Kõik huvitav ei ole siiski indie

Valle-Sten Maiste

Meie popmuusikakäsitlus on üksjagu viltu. Maitset kujundavad valdavalt tegelased, kes 1980. aastate lõpus pungi rämeduse seljataha jätsid ja indie’ snobismist läbi imbusid. Tõsi, indie-püüdlused olid meie 1990. aastate tümakauputuses ainus kandvam suundumus, mis popmuusikat kultuursena püüdis hoida. Ma ei taha ka vähimalgi määral vaidlustada Epliku, Leslie da Bassi jpt geniaalsust. Indie-uimas on vaimustutud ka küsimuseta suurepärastest indie-ülestest nähtustest nagu Chalice, Hu jne. Ometi on indie-vaimu domineerimisel varjuküljed. Indie-muusikud ei ole sageli kõige huvitavamad ja paremad pillimehed. Pillimängust Eesti indie-kontsertidel tihti energialaengut ei saa. Milline on meie noore muusika tipu ja Soome tippude hulka kuuluva bändi vahe, sain kogeda, kui Vaiko Eplik soojendas Von Hertzen Brothersit. Eks soojendusbänd mängitagi teinekord lavatehniliselt veidi mõõdukamalt välja, kuid korraliku bändi kõrval oli Eplik lihtsalt üks bard. Muusika hindamine on meil liiga konservikeskne. Ka sellega madaldatakse pillimänguoskuse olulisust. Raul Joamets, Madis Nõmme või Risto Virkhausen võivad mängida jumalikult, kuid ei ole enam need ajad, kus Tartu muusikapäevadel ja TPI rokiklubis pärjati järjepidevalt virtuoossemaid muusikuid. Pilli mängida mitte oskava koosluse stuudios kokku pandud miraažkonservid saavad plaadirubriikides sageli topelt rohkem punkte kui vaimustava isikliku arengu ja ambitsioonidega pillimeeste salvestus.

Indie-avangardi uimas kiputakse kõrvale jätma ka kõike vana ning terveid stiile ja kergema muusika valdu. Oli näiteks kahju, et Bruce Springsteeni mullune muusikaliselt vaid pisut enam kui rutiinne, kuid sotsiaalse, ideoloogilise ja moraalse haarde poolest erakordselt sümpaatne plaat (mis muuhulgas troonis Rolling Stonesi aastaedetabelis), siinsetes aastahinnangutes mingit tähelepanu ei leidnud (õnneks on olemas siiski ka Kahu ja Juur). Kurvakstegevalt jääb meie muusikameedia fookusest välja ka maailma- ja kohalik pärimusmuusika (õnneks on olemas Joosep Sang).

Kuna Janek Kraavi on sedapuhku ette andnud drone’i võtme, kasutan võimalust kirjutada akordionist Kulno Malva sooloplaadist „Teine”. Malva on teada erinevatest pärimuskaldega kollektiividest, tuntuim neist Svjata Vatra. 2007. aastal andis ta välja esimese sooloplaadi „Victoriale”, millel värske plaadiga võrreldes tuntavate oma stiili otsingupüüdlustega, kuid siiski populaarsem ja naivistlikum autorilooming. Paar ilusamat-tõsisemat pala sellelt on leidnud edasiarendamist ka uuel helikandjal.

„Teine” on plaat, mis ei anna end kohe kätte. Malva on nimetanud oma eeskujuna poolakate Motioni triot. Nii sai oodatud plaadilt suuremat stiilide ja keerukate kõlavärvide tulevärki. On kahju, et Malva lahkus bändist Nikns Suns, kus Madis Nõmme kõrval olnuks hea Kimmo Pohjaneni ja KTU laadis otsingutele pühenduda. Plaat on aga väga kindlasuunaline ja rahulik samm oma isikupära ja käekirja väljaarendamise suunas, sellisena ka väga erinev Malvaga sarnaselt Ida-Virust pärit Henn Rebase klassikast popini virtuoossust demonstreerivast vinüülist, mille ta samaealisena, kui Malva täna, salvestas.

Drone’iga seob Malvat värske plaadi mõtlik, kohati ülerõhutatud ja tume monotoonsus, mida Malva viljeles huvitavalt kitarriga juba koosluses Saba ja Sarved. Drone’i all võib mõista puhast tehnikat ja efekti, mida nt varase Bob Dylani jt eeskujul on algeliselt viljelnud iga kitarriplännija, aga ka ideoloogiat, mis on mitte kõige selgematesse võsastikesse kasvanud iga artistiga, kes selle tehnikaga seotud. Malva ise ütleb, et „üks eesmärk on tabada arhailisema muusika monotoonsust või staatilisust, et võimalikult väheste vahenditega saaks „töötava” muusika. Et haaraks kaasa mitte möllu, vaid just …”.

Eks selleski avalduses peitu omamoodi vastuhakk läänelikule teadvuskontseptsioonile, kiirusele ja pidevale uue vajadusele, millest kirjutab ülal Janek Kraavi, ehkki otsest drone’i tehnikat kohtab Malva plaatidel ehk vaid bassikasutuses. Kapitalistlikelt kiirteedelt kõrvalekaldumise püüdele osutavad Malva plaatidel allanvainolalikud kalded, mida akordionil on väljendanud ka Henn Rebane, viimasel ajal aga Jaak Lutsoja. Viimastest eristab Malvat äratuntavalt otsinguline isikupärane helikeel ja laad, mis sügavuti ja mõtlikult rikastab meie rahvamuusikas juba tuntud, ent sageli võõra algupäraga lõõtsa- ja akordionimängu traditsioone.