselt korda ei läinud. Neile oli oluline muu: see, et ma olin valmis nende juurde sõitma, nendega rääkima, kõik üles kirjutama ning olin valmis nendega koostööd tegema. Mingi lugu tüdrukuga neile eriti korda ei läinud.

 

Millised olid teie suhted võimudega seoses dissidendikontaktidega? Riigist teid välja ei saadetud, saite oma lähetusaja lõpuni olla?

Nad püüdsid mind 1979. aastal NList välja saata, kui nad korraldasid mulle teise provokatsiooni. See oli siis, kui sõitsin koos oma ema ja õega Ukrainasse külastamaks paiku, kust on pärit minu esivanemad. Nad emigreerisid sealt enne I maailmasõda. Olin Tšernobõlis, kus, nagu teada, on praegu aatomireaktor. Olime palju vaeva näinud selle reisi organiseerimisega. Võimud ei tahtnud meid sinna lubada, püüdsid seda kohta meie eest blokeerida. Me keeldusime ära sõitmast ja jäime sinna seni, kuni olime näinud, mida olime tahtnud näha. Pärast kirjutati vene lehtedes, et ma olen huligaan, et pidasin end isandlikult üleval ja muid rumalusi. Nad hurjutasid mind paljudes nõukogude lehtedes ja püüdsid mind riigist välja saata. Kuid nad siiski ei söandanud, sest olin USA kodanik ja Inglise ajalehe korrespondent. USA ja Inglise saatkond kaitsesid mind ning ähvardasid, et saadavad vastumeetmena nii Londonist kui Washingtonist välja nn Nõukogude korrespondendi. Sovetid ei tahtnud kaotada ühe poisikese pärast kaht väärtuslikku agenti. Ja pärast seda ma otsustasin hakata koguma selle raamatu jaoks materjali.

 

Te kirjeldate nõukogude süsteemi kui katset hävitada terve rahva kõlbluskeskus, et inimesed sandistuksid psühholoogiliselt, ning et selleks loodi hermeetiliselt suletud keskkond, mille kõrgemaks tõevormiks on marksism-leninism. Miks see eksperiment läbi kukkus?

Arvan, et see süsteem oli ebaloomulik ning arvestas sellega, et inimesed on 1986. aastal sama entusiastlikud ja ideoloogilises eufoorias, nagu nad olid 1917. aastal. Kuna aja jooksul kaotas ideoloogia sisu, muutus kogu süsteem aina nõrgemaks ja haavatavamaks. Piisas sellest, et seda püüti veidi ratsionaalsemaks muuta. Ning algasid pöördumatud protsessid, mis viisid kogu süsteemi hukuni.

 

 

Intervjuu Financial Timesi omaaegse Moskva korres­pondendi David Satteriga.

 

Miks oli nii massiliselt nn tõeotsijaid, kes astusid riigivõimuga vastasseisu ja kelle saatust te oma raamatus kirjeldate? Kuidas said nad selles süsteemis tekkida?

Tegelikult neid ei olnudki nii palju. Võttes arvesse selle süsteemi barbaarsust, võib pigem imestada, et neid oli nii vähe. Kuid kui arutame, miks nad üldse olid, siis on põhjus selles, et tegemist oli multinatsionaalse riigiga, kus rõhuti peaaegu kõiki rahvaid, kaasa arvatud venelasi. See oli maa, kus seadused ei toiminud, kus inimesed olid sellisel määral vabadustest ilma jäetud, mida maailma ajalugu ei olnud varem tundnud. Nendes tingimustes on vältimatu, et tekivad rahulolematud. See ei saanud politseirepressioonide tõttu olla massiline, kuid inimeste moraalset teadlikkust hävitama ei olnud suuteline ka nõukogude süsteem. Algul nad uskusid süsteemi, isegi dissidendid. Kuid nende usk lõppes, kui nad mõistsid, et nende püüdlusi kunagi ei rahuldata. Siis nad mõistsid, et tegu ei ole mitte üksikjuhtumi, vaid kogu süsteemiga.

 

Milline oli teie arvates dissidentide roll NLi liberaliseerimisel, mis lõpptulemusena viis impeeriumi lagunemiseni?

Gorbatšov opereeris situatsioonis, mis oli dissidentide poolt loodud. Dissidendid aitasid tal korrastada suhteid Läänega ja kogu välismaailmaga, see avaldas mõju NLi välispoliitikale. Dissidendid näitasid nõukogude rahvale, et vastupanu režiimile on võimalik, ja aitasid neil vabaneda hirmust. Isikliku eeskujuga valmistasid dissidendid rahvast ette nõudma avalikustamist ja demokraatlikke vabadusi. Algul ei olnud kavas NLi lagundada, vaid reformida. Kuid eelkõige Balti riikide massiliikumiste tulemusena osutus reformimine võimatuks. Dissidentide tegevus, mis õõnestas süsteemi legitiimsust mitte ainult rahva, vaid ka kommunistlike liidrite seas, halvas võimude vastupanu ja otsustavuse kasutada verevalamist rahvarahutuste mahasurumiseks. Veretööd siiski oli, nagu Vilniuses, Thbilisis ja mujal.

 

Miks ei ole dissidendid suutnud NLi-järgsel Venemaal, aga ka Ida-Euroopas ja Balti riikides poliitikutena läbi lüüa, kui vähesed erandid kõrvale jätta?

Ehk kõigepealt sellepärast, et Venemaast ei saanud demokraatlikku maad. See maa jäi nomenklatuuri küüsi. Ja ka inimesed ei võtnud omaks demokraatlikku mentaliteeti. Dissidendid ei pürginudki võimule, nad kaitsesid ideaale. Sellised inimesed ei suutnud omandada kavalusi, karjerismi ja muid valitsemisvõtteid. Nende voorused, mis olid väärtuslikud opositsioonis, takistasid neil uues süsteemis läbi löömast. Nende seas oli ka mitmeid erinevaid voolusid, neid ühendas vastasseis Nõukogude režiimiga. Kui see vastane kadus, haihtus ka üksmeel ja tekkisid lõhed.

 

Miks avaldub peaaegu kõikjal endise Nõukogude bloki maades nõukogude aja nostalgia? Miks rahvas eelistab valitsejatena näha endisi kommuniste?

Vabadus on paljudele koormav. Nõukogude ajal olid inimesed vabad vajadusest oma peaga mõtelda, vabad vastutusest, võisid elada kui kariloomad mitte millegi üle pead vaevamata. Paljud inimesed, kes ise olid kommunistid, ei usalda neid, kes seda ei olnud. Sest inimene, kes demonstreerib oma valmidust grupi nimel kompromisse teha, äratab alati vähem kahtlust kui see, kes tegutseb oma äranägemise järgi.

 

Kas kujutasite 1990ndate algul ette, et liberaalsest, varase Jeltsini Venemaast kujuneb autoritaarne-imperialistlik Putini Venemaa?

Seda oli võimalik ette näha, sest Venemaal ei suudetud luua õigusriiki. Seadusetusele ei saa midagi rajada. Seadusetus sünnitab diktatuuri, nagu see oli Itaalias või Saksamaal. Seda saanuks vältida, kui peamiseks prioriteediks oleks olnud seaduslikkuse taastamine, et majanduslikes ümberkorraldustes oleks domineerinud moraalne kontekst.

 

See oli vist teie järgmise raamatu teema?

Sellest on juttu minu raamatus “Darkness at Dawn: The Rise of the Russian Criminal State” (Yale Press, 2003). See raamat on tõlgitud vene keelde. Loodan, et kunagi üllitatakse see ka eesti keeles.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht