Kõik, mis kunagi oli

Mart Laar

Lauri Vaska, „Neljakümnenda must suvi ja sealt edasi”. Eesti Keele Sihtasutus, 2008. 256 lk.    Lauri Vaska läinud suvel ilmunud raamatut „Neljakümnenda must suvi ja sealt edasi” pole kerge käsitleda. Sest ühelt poolt on raamat kirjutatud nii, et seda polegi võimalik arvustada ehk teadlikult ja avalikult kuulutades autori subjektiivset õigust mäletada möödanikku just selliselt, nagu tema soovib. Teiselt poolt kaasneb sellega aga teadmine, et subjektiivsed mälestused ei pea toimunust sugugi täpset pilti andma: mälestus võib ajas muutuda,  osa sellest võib tuhmuda, teine pool aga erilise selgusega särama lüüa.

Nii ongi Vaska raamatus mitu kangelast. Üks on Eesti lähim ajalugu. Nii antakse raamatus ülevaade 1940. aasta mustast suvest Eestis, maa okupeerimisest ning iseseisvuse lõpust, kuulsast Eesti-Läti jalgpallimängust 18. juulil ning sellega kaasnenud rahvuslikust meeleavaldusest, Vabadussõjas langenud kooliõpilaste ja kooliõpetajate mälestusmärgi ehk  reaalkooli „poisi” mahavõtmisest 1940. aasta 23. septembril, suvest sõjaväes Anijal 1944. aasta, autori päevikule tuginev ülevaade 1944. aasta septembri viimasest kahest nädalast Eestis, elust paguluses, reisist Rooma ja tutvumisest Vello Saloga, külaskäigust Šveitsi. Neid mälestusi võiks loomulikult veel mingite teiste mälestustega täiendada, kohendada ja täpsustada, kuid sellel puudub suurem mõte, sest Vaska mälestused on selletagi huvitavad. 

Teine Vaska raamatu kangelane on kahtlematult mälu, mille aspektidele autor suurt tähelepanu pöörab. Puudutades sealjuures ka molekulaarsel tasandil mälu-uuringuid, tõdeb Vaska, et esiteks mäletavad inimesed samu sündmusi tihtipeale ehmatavalt erinevana ning teiseks võib sama inimene mingit oma elu fakti eri aegadel üsna erinevalt mäletada. „Kõik on sama, ürikud, sündmus ise, mitte aga mina! Eile vaatasin asjale niimoodi, täna naamoodi, homme vaat et salgan maha. Keskkond mu ümber muutub omasoodu. Valik aheneb, mida võtta, mida jätta. Lõpuks tahaks arvata, et meenub ainult oluline, kuid arvamus võib ka petta.”

Vaska ei salga, et paljuski on tema hoiakuid mõjutanud elu paguluses. Sellel taustal pole imestada, et pagulustemaatika kerkib Vaska raamatus korduvalt esile. Põhjalikult käsitleb ta kodumaalt lahkumist 1944. aastal ning selle  motiive, lükates seejuures tagasi tagantjärele tarkuse antud küsimuses. Vaska lähenemine väärib seejuures pikemat tsiteerimist: „Siinkohal sobib korrata põgenemise ajendit, mida ei saa täpsemalt, tõepärasemalt väljendada kui sõnaga hirm”. Vaska meelest on vale seda varjata, tema meelest pole õige, et põgenemist põhjendatakse vajadusega „päästa osagi eesti rahvast, kultuuri, ka riigi järjepidevust jne jne, mis tõsi küll, kujunes paguluse missiooniks,  aga kindlasti ei mõlkunud põgeneja mõttes põgenemise hetkel”. Sama vale oleks põgenejaid „kodumaa reetmises” või arguses süüdistada.

Vaska küsib: „kas minek oli üksnes argus või ka julgustükk? Ja analoogselt paigalejäämise kohta: kas ainult julgus? Paistab, et nii minek kui ka jäämine hõlmas elemente nii julgusest kui ka argusest: ühel kaalus üles ettevõtlikkus, teisel ettevõtmatus, tuimus või siis otsus kodumaal vastupanu jätkata. Kõik  valikud suure riskiga seotud. Ja valiku tingis ka võimalus valida või selle puudumine, tegelikkuses suuresti määrav komponent”. Heroiseerida tehtud valikut pole Vaska meelest mõtet ei ühte- ega teistpidi. Ei saa eitada, et selline pidevalt tollast olukorda ja tollaseid meeleolusid rõhutav lähenemine on mulle sümpaatne. Huvitaval kombel asub Vaska teises käsitletavas küsimuses sootuks teisele positsioonile ehk eelistab tagantjärele tarkust vahetutele  mälestustele. Jutt on nimelt 1939. ja 1940. aasta „hääletust alistumisest”. Vaska kritiseerib siin üsna teravalt neid, kes tollal tehtud valiku kahtluse alla seavad, kinnitades fanaatilise järjekindlusega, et Eestil tegelikult valikuvõimalus puudus. Vaska enda esitatud mälu ja mäletamise eripära arvesse võttes on tegemist väga huvitava ja põhjalikumat uurimist vääriva nähtusega.

Kui pea kõikide teiste sündmuste juures eelistab Vaska oma mälu hilisematele memuaaridele või ajalookirjutusele, siis antud küsimuse juures surub ta mälu selgelt alla. Sama efekt toimib paljude teistegi sama põlvkonna esindajate, eriti pagulaste puhul. Huvitaval kombel ei lange 1939. ja 1940. aastal langetatud otsusele tagantjärele antud hinnang aga sugugi kokku mitmete samast perioodist pärit autentsete mälestuste, päevikute ja kirjadega. Neist nähtub esiteks, et hinnang vastupanuta alistumisele polnud 1939. aastal mingil  juhul ühene, teiseks, et just noorem sugupõlv suhtus vastupanuta alistumisse enam kui kriitiliselt. Mokaotsast kinnitab seda tegelikult ka Vaska, minnes aga käigult üle paguluses lõputult üle korratud argumentide juurde, miks oli vastupanuta alistumine ikkagi möödapääsmatu. Paraku on praeguseks teada, et mitmed selle kaitseks kasutatud argumendid ei pea vett: Eesti ei pöördunud näiteks abipalvega Soome ja Läti poole, Soome sõjaline valmisolek  või õigemini mittevalmisolek ei erinenud oluliselt Eesti omast ning Selterit ei kutsunud Moskvasse läbirääkimistele mitte Moskva, vaid Eesti ilmutas selleks ise initsiatiivi jne.

Just neile väärtõlgendustele tuginevalt lükkab Vaska Eesti tollaste otsuste kriitika aga üheselt tagasi. Samas peab tunnistama, et Vaska seisukohale aitab kaasa mõnede kritiseerijate endi tagantjärele tarkus, mis on viinud tollaste riigijuhtide süüdistamiseni vaata et reetmises. See  on kahtlemata ebaõiglane, sest otsuseid langetati tookord kättesaadavat informatsiooni arvestades, mitte praegu meile teada faktide alusel. Ajaloo ülesanne pole mitte kedagi süüdi mõista, vaid mõista. 1939.-1940. aasta rahva hoiakute uurimine just sellisena, nagu see seda tollel hetkel oli, väärib aga kindlasti vaeva. Selletagi on aga selge, et vähemalt osalt on sellise mälukatkestuse põhjuseks kogu senise  elu kokkuvarisemisest tulenenud šokk, mis paneb aega enne Nõukogude okupatsiooni käsitlema muistse muinasmaana. Ene Kõresaar ja teised mälu-uurijad on ajaloo sellisele katkemisele eestlaste elulugusid uurides igati põhjendatult tähelepanu juhtinud. Vaska üritab sellisele katkestusele vastu seista, kuid lahti ta sellest ei saa – ja kas peakski?

Raamatu viimasest esseest „Kus on kodu?” vastu vaatav valus näiliselt emotsioonitu igatsus ja ahastus kaotatud kodu pärast on tegelikult sedavõrd emotsionaalne, et seda on võimatu ignoreerida. Ometi olid needki üle Eesti laiali pillatud hävitatud koduasemed veel 1940. aasta mustal suvel kellelegi koduks, kus elati läheneva katastroofi varjus magus-valusalt ilusaid päevi ning nauditi aega, mil midagi ei juhtunud. Ning kuidas me ka ei püüaks, ripub küsimus, ega ma ka praegu samasugusel ajal ei ela, valusa küsimärgina kõigi meie kohal – kas või juba selleks,  et see enam kunagi nii ei läheks. Lauri Vaska raamat aitab selle kõige meeleshoidmisele igal juhul kaasa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming