Kõik grammatikad lekivad

Tiit Kuuskmäe

Möödunud aasta lõpus jõudis eestikeelse lugejani esimene mahukam Ameerika keeleteadlase teadustöö, Edward Sapiri „Keel: sissejuhatus kõne uurimisse” („Language: An Introduction to the Study of Speech”, 1921). Lühemaid kirjatöid Põhja-Ameerika lingvistidelt (näiteks Benjamin Lee Whorf) on siin ja seal varemgi ilmunud, terviklikke monograafiaid seni mitte. Raamatu on tõlkinud ettevõtja  Pärle Sepping-Raud ja kultuuriteadlane Liina Mets, teksti toimetanud keeleteadlane Urmas Sutrop.

Sündmuse olulisus ei vaja eraldi allajoonimist. Pateetikast hoidumisel on raamatu retsenseerimisvõimalusi üldjoontes kaks: esiteks tõlke ja originaali võrdlus tõlketeaduslikel alustel, teiseks teose tähtsuse ning tähenduse vaatlus keele- ja kultuuriteaduse raames. Kuivõrd toimetaja kontekstuaalne  saatesõna tõlkele on üsna napp (üks lehekülg), jätan esimese risti algusest lõpuni tõlketeadlaste kanda ning püüan oma tagasihoidliku panuse anda teise lahenduskäigu piires.

Kes oli Edward Sapir? Mida muutis tema 90 aasta eest ilmunud „Keel”? Millist rolli mängivad tema ideed kaasaja keele- ja kultuuriteaduses? Need on küsimused, millele püüan põgusalt valgust heita. 

Teekond Lauenburgist New Havenisse

Edward Sapir sündis 26. jaanuarikuu päeval 1884. aastal Läänemere-lähedases Lauenburgi linnakeses ortodoksses juudi peres. Viienda eluaastani elas Sapir mandri-Euroopas.  Tema koolitee algas aga juba teisel pool Atlandi ookeani Virginia osariigis Richmondis. Kui Sapir oli kümneaastane, seadis pere end alaliselt sisse New Yorgis. Neljateistaastaselt osales Sapir ülelinnalisel Pulitzeri stipendiumi konkursil ning sai esikoha. Üks tolleaegne ajaleht nimetab Sapiri koguni „New Yorgi kõige terasemaks poisiks” (biograafiates ja nekroloogides minnakse märksa kaugemale, määratletakse Sapiri intellektuaalse  „raskekaallasena”). Pulitzeri stipendium aitas majanduslikult vähekindlustatud Sapiril lisaks keskkoolile omandada kõrghariduse Columbia ülikoolis, mille ta 1904. aastal germanistina lõpetas. Järgmisel aastal omandas ta samal erialal magistrikraadi.

Juhuslik tutvus Ameerika antropoloogia ühe rajaja Franz Boasega tõi Sapiri edasisse akadeemilisse käekäiku olulisi muutusi. Nii alustas ta oma doktoriõpinguid Columbia  ülikooli antropoloogia osakonnas indiaani keelte uurimisega. Siitpeale iseloomustab Sapiri oma aja kohta üllatavalt suur akadeemiline liikuvus. Alustuseks teostas ta välitöid Ameerika läänekaldal, Washingtoni ja Oregoni osariigis Wishrami indiaanlaste juures. Seejärel oli tegev aasta Berkeley ülikoolis antropoloogia teadurina ning kaks aastat Ameerika idakaldal, Pennsylvania ülikoolis instruktorina. 1909. aastal kaitses Sapir  Columbia ülikoolis takelma keele struktuuri käsitleva doktoritöö. 1910. aastal suundus ta Ottawasse, kus temast sai Kanada rahvusmuuseumi antropoloogia osakonna juht; sel perioodil oli ta koos Marius Barbeau’ga üks kahest täiskohaga antropoloogist Kanadas. Sapir jäi Ottawasse viieteistkümneks aastaks. Biograafid hindavad seda perioodi mitmete sise- ja välisfaktorite koosmõjul üheks intellektuaalselt sulgunumaks tema elus.  

Ometi nägi just Ottawas 1921. aastal ilmavalgust „Keel”. Ühtlasi huvitus Sapir sel perioodil proosast, luulest ja muusikast, seda nii analüüsivas kui praktiseerivas vormis. Uue hoo sai Sapiri elu sisse 1925. aastal naasmisega Ameerika Ühendriikidesse, Chicago ülikooli. Sapir hakkas taas tegema välitöid läänerannikul ning kogus enda ümber märkimisväärse hulga kraadiõppureid. 1931. aastal sai temast Yale’i ülikooli Sterlingi professor  antropoloogias ja lingvistikas. Kolimisel Connecticuti osariiki New Havenisse läks Sapiriga kaasa suur osa tema Chicago õpilasi. New Haveni punaste telliste ja neogooti tornidega palistatud paiga sajanditepikkune vaim, mille lummus on tuttav igale seda vähegi tunda saanud teadushuvilisele, pakub Sapirile enneolematut tegutsemisvabadust. Aastatel 1932-33 korraldas Sapir New Havenis Rockefelleri sihtfondide toetusel rahvusvahelise kultuurianalüüsi seminari, kus osales uurijaid nii Euroopast kui ka Aasiast. Planeeriti teadusrühmade loomist mitmeteks suurprojektideks, teiste seas välitöödeks Aafrikas. Ettevõtmisi varjutasid globaalne majanduskriis, Sapiri halvenev tervis ja mõneti ka Yale’is valitsenud skeptiline hoiak. Kõigele vaatamata jõuab Sapir olla korraga nii Ameerika Antropoloogia Seltsi (American Anthropological Association) kui  Ameerika Lingvistikaühingu (American Linguistic Society) president ja Rahvusvahelise Abikeele Seltsi (International Auxiliary Language Association) teadusdirektor. Viie lapse isa Edward Sapir suri 4. veebruaril 1939. aastal New Havenis. Yale’i lingvistikas järgnes Leonard Bloomfieldi ajastu.       

Keel

Sapiri peateose kohta liigub mitmeid ümberlükkamist nõudvaid kuulujutte. Armastatakse rääkida sellest, et „Keel” oli Sapiri ainuke trükis ilmunud teos. Selle väite saab kiiresti kummutada  tutvumisel Sapiri bibliograafiaga. Lisaks „Keelele” leiame nimistust veel terve rea sugugi mitte vähem olulisi raamatuid indiaani keelte ja kultuuri kohta, viljastavaid esseesid sotsioloogiast psühholoogiani. „Keele” eristab teistest selle abstraktsuse ja kompaktsuse aste. Mõningatest ülevaadetest jääb ka vägisi mulje, nagu oleks Sapir olnud indiaani keeli käsitledes selle suuna ainuisikuline pioneer. Pole tõsi. Ameerika esimene lingvistikaosakond,  mis avati Berkeley ülikoolis 1901. aastal, tegeles Alfred Kroeberi ja Murray Emeneau juhatamisel üksnes indiaani keelte kaardistamise ja kirjeldamisega.

Ent ka Sapiri osa oli indiaani keelte uurimises märkimisväärne. Tema eelkäija geoloog ja maadeuurija John Powell oli Põhja-Ameerika peale kokku lugenud poolsada keeleperekonda, Sapir taandas nende arvu struktuursete võrdluste teel poole tosinani.  Viimaks ollakse üsnagi varmad mõtlema Sapiri „Keelest” kui esimesest Ameerikas valminud lingvistika üldkäsitlusest. Seegi on liialdus. Mitmed William Whitney poolt XIX sajandil avaldatud teosed täidavad sama funktsiooni. Sapiri „Keelt” tuleks võtta oma ajastu lingvistiliste eriuuringute kokkuvõttena, mis võib summa summarum mitmekülgsuses ja abstraktsuses Whitney ning teiste teoseid küll ületada, kuid ei eelne neile ega tühista nende  teadusloolist väärtust. Mõnikord peetakse vajalikuks tõmmata paralleele Ferdinand de Saussure’i „Üldlingvistika kursuse” (Lausanne-Pariis 1916) ja Edward Sapiri „Keele” (Ottawa 1921) vahel.

Tõepoolest, teoste funktsioon on sarnane ning sisu kattub paljuski. Seejuures esineb ka põhimõttelisi erinevusi: kui Sapiril on ulatuslikele välitöödele tuginevalt laiem silmaring empiirilises maailmas eksisteerivatest keelevormidest, siis  Saussure’il jällegi teravam sulg keelevormi kui sellise määratlemisel. S-ile kõveruse andmiseks veel üks hoiatus. Edward Sapiri ollakse harjutud pidama üheks Ameerika strukturalistliku lingvistika alusepanijaks. Ja õigustatult. Paraku meeldib eurooplastele vaadata igasugust strukturalismi oma strukturalismi erijuhuna ning sõna „strukturalism” esinemisel asetada kõnealune teema selle võimalikult kiire ammendamise huvides  riiulisse sildiga „strukturalism”. Viimasega arvatakse kogu küsimus – siiralt – lõpetatuks. Märkamaks, et Ameerika algupärasel strukturalismil pole suurt pistmist oma Euroopa nimekaimuga, ei pea tingimata olema Einstein. Kattuvus on muidugi olemas, kuid see on osaline ja pealispindne. Kui Ameerika strukturalismis kõik grammatikad (vähemalt kuni Chomskyni) lekivad, siis Euroopa strukturalismis ei leki mitte midagi.       

Sapiri teaduslooline jalajälg

Thomas Kuhni teadusrevolutsioonidele orienteeritud akadeemilises reaalsuses võib üsnagi põhjendatult küsida, milline tähendus on Edward Sapiri „Keele” tõlkel 90 aastat pärast selle esmailmumist? Viited eestikeelse kultuuri  rikastamisele ei päde, sest kultuuri kui väärtuspõhist süsteemi ollakse kuhnilikus menetlusviisis harjutud (vaikimisi) asendama ühiskonna kui funktsioonipõhise süsteemiga. Kui sellist lähenemist laiendada absurdini, siis ilmneb, et teaduse lõiketerast eemale jäävate teoste tõlked mitte üksnes ei aita ühiskonda edasi, vaid suisa takistavad selle arengut. Lingvistikateaduse täiuslikkuse poole liikuvast tõest huvituma kohustuv noorteadlane võib elektroonilistes  andmebaasides ekseldes sattuda kogemata Sapiri „Keelele”, hälbida sellega kehtivast padu-chomskyaanlikust vms paradigmast ning kaotada oma väärtuslikku (!) aega.

Üks võimalus tõlkele kuhniliku tähendusrikkuse omistamiseks oleks apelleerida iga lingvistiliselt kompetentsema ühiskonnateadlase arsenali kuuluvale nn „Sapiri-Worfi hüpoteesile”, mille kasutamine kultuurirelativismi põhistava argumendina on sporaadilistes  debattides üldlevinud. Nimetatud hüpoteesi kohaselt on indiviidi mõtlemine otseselt tuletatav tema poolt kõneldava keele vormidest. Hüpoteesi sisusse sügavamalt laskumata tuleb see argument viivitamatult välistada. Seda põhjusel, et Sapir ise ei esitanud iialgi sellist hüpoteesi, mistõttu oleks kultuurirelativistidel märksa asjakohasem nüüd ja edaspidi rääkida „Worfi hüpoteesist”, ilma Sapirita. Kuhniliku arutluskäigu olemuslikku pentsikust  trotsides õnnestub kahe argumendi abil selle põhinõudmisi siiski täita ning näidata Sapiri „Keele” vajalikkust anno domini 2010. Neist esimene võiks kokkuleppeliselt olla „instinkt” ja teine „statistiline pööre”. 1994. aastal avaldas Ameerika tunnustatud lingvist Steven Pinker kurikuulsa raamatu „Keeleinstinkt” („The Language Instinct”). Pinker väidab, et harilik keel ei ole mitte kultuuriliselt omandatud oskus, vaid Homo sapiens’i  geneetiliselt determineeritud omadus. Edward Sapir argumenteerib oma seitse aastakümmet varem ilmunud „Keeles” vastupidist: kui kõndimine on meie orgaaniline, instinktiivne funktsioon, siis kõne on mitte-instinktiivne, „kultuuriliselt” omandatud funktsioon.

Keeleteadlaste seas puudub lõplik konsensus ühe või teise paradigma „võidus”, kuivõrd empiirilisi andmeid on mõlema kohta. Võimalik, et tõde peitub kusagil vahepeal – bioloogiliste  eelduste olemasolus, mille käivitamiseks on tarvis kultuurilist sisendit. Olgu sellega kuidas on, igatahes räägib poleemika Sapiri esitatud hüpoteesi osas „Keele” kuhniliku päevakajalisuse kasuks. Teine Sapiri „Keele” tõlke tähtsuse argument on veelgi tugevam, sest ei põhine mitte skolastilistel mõttekäikudel, vaid praktikal enesel. Millistel episteemilistel lähtekohtadel põhinevad Google’i otsingumootor, kasutajakeskne  reklaam, automaattõlge jms rakendused? Noam Chomsky lingvistikal? Kaugeltki mitte! Google’i ja teiste arvutilingvistiliste süsteemide lähtekohaks ei ole mitte keelevormide hästi või halvasti formeeritus (Chomsky), vaid see, kuidas keelevormid igapäevases kasutuses tegelikult esinevad (statistiline kirjeldus). Christopher Manning ja Hinrich Schütze juhatavad oma 1999. aastal ilmunud epohhi loova teose „Loomuliku keele statistilise  töötluse alused” („Foundations of Statistical Natural Language Processing”) sisse Edward Sapiri kuulsa sedastusega: „Kõik grammatikad lekivad” („All grammars leak”). Manning ja Schütze ennustavad Chomsky teooriate taandumist arvutilingvistikaga seotud valdkondadest ning nende asendumist märksa paindlikumate episteemiliste lähtekohtadega, kus arvestatakse tõsiasja, et inimesed laiendavad ja painutavad pidevalt keele “reegleid” oma  suhtlusvajaduste rahuldamiseks. Seega võib isegi kuhnilikus perspektiivis lugeda Sapiri „Keele” eestikeelse tõlke igati põhjendatuks. Liiatigi on mahukaim, s.o Sapiri kirjutatu antropoloogiline osa veel tõlkida. Nii tõotab Sapiri kultuurianalüüsi epistemoloogia tõsiselt raputada Tartu-Moskva koolkonna ontoloogilisema lähenemisega harjunud semiootikahuvilisi. Hoidke alt, kõik kultuurid lekivad. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming