Kommunikatiivne matriarhaat

Marek Strandberg

Ema ja tütre vahelisel tugeval sidemel on ühiskonna kujunemisloos olnud märkimisväärne jõud. Antropoloogia ei tegele ammu enam kultuuride siseselt esemete ja pärimuste päritolu ja tähendusega. Antropoloogiline huvi ja võimalus seda huvi rahuldada on kandunud tänapäeva ja uurimisobjektideks on muu hulgas ka elektroonilise suhtluse ilmingud. Daisy Yuhas kirjedab k.a 20. aprilli Scientific Americani võrgupäevikus, kuidas kolme miljoni mobiilikasutaja suhtluse jälgimisel on saadud kinnitust teooriale, mille järgi just naissuhtes muutuv bioloogiline eelistus on inimese evolutsioonilise kohanemise aluseks. Vahendame siinkohal ka Sirbi lugejatele Yuhasi tähelepanekuid. Oxfordi ülikooli antropoloog Robin Dunbar, kes on ühtlasi 19. aprillil avaldatud uurimuse autoreist (Vasyl Palchykov, Kimmo Kaski, Janos Kertés, Albert-László Barabási, Robin I. M. Dunbar „Sex differences in intimate relationships”, Nature Scientific Reports, Art Nr. 370, 19.04.2012) on pannud kahtluse alla senise patriarhaalse vaate ühiskonna alustele: „On põhjust kahelda seisukohas, nagu olnuksid muistsed ühiskondade olemisviisid loomult patriarhaalsed.” Patriarhaalse ürgloo kummutamisele aitas kaasa 1,95 miljardi telefonikõne ja 489 miljoni mobiilisõnumi analüüsimine, mis võimaldas välja tuua pildi sellest, kuidas inimestevaheline kommunikatsioon elu vältel muutub. Dunbari uurimus viitab tõsiasjale, et naiste omavaheline suhtlus loob eeldused kaaslase leidmiseks järgmises põlvkonnas. Uurimuse aluseks olid telefonisuhtluse andmed, mis saadi ühelt sideoperaatorilt saladusse jäetud (et kaitsta andmeid ja isikuid) Euroopa riigist. Uurijate kasutada olid andmed, mida koguti seitsme kuu jooksul, rääkijate ja sõnumivahetajate kohta teati vaid sugu ja vanust. Andmed olid esinduslikud ja usaldusväärsed, sest 3,2 miljonit vaadeldud suhtlejat moodustasid viiendiku selle riigi telefonikasutajatest. Eeldusel, et enim suhtlevad telefonisti lähedased sõbrad-tuttavad, vaadeldi ja käsitleti selles uurimuses kolme intensiivsemat suhet iga vaadeldava või analüüsitava isiku kohta. Uurijad eeldasid n-ö homofiiliailmingut – seda, et sõber ollakse pigem endasugusega. Tulemused aga viitasid pigem sellele, et romantilised suhted prevaleerivad teiste sõbrasuhete üle. 20–30aastaste suhtluses on peamiseks partneriks sama vanad vastassoo esindajad. Naiste jaoks oli mees sel perioodil romantiline suhtluspartner 15 aasta vältel, samal ajal kui meeste puhul oli suhtlusaastate arv naisega keskmiselt 7.

Pärast 50. eluaastat suhtluspilt muutub ja romantiliseks nimetatud suhtlus soikub nii meeste kui ka naiste puhul ja hakatakse pigem seltsi otsima. Naistel asendub suhe meeskaaslasega suhtlusega teise naisega, kes üldjuhul on põlvkonna jagu noorem – ematütre suhe, nagu Dunbari grupp seda nähtust nimetab.

Kui võtta kokku naise esialgne suhe mehega ja sellele järgnev suhe nooremast põlvkonnast naisega, siis on tuvastatav, et see muutus paratamatult mõjutab mehi. Dunbar oletab, et naiste jaoks on varasem romantiline suhe vastaspoolega keskne ja see tõmbabki mehi suhtesse. Selline hoiak säilib kogu viljakusperioodil. Siis aga järgneb periood, kui naiste tähelepanu pöördub meestelt järgmise põlve viljakas eas naiste poole.

„Näib, et oleme alahinnanud toetavate perekondlike suhete ulatust,” märgib Dunbar ja möönab, et perekonna kokkukuivamine (lähedaselt perekondlikult suhtlevate inimeste arv väheneb) võib tänapäeva naise rollita jätta, kui ta isoleeritakse emaliini suhetest. Samal ajal on ema-tütre side nii põhjapaneva loomuga, et mõjutab hilisemat paarisuhet, mis ilmselt ongi ühiskonna kujunemisel märkimisväärne jõud. Dunbar jõuab järeldusele, et inimühiskonna aluseks on kogukond ja matriarhaalne käitumine.

Kogutud andmed viitavad meeste puhul kardinaalselt erinevatele suhtlus- ja sõprusmudelitele. Telefonisuhtluse andmed toetavad arusaama sellest, et naistel on tihe ja intensiivne paarisuhtlus. Meeste suhtlusväljas on seevastu palju sõpru ja suhteid ning seda mõlema sugupoole hulgas. Seegi annab kinnituse levinud arusaamale meeste rühmitunud suhtlusest.

Kuigi kogutud ja analüüsitud telefoni- ja sõnumisuhtluse andmed kinnitavad näiteks psühholoogiaski varem teada-tuntud suhtlemismudeleid, kritiseerib näiteks Rochesteri ülikooli psühholoog Harry Reis uurimuse kaugeleulatuvaid bioloogilisi järeldusi. Tema arvates on võimalik leida kogutud andmetel põhinevate mustrite seletamiseks arvukalt teisigi hüpoteese. Vastassugupoole suhtlus võib olla intensiivne ka sama taseme töökaaslaste või ülemuste-alluvate vahel. Vanemate naiste suhtemustri muutumise kohta on teinegi selgitus: see võib nihkuda uurimuses viidatud ema-tütre suhteks kas või naise partneri surma või lahutuse tõttu.

Dunbarilt on oodata ka meeste-naiste suhtlust eri kultuurides käsitlevat uurimust.

Antropoloogia ja inimgeograafia uurimisvahendid võimaldavad privaatsust häirimata uurida protsesse, millele arheoloogilised andmed, kroonikatekstid ja arhiivimaterjalid vastuseid ei anna. Antropoloogia tuleb meie hulka infosüsteemides toimuvat meile tagasi peegeldades ja nii saame ehk paremini aru ka inimloomusest ja selle kujunemise teest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming