Kolmekümnene professor ei mõtle vanakssaamisest

Urve Madar

Mis ootab vanaduses ees doktorikraadiga teadlast? Ühel mahedal hilissuveõhtul vaatas Alma oma majakese aknast välja ja veeretas mõttekest, kuidas saavad vanaduses hakkama doktorikraadiga teadlased. Eesti Vabariigis on seatud nii, et ülikoolilõpetaja saab bakalaureusekraadi. Selleks peab ülikoolis usinalt õppima kolm aastat. Mõnel tudengil kulub rohkem. Aga kui bakalaureuse diplom käes, siis hakkavad värskelt diplomeeritud noored mõtlema magistrantuuri peale, ja mõeldud – tehtud, kahe aasta pärast on magistrikraad käes. Usin ja tark, kahtlemata andekas õppija astub varem või hiljem doktorantuuri ja nelja aastaga on doktorikraad käes. Tegelikult on sellega üheksa ülikooliaastaga käes ka Eesti hariduse lagi. Doktorikraad on väga hinnatud ja nõutud nii ülikoolides kui ka mujal. Doktorikraadiga inimesed saavad hea töökoha ja neil ei ole raskusi teenida kuus 1000–4000 eurot. Vähemalt nii kirjutatakse ja räägitakse. Ja seda usub ka Alma. Vahel häirib neid doktorikraadiga pärjatuid uusi doktoreid küll see, et vanast ja nüüdseks juba ununenud Nõukogude Liidust on ka pärit doktorikraadiga haritlasi. Nõukogude Liidu ajal oli nimelt natuke rohkem teaduskraade: kui ülikooli diplom viie-kuue aastaga kätte oli saadud võis noor spetsialist kohe astuda aspirantuuri (praegu siis doktorantuuri). Seda muidugi juhul, kui sisseastumiseksamid õnnestusid. Neid oli kolm: erialaeksam, võõrkeele eksam ja muidugi väga tähtis kommunistliku partei ajalugu. Aspirantuur kestis kolm aastat, andis teaduste kandidaadi kraadi. Selle kolme aasta jooksul pidi tegema ka kolm eksamit: eriala, võõrkeel ja marksistlik filosoofia. Neid nimetati kandidaadieksamiteks. Võõrkeele ja filosoofia eksamit võis sooritada enne aspirantuuri astumist ja siis jäi sisseastumiseks vaja ainult erialaeksam hästi ära teha. Almal omal ajal tollases Tallinna Polütehnilises Instituudis (praeguses TTÜs) filosoofiaeksam ei õnnestunud. Küllap ei sobinud Alma Peterburi tudengiajast kaasa toodud filosoofia. Aga ei sest olnud miskit. Aspirantuuri ta ikka sai, tehnikateaduste kandidaadi kraadi ka.

Aga oli veel võimalus teha tollane teaduste doktori kraad. Selle tegemiseks oli tarvis pikemalt teadusevallas visalt tööd teha, omada koolkonda ja ei tea mida veel. Vanust pidi ka olema. Alma kunagine juhendaja Peterburist ilmus oma doktorikraadi kaitsmisele 35aastasena ja tähtis kaitsmise nõukogu arutas pool tundi, kas poisike ikka sobib doktoriks. Mõnel Eestist pärit teadlasel õnnestus ikkagi see raske töö edukalt lõpule viia. Vahel juhtus ka, et kaitsma mindi teaduste kandidaadi kraadi, aga saadi doktorikraad. Nii juhtus matemaatik Toivo Arakuga ja bioloog Toomas Freyga. Kahjuks on nendest ainult mälestus. Natuke lihtsam oli doktoritööde kaitsmine kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses, siis kui KGB hambad juba parasjagu nüriks olid muutunud.

Aga siis algas Eestis vaidlus teemal, kas need teaduste kandidaadi kraadid ikka miskit väärt on. Eks neid teaduste kandidaate oli paljuvõitu ka. Või tundus arutajatele, et kandidaate on palju. Kuni 1995. aastani võis vanale tööle miskit juurde lisada või mitte lisada ja siinsamas Eestis uuesti kaitsta, saada filosoofiadoktori kraad (ingl Doctor of Philosophy, lühendatult PhD). Mujal maailmas, sealhulgas USAs, seda probleemi ei olnud. Vähemalt Alma ülikoolikaaslastel küll mitte.

Olgu kuidas oli, aga praegu pole Eesti Vabariigis noortel üliõpilastel mingit aimu nendest Nõukogude Liidu aegsetest teaduskraadidest. Ähmastunud on see vahe ka Eesti Teaduse Infosüsteemis (ETIS), kus tasahilju on teadlaste CVdesse ilmunud doktorikraadi nimetus. Alma kirjutas ka ETISesse, et omab doktorikraadi, sest Eesti ülikooliseadusse on ilmunud doktorikraadiga võrdsustatud kraadi mõiste. Filosoofiadoktori kraad nimetusena on küll maailmas levinud, kuid eesti keele ja meelega pole sobinud ning eesti keelde juurdunud ei ole. Aga ega nimi meest riku. Kui teaduste kandidaat kadus ajaloo prügikorvi, siis olgugi nii. Doktorikraad kõlbab kah.

Ainult ülikoolid teevad raudselt vahet. Alma tegi lahti Tartu ülikooli veebilehe ja leidis sealt, et paljude õppejõudude juurde, näiteks Paul Varul – teaduskraad knd (õigus). Almale on ülimalt huvitav, kas Tartu ülikooli üliõpilased ka teavad, mida see salapärane knd seal tähendab. Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonnas peetakse ikka veel lugu majanduskandidaadi kraadist ja antakse õppejõu nime juures ka vastav info. Teistes teaduskondade inimeste või õppejõudude nimekirjades kraadiinfot ei antagi. Pole vist oluline.

Aga ega see lugu olegi sellest, keda kuidas esitletakse või kes, kuidas ja missugust infot oma nime juures omab või talub. Alma mõtted veerevad aga sellele, kuidas doktorikraad vääriliselt vananeda aitab – kui muidugi aitab.

Eesti Vabariigis saab praegu eripensioni oma 2000 inimest ja nende seas on ka doktorikraadiga vanu inimesi. On mõned ametid, mis doktorikraadi nõuavad, ja need on ülikoolide professorid, dotsendid, vanemteadurid ja juhtivteadurid. Alma arvab doktorikraadi omajate hulka ka auväärsed akadeemikud. Nendest akadeemikutele, professoritele ja dotsentidele on ülikooliseadusega ette nähtud pensionilisa.

See ilus pensionilisa saabub nimetatud auväärsete inimeste pangakontole siis, kui nad pensioniealisena saavad emeriitprofessoriks vastavalt ette nähtud korrale. Kord ütleb, et selleks peab olema vähemalt kümme aastat ja pärast emeriteerumist ei tohi enam professori kohal töötada. Emeriitprofessori pensioni lisa on 0,75 akadeemiku pensionilisast. Emeriitdotsendiks saamiseks peab enne 15 aastat pärisdotsent olema ja pensionilisa on 0,5 emeriitprofessori pensionilisast. Juhtivteaduritele ja vanemteaduritele ei ole mingit pensionilisa. Karistuseks selle eest, et nad ennast teadusele olid pühendanud.

Alma tegi väikesed ebatäpsed arvutused ja leidis, et akadeemikutele tuleb pensionilisana 400 eurot juurde. Paneme tavapensioni 300 eurot, saame kokku 700 eurot. Oleks nagu akadeemikule vääriline pension. See aitab vääriliselt vananeda näiteks Rõuge hooldekodus. Kuidas me ka ei sooviks, aga aeg on halastamatu ja meist ühelgi ei ole vanaduse ees kindlust. Akadeemik saab vananedes minna hooldekodusse Rõugesse. Kolmeinimesetuba maksab seal kuus ligi 600 eurot, 100eurose lisatasu eest on võimalik oma viimased päevad veeta ilma toakaaslasteta. Vanad inimesed on vahel rahutud ja norskavad, mõne hingeõhk pole puhas ja kitsamas toas ei ole kõigil kolmel mugav. Natuke jääb akadeemikul üle, mõni euro maiustusteks või lisahoolduseks. Ülejäänud väärilised vanaduspäevad kindlustavad siis hooldekodu madalapalgalised töötajad. Seega akadeemikutega on kõik korras. Nende vanaduspõlv on kindlustatud. Kahju küll, et luksuslik Villa Benita nende jaoks suletuks jääb. Seal maksab päev eakatekodus 35 eurot, 1050 eurot kuus.

Emeriitprofessoril nii hästi ei lähe. Hooldekodusse tema pensioniga ei pääse. Jääb üle oma laste juures toanurgas konutada või kõige oma tööpanuse, maksimaalse hariduse juures hoida väga kokku, püüda säilitada oma kunagist eluaset ja elada nagu tavaline pensionär ikka, nagu pimeloom pimeduses. Eriti siis, kui abikaasa lahkub esimesena mälestustesse.

Emeriitdotsent saab natuke üle 60 euro pensionilisa ja saagu ise hakkama. Pensioni II sammas ei aita ka kuidagi, sest tänu kogumispensioni seadusele läheb kogu pensionifondis kogutu kindlustusfirmale, kes siis iga kuu raputab tilks-tilks! pisikese summa tema arvele. On ka loomulik, kui 10 aastaga kogutu 15 aastaks väljamaksmisele venitatakse. Alma kogus 10 aastat, nüüd saab iga kuu kindlustusfirmalt kätte 37 eurot. Hooldekodu tasust suur osa jääb tema laste kanda. Kui neid ei ole, siis maksab hooldekodu tasu kohalik omavalitsus. Hea lehelugeja soovitab kindlasti kommentaariumis häärber või korter maha müüa …

Aga sellel sotsiaalsel lool on Alma arust veel teine külg. Professorid ja dotsendid töötavad ülikoolides. Kolmekümnene professor ilmselt ei mõtle sellele, et ta vanaks saab. Tema ees on veel kõik teed lahti, elu ilus, töö huvitav, konverentsid põnevad ja tegevust kui palju. Ülikoolis saab vabalt oma aega kasutada, keskkond on noor, üliõpilased ei lase kellelgi sammalt selga kasvatada. Neljakümnene professor või dotsent hakkab juba karjääri pärast natuke muretsema. Kindlasti jälgib ta oma pangakontol pensionisammaste käekäiku, võib-olla vaatab ka pensioniameti veebilehelt, mis tema II pensionisambast tulevikus välja makstakse. Kindlasti aitab ta oma vananenud ema-isa või teisi sugulasi.

Kui ta saab ülikoolis head palka, siis ta nii väga välismaa poole ei kiika. Viiekümnene professor või dotsent hakkab juba hinges rahutuks muutuma ja oma kohta hoidma. Paljudel aladel Eestis ei olegi doktorikraadiga inimesele mujal kohta, kui ülikoolis. Doktorikraadiga inimesed vahetavad harva elukutset. Almal ei ole kahjuks teada, kui mitu doktorikraadiga töötut otsib tööd töötukassa kaudu ja millist täiendusõpet neile seal pakutakse.

Niisiis tuleb välja, et doktorikraadiga inimesele on parim töötada kuni maise teekonna lõpuni. Professoritel ja dotsentidel peaaegu puudub vananedes igasugune valikuvõimalus.

Maailmas räägitakse ja kirjutatakse palju akadeemilisest vabadusest, mis mõistena on lahutamatu akadeemilisest vastutusest. Aga mis vabadus on meie parima haridusega professoritel ja dotsentidel, kellel puudub igasugune valikuvabadus? Kust me leiame veel Euroopa Liidus riigi, kus akadeemikud saavad endale lubada ainult ühte odavamat hooldekodu? Kust me leiame veel riigi, kus maksimaalne haridus ei anna vanaduspõlves mingitki elementaarset toimetulekuvõimalust?

Selline riik on Eesti ja oleme me jõudnud niisugusele tasandile 21 aastaga. Pole siis imestada, et ülikooli õppejõudude häält ei ole kuskil kuulda. Keegi ei arva mitte midagi. Vaikivad voonakesed ei julgegi arvata …
 
Autor on Tallinna tehnikaülikooli emeriitdotsent.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming