Kohandujate keel

Tiit Hennoste

Kui räägitakse keelest ja võimust, siis tavaliselt räägitakse sellest, kuidas keele kaudu võimu realiseeritakse. Näiteks, kuidas hämardatakse tähendust võimulolijate kasuks, kuidas räägitakse hindade tõstmise asemel nende korrigeerimisest või peidetakse tegija umbisikulise tegumoe või abstraktse printsiibi taha, mille praegune tüüpnäide käib stiilis „Hindu tõstab optimism”. Kuigi kõik teavad, et hindade tõstjaks  on kindlad inimesed, kusjuures neil on ainult üks (ainult üks!) eesmärk: suurendada oma firma kasumit. Vahe võib olla vaid selles, kas kasum on 0,1 või 10 protsenti. Kõik muu on vaid hämamine.   

Siia kuulub ka normikeele (kirjakeele) äärmiselt laiaks aetud võim ja katsed teisi allkeeli välja suruda või suretada. Siia kuulub keskklassi meeste keeleline võim, mida on analüüsinud feministid. Siia kuulub kõrgemal olija võim alama üle, mis määrab näiteks selle, kellel on õigus esitada küsimusi ja kellel mitte. Ja selle äärmiseks servaks on olukord, kus võim sunnib keelekollektiivi oma keelt ise tapma.       

Aga igal pool, kus on võim, on ka vastuhakk võimule. Siia kuulub vastupanu normikirjakeele võimule, mis väljendub oma murraku juurde jäämises või oma slängi loomises. Aga vastuhakk on ka meeste vastuseis keelelisele  kodustamisele, mis keelab näiteks roppused. Ja allasurutute keeleline vastuhakk oli algselt ka keelelise korrektsuse nõue, mis lõpuks küll eneseparoodiaks muutus.       

Kuid lisaks neile on olemas ka keeleline mugandumine, mis tähendab võimulolija keeleliste võtete ja mõtete ülevõtmist. See väljendub võimukeelest sõnade laenamises. See toimub siis, kui alluv kohandab ennast ülemuse keelega, patsient püüab püüdlikult kõnelda arstikeeles, enne telesaate algust mugandab intervjueeritav oma tavalise kõneviisi reporterikeelseks. Ja muganemisest räägib ka tuntuim sotsiolingvistiline universaal, mis näitab,  et naised on euroopalikus ühiskonnas normikeelsemad kui mehed.     

Milline on selle taustal eestlaste keeleline  käitumine? 

Võiks öelda, et eestlaste keelekäitumise  põhjaks on olnud suur vastuhakk: see on väljendunud oma keele juurde jäämises kõige ja kõigi kiuste.   

Aga selle vastuhaku pinnal paistab silma suur armastus võimukeele ja sellega mugandumise vastu. See väljendub kas või selles, et eesti keeles on pea pool sõnatüvedest laenatud. See väljendus kunagi kadakasaksa keeles ja nüüd poolinglise keele purssimises. See väljendub kalduvuses minna võõrkeelse partneriga kõneldes kergesti üle tema keelele.     

See leiab väljenduse ka oma keele sees. Näiteks normkirjakeele absolutiseerimises ja võitluses murrete vastu. Või suures armastuses bürokraatiakeele kui keelelise võimu tugevaima atribuudi vastu. Või irvitamises  feminismi ja keelelise korrektsuse (mitte ainult selle liialduste) üle. Või suhtumises võru keelde kui ohtlikku separatismi. Selle viimase aja vastikuim ilming on teaduskorraldus, mille kohaselt eesti keeles kirjutatud tekstid on aprioorselt väärtusetud. Ja selle keeleliselt kauneimaks näiteks on lause „Laps räägib siis, kui kana pissib“. Selle võiks saata keelevõimu võistlusele, kus see kindlasti saaks vähemalt teise auhinna.     

Aga minu arvates on eestlaste jaoks lisaks oluline veel käitumine, milles ühinevad võimukeel, muganemine ja veidi ka vastuhakk. Ma nimetan seda praegu kohandumiseks.  Kohandumine on see, kui endale meeldivatest asjadest kõnelemisel lisatakse neile ette epiteedid, mis neid vastikuna näitavad, sest nii on ühiskonnas kohustuseks või tavaks. Samas püütakse selle abil oma ideid läbi suruda. Kõige tuntum keeleline kohandumisvõte on ridade vahele kirjutamine, mis paistis vahepeal olevat surnud, kuid on nüüd uuesti ellu ärganud vastuseks parteide üliaktiivsele tegevusele oma võimualade laiendamise nimel.  Ilusad näited leiab teadustöödes, mille sissejuhatusse kirjutati nõukogude ajal Lenini tsitaate ja nüüd kleebitakse juurde tsitaate neilt allikatelt, keda kaitsmiskomisjon või ajakirja toimetus arvatavasti armastab. Ühesõnaga, keeleline kohandumine on strateegia, mis meenutab väga jaapani klassikaliste võitluskunstide ideed: kasuta oma eesmärkide saavutamiseks vastase energiat.    

PS Miks ma sellest suvelõpu kõrge taeva all kirjutan? Sest mu jaoks on selge, et ühiskonna ja keele suhted muutuvad seda olulisemaks, mida autokraatlikum on võim, sest ajakirjandus on asunud üsna ühemõtteliselt võimukeele  positsioonile. Ja hämamise kuldajad on peagi tulemas, koos valimiste ja eurole üleminekuga. Ning keelelise kohandumise levik on hea ja selge demokraatia kitsenemise näitaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming