Kolm karu

MART NUTT

Tänapäevases versioonis võiks see vene muinasjutt kõlada järgmiselt: Daugavpilsi paneelelamus elas kolm karu. Esimene karu oli eakas sõjaväepensionär, tema oli vabastanud Euroopa faðistide käest. Teine oli täies jõus vahva karujõmm, kes oli karastunud võitluses Afganistani separatistide ja Tðetðeeni terroristide vastu ning nüüd võitles võrdsete õiguste eest Lätis. Kolmas oli aga väike karupoeg, kes õppis veel koolis. Ükskord aga astus karude korterisse õel läti tüdruk, kes asus kohe karusid taga kiusama. Esimesele karule keeldus ta andmast Läti passi ning tahtis eaka karu pühapaigast ka Pronkskaru ära viia. Teiselt karult nõudis tüdruk, et too teeks Läti ajaloo eksami. Eriti jõhker tagakiusamine tabas aga väikest karupoega, keda läti tüdruk sundis läti keelt õppima. Eri versioonides esitatakse kolme karu muinasjuttu kõikjal Venemaal ? riigiduumas, välisministeeriumis, meedias. Lihtsale vene inimesele tundub läti tüdruk verejanulise kiskjana, kelle eest karud vajavad kaitset. Muinasjuttudest peetakse lugu ka väljaspool Venemaa piire, mistõttu tore lookene toob ikka ja jälle kohale kõikvõimalikke uudishimulikke üle maailma kaema hirmsat koletist ? läti tüdrukut. Lähemal vaatlusel ilmneb aga paar huvitavat tõika. Nimelt on läti tüdruk samasugune trüdrukutirts, nagu kõik teisedki tüdrukud igal pool maailmas. Ja karusid ei ole mitte kolm, vaid ainult üks. Kuid sellel karul on võime ilmutada end kolmel kujul ehk kolmainsusena. Ta suudab üheaegselt pälvida kaastunnet nagu piinatud vanur, näidata muskleid nagu sõjard ja laulda armsasti ning lüüa kelmikalt trummi nagu oktoobrilaps. Ja kõike nii hästi, et arvataksegi, nagu oleks karusid kolm.

Muinasjutt kolmest karust võiks sümboliseerida diplomaatia suunda, mis arenes juba keskaegses Bütsantsis, omandas lihvi 1860.-70. aastate Venemaal ja näitas erilist läbilöögivõimet Teise maailmasõja ja külma sõja NSV Liidu diplomaatias. Bütsantslik diplomaatia on alati suutnud serveerida muinasjutte tõe pähe ja teha nägu, et teistsugust tõde ei olegi olemas. Teistsugust diplomaatiat viljelenud Lääs ei saa sellisest diplomaatiamudelist aru ning laseb end ikka ja jälle samasse lõksu püüda, oskamata vigadest õppida. Lääne diplomaatia on võimeline mõistma asjaajamist põhimõttel ?jaga ja valitse?, kuid ei saa aru, kuidas on võimalik valitseda ka jagamata. Või siis valitseda nii, et jagatakse üksnes lubadusi, vastu aga küsitakse võimu. Asjaolu, et raudne eesriie püstitati lausa Euroopa keskele Oderi, Neisse ja Elbe jõe sängi, näitas, et on vägagi hästi võimalik.

Samas peitub põhimõttes ?valitse, aga ära jaga? ka hukatus. Bütsants valitses niikaua kui sai ja siis ta jagati ära temalt küsimata. NSV Liit lakkas samuti olemast peaaegu et üleöö. Äratundmine, et Venemaa peab põlisteks Vene aladeks iga maalappi, kus on tatsanud vene sõduri kirsa, on ikka ja jälle ühendanud impeeriumi vastu rahvaid, kes on selle läbi kannatanud. Nii nagu Lääs usub pimedalt kokkulepetesse, usub Venemaa machiavelliliku võimu müstikasse, mis on teostatav Tema Pühaduse geopoliitika läbi. Tänase Venemaa geopoliitiline pühadus on endise NSV Liidu territoorium, mis peab jagamatult kuuluma Moskva võimkonda. Ja järjekindlus, kuidas nn. demokraatlik Venemaa oma impeeriumit taastada on püüdnud, on toonud Lääne erakordsele järeleandlikkusele vaatamata kaasa Venemaa välispoliitika täieliku läbikukkumise viimase 15 aasta vältel.

Läänes on alati levinud müüt Venemaa ettearvamatusest. Diplomaatias on sellest johtunud panustamine tugevatele liidritele. Stalin oli sobiv partner, sest ta mobiliseeris ?anarhistliku? Venemaa natside vastu. Breþnev kõlbas hästi, sest pingelõdvendus lasi pingelise tuumakaika-poliitika järel Läänel julgemalt hingata. Gorbatðov murdis Lääne südame, sest ta kiitis Venemaa liidritest esimesena kaasa demokraatiale ja inimõigustele, mis oli muusika Lääne kõrvadele. Jeltsin tegi Venemaast ?lääne-riigi? ? vähemasti nii arvati. Sest kui tuli Putin, siis selgus, et ?lääne-riiki? polnudki. Et aga Putin karu taltsana hoiaks, tuleb temalegi meele järgi olla.

Venemaa ajaloos sirvides nähtub aga, et Venemaa on olnud ettearvamatu üksnes õige lühikestel ajalooetappidel. Enamasti on Venemaa kurss sirgjooneliselt ette arvatav. Kremnoloogid ei olnud küll võimelised NSV Liidu saatust ette nägema, kuigi poliitbüroo piltide järgi tegid enamasti õigeid ennustusi, näiteks et peasekretäri matusekomitee esimees on järgmine peasekretär. Jeltsini etapi ettearvamatus, mis väljendus läänemeelsuse ja demokraatia mängimises, on selleks korraks lõppenud ning Venemaa lähiaastate suundumised on jälle võrdlemisi täpselt ennustatavad.

Homse Euroopa arhitektuuri piirjooned on enam-vähem välja joonistunud. Venemaa ei suutnud ära hoida Euroopa Liidu ja NATO laienemist. Eriti häiriv oli see talle kahtlemata Balti riikide puhul, sest see sunnib Venemaa ümber vaatama oma mõjusfääri piirid. Küll aga ilmnes selles protsessis Venemaa välispoliitika inertsus, mis keeldub tunnustamast Balti riike võrdväärsete Euroopa Liidu riikidena, kus Venemaa huvidega ei ole suuremat pistmist. Pigem soovib Venemaa anda signaali, eriti siseriiklikul foorumil, et Venemaa on tegelikult olnud edukas ning suurendanud oma mõju nii Euroopa Liidus kui ka NATOs. Seda läbi kolme Balti riigi, mis on Venemaaga jätkuvalt erisuhetes. Balti riikide kaudu saab vene keelest ELi ametlik keel. Balti riikide läbi on Venemaa otsapidi ELi ja NATO liige. Ning samas saab Venemaa igal ajal ELi ja NATO kaudu dikteerida Balti riikidele oma tahtmist. Niisugusel moel serveerituna võiks Venemaa end tõepoolest võitjana näidata. Iseasi, kas sellisel soovmõtlemisel on ka tegelikkusega mingit pistmist. Venemaa ülienergiline tegutsemine Balti suunal pigem viitab, et Venemaa soovid ei ole teostunud ja kaotusevalu paneb ebaadekvaatselt talitama. Kombates ELi taluvuse piire, üritab Venemaa välja selgitada, millised on tema võimalused ELi sisemist arengut mõjutada ja ELi riikidega separaatset välispoliitikat ajada. Ja ei ole välistatud, et Venemaa võib laskuda võrdlemisi ebameeldivate provokatsioonideni. Olgu selleks siis vene koolide õpilaste meeleavaldused Lätis, soovitused kasutada volikogude venekeelsetel saadikutel kõnepuldist vene keelt või punaveteranide sanktsioneerimata kogunemised 9. mail. Kahetsusväärselt vähest tähelepanu leidis Venemaa riikliku propagandakanali Pervõi Baltiiski Kanal test, mil määral Balti riikide elanikud järgivad valeinformatsiooni. Hästi järgivad, nagu näitas soola ostubuum. Kujutagem aga ette, mille toob kaasa oskuslikult doseeritud vale nädal enne üleminekut eurole, et Balti riikide valuutat ei vahetata pangaarvetes eurodeks ümber ja kes soovib oma raha päästa, võtku raha pangast välja. Kaos missugune!

Eesti diplomaatial on kogemus ravida Lääne naivismi suhetes Venemaaga. Õigupoolest esmakordselt ajaloos. Ärgem siis jätkem seda kasutamata ja osakem seista Euroopa huvide eest, mis on ilmselgelt ka meie huvid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming