Kollaboratsionism

„Kollaboratsionism” on sõna, mida me peaaegu kunagi ei kasuta, kuigi see on Eesti ajaloo kese, nendib Tiit Hennoste Mariusz Szczygiełi „Gottlandi” lahates. Hennoste tõstatab hulga olulisi küsimusi. Kes on kollaborant? Mida tähendab töötada koos okupantidega? Mille poolest see erineb töötamisest okupantide heaks? Kes määrab piiri?
Segilöödud piiridest ja piiride rikkumisest räägib oma doktoritöös ka Andres Kurg. Tema arvates toob murrang, mis toimus 1970. aastatel nõudmistes, mis püstitati ühiskonnaliikmele, jätkuvalt asjakohasena esile viisi, kuidas arhitektid võitlesid välja oma teovõimu ühiskonnas, alustades poleemilistest sõnavõttudest ajakirjanduses ja publiku sotsiaalse närvi puudutamisest kuni institutsionaalse tegevuseni välja.
Veelgi varasemast ajast räägib Jaak Valge oma peagi ilmuvas raamatus „Punased I”, mille teemaks on eesti vaimuinimesed, kellest said juunikommunistid. Intervjuus nendib Valge, et see poliitika, mida Brüsselist meie endi poliitikute kaasabil peale surutakse, on põhiseaduse preambuliga vastuolus. Inimesed on nüüd mugavamad, sissetulekutase ei sunni enam selgeid poliitilisi hoiakuid võtma, pealegi näib paljudele, et sellest pole nii ehk naa kasu, sest meid juhitakse mujalt. 
Ka Hennoste puudutab XX sajandi suuri organiseerivaid võime USAd, natsi-Saksamaad ja Nõukogude Liitu, mille eesmärgiks oli kontrollitud rõõm. Siinsamas arvamusküljel kirjutab heast uuest ilmast Elver Loho: ühiskond võibki strateegiamängude ajastul sirgunud noorpoliitikute meelest hakata sarnanema arvutimängudega, kus iga inimese liigutus ja meelestatus on kontrollitav. Hennoste arvates eristab süsteeme põhimõtteliselt vaid see, kas süsteem loob hirmu või ei.
Kuid kas kollaboratsionismile minnakse pelgalt süsteemi toodetud hirmu tõttu?
Kas ei või kollaboratsionismini viia ka kollaboratsionist sinus eneses, igaühe enda, mõne sotsiaalse grupi või laiemalt ühiskondlik mugavustsoon? Al Paldrok küsibki näitust „Mugavus­tsoon” arvustades: „Kas me oleme vaid ühiskonnamasinale ette söödetud keskkonna-, kultuuri- ja poliitikatarbijaid või suudame sellest nõiaringist end välja raiuda ja luua oma keskkonna, oma kultuuri?” Mugavustsoonist väljumine on kogu ühiskonna arengu primaarne eeldus.
Igaühel on vabadus valida, millist arvutimängu ta looma nõustub ning millist mängu mängib.

alt

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming