Kodu keset suurlinna

Toomas Velmet

Tänavu taasavati suurejooneliselt Jaani kirik Peterburi kesklinnas Dekabristide tänaval nr 54, pidustused kestsid 20. – 22. veebruarini. Üle tänava vasakul asub Maria teater koos juurdeehitusega (Teatri väljak 1), paremal Maria teatri kontserdisaal aadressil Dekabristide 37. See moodustab nüüd Peterburi muusikaelu teise keskuse, kui esimeseks lugeda ikka veel Peterburi filharmoonia Suurt saali (Mihhailovskaja 2) ja Väikest saali (Nevski 30), ning selles keskuses  on ka meie Jaani kirik. Keda vähegi huvitab Peterburi muusikaelu, mis vaieldamatult on põnevamaid maailmas, peaks need aadressid meelde jätma.     

Jaani kirikust on kõneldud palju seoses taasavamisega, kuid oluline on fakt, et linnavõimud andsid kogudusele kiriku tähtajatult ja tasuta kasutamiseks aastal 1997 ja siis algas ka taastamise raske, et mitte öelda võimatu protsess, mis kõigi pessimistide, õigemini reaalselt mõtlevate inimeste ja institutsioonide kiuste jõudis tänavu veebruaris lõpule. Protsessi algatajaks oli diplomaat, Jaani kiriku fondi esimees Jüri Trei ning teostajateks eelkõige Aivar Mäe,  aga ka Marko Lõhmus ja Jüri Leiten – kõik teatavasti Eesti Kontserdi direktorid. Küsimus „kas meil (neil) sellist kirikut vaja on?” kõlab isegi ebaviisakalt, kuid kas meil sellist kontserdisaali vaja on, selles küsimuses on arvamusi palju. Jutt algab ja ka lõpeb rahaga. Kas meil on vaja oma väikese kirikuga, millele suurlinnas keegi tähelepanu ei pööra, nii palju vaeva näha ja selle peale kulutusi teha? Nii küsijail on tuline õigus, sest tõde on ju see, et ega me midagi kaotaks,  kui seda kirikut poleks, aga võidaks palju raha. Igavene diskussioon, sama igavene, kui selle lahendus – võitjana väljub reeglina kultuur. Dekabristide tänav on üsnagi hall ja igav, kui välja arvata Maria teatri kontserdisaali kattev Gergijevit kujutav hiigelplakat. Eriti efektne on läheneda õhtu- või ööhämaruses kontserdisaali poolt teatri poole, kui äkki paremal avaneb pilt hoopis ühest teisest maailmast. Seda Jaani kiriku hästi väljavalgustatud vaadet on  meie ajakirjandus palju eksponeerinud, kuid ikka ilma Dekabristide tänava tänase taustata. Sel taustal paistab aga nagu teine maailm ja sa avastadki kodu keset kivilinna halli igavust. Kirik on väga hea auraga nii väljast kui seest, tagasihoidlik, kuid väärikas. 

Kui rääkida kirikust kui kontserdisaalist, siis on see sisuliselt üks mõnus ja hubane kammersaal,  selleks just paraja suuruse ja suurepärase akustikaga. Tundus, et ideaalselt kõlavad seal näiteks sooloklaver ja teisedki sooloinstrumendid ning võib arvata, et ka väiksemad kammerkoosseisud (trio, kvartett). Saalis on Estonia kontsertklaver ja see on ainuõige otsus, sest tekitab sealses õhkkonnas lausa furoori – teil on oma klaverivabrik(!), Venemaal on need kõik lõpetanud tegevuse. Pill on korralik, Kalle Randalu hinnangul küll veel pisut tuimavõitu, kuid välja võlus ta sellest erakordselt kauneid helisid. Enne kontserti oli näha, kuidas Estonia logo klaveri küljel äratas tähelepanu publikus ja ei häbenetud teist ka lähemalt silmitseda.       

Pärast kiriku ametlikku avamist käivitas Eesti Kontsert kohe „Baltimaade muusika festivali”, mille avas 3. märtsil pianist Vardo Rumessen koos Peterburi keelpillikvartetiga, sellele on tänaseni järgnenud 11 kontserti. Esimese hooaja lõpetab ERSO Nikolai Aleksejeviga 19. mail. Festivali kava on väga soliidne ja haarab eesti muusikutel baseerudes kaasa ka piiterlasi. Lisaks eeltoodule on Jaani kirikus olnud kaks džässikontserti Vladimir Feiertagi juhtimisel: ühel esinesid Saarsalu – Vintskevitš – Unt ja teisel Kondakov – Sooäär. Maria teatri ja Estonia solistid on esitanud koos Larissa Gergijevaga kontserdi Georg Otsa repertuaarist, soolokontserdi andis pianist Peeter Laul ning Aile Asszonyi laulis koos ansambliga Vivacello. Veljo Tormise kava esitasid koos ETV tütarlastekoor  ja Peterburi konservatooriumi naiskoor, gregooriuse laulude ning vene, armeenia ja gruusia vaimulikke laule said piiterlased kuulda Vox Clamantiselt. Piiterlased vastasid sellele oma ansambli Musica Antiqua Russica kontserdiga Vladimir Šuljakovski juhatusel, solistidena osalesid ka Uku Joller ja Mikk Dede Eestist. Ettekandele tuli ka Arvo Pärdi „Kanon pokajanen” Eesti Filharmoonia Kammerkoorilt Daniel Reussi juhatusel. Jäänud on veel siis  kaks kontserti: homme, 14. mail esineb Peterburi tšellistide ansambel ja lõpetab, nagu öeldud, ERSO .     

  Vaatamata asjaolule, et esimese festivaliga ei haakunud eriti Läti ja Leedu esitajad, on tekkinud uskumatult hea kontakt Peterburi muusikutega ja see on märk, mis ennustab  helget tulevikku. Festivali jooksul on kõlanud Peterburis Tubina, Oja, Pärdi, Rein Laulu, Tormise (autorikontsert), Sumera ja Singi teoseid, mis on kahe ja poole kuu jooksul, olgem ausad, tähelepanuväärne ja enneolematu sündmus. Kas meil koduski sellist tihedust esineb! Minul õnnestus kuulata 30. aprillil Tallinna Kammerorkestri kontserti, mida juhatas Juha Kangas ja solist oli Kalle Randalu. Enne kontserti toimus huvitav jutuajamine  kammerooperiteatri Sankt-Peterburg Opera kunstilise juhi Juri Aleksandroviga, kes kuulas suure huviga TKO proovi. Aleksandrov on lõpetanud Peterburi konservatooriumi pianistina ja teistkordselt lavastajana, töötanud alates 1978. aastast Maria teatris lavastajana ja asutas aastal 1987 oma teatri asukohaga Neeva ääres Leitnat Schmidti silla juures endises parun von Dervizi eramus (Galernaja 33). Teater on väga kammerlik (180 kohta), kuid ülipopulaarne  esimesest etendusest saadik, rahvusvahelise tunnustuse tõi teatrile ja eriti selle kunstilisele juhile Donizetti ooperi „Peeter Suur – kogu Venemaa tsaar või puusepp Liivimaalt” (1819) lavastus aastal 2003. Aleksandrovit huvitab koostöö Eesti Kontserdiga Jaani kirikus, kuid meie vestlus puudutas kammerorkestri kontserti ja Jaani kirikut kui kontserdisaali. Algatuseks aga küsis hoopis Aleksandrov, kas me ikka anname endale aru, millega oleme hakkama saanud, ja vastas ise: „Te, eestlased olete tulnud Peterburi kultuuriruumi oma suurepärase akustikaga kammersaaliga, täiesti erakordse Estonia kontsertklaveriga ning ajanud kihevile nii palju näinud Peterburi publiku kui ka veel rohkem näinud-teinud muusikaelu korraldajad”. Aleksandrovi hinnangul ei ole kaugel aeg, kui Jaani kiriku kontserdid on Peterburis erakordselt nõutud. „Piiterlasi on raske üllatada, kuid teie olete seda juba teinud!” Aleksandrov  rääkis ülivõrdeis nii meie orkestrist kui soome dirigendist Juha Kangasest, kuid Kalle Randalu oli pianist Aleksandrovile eriline kõneaine, mida saab kokku võtta ühte lausesse: Randalu Mozarti tõlgitsus on erakordne nähtus maailmas, seda enam Peterburis.       

Peterburi kontsert lõpetas TKO minituuri: eelmisel õhtul anti suurepärases Jõhvi kontserdimajas kontsert, mille salvestas Klassikaraadio, kes rahvusringhäälingu vahendusel annab sellele oma elu Euroopas. Kava avas  Lepo Sumera teos „Symphōnē” (1998), mis on väga efektne just kontserdi alustuseks: väga hea soojendus nii orkestrile kui ka publikule, tegemist on kõigil. Nagu Tüüri „Show” tundub ka Sumera „Symphōnē” olevat kammerorkestrile hea visiitkaart. Üldse oli väga hästi komponeeritud kava, kus kaks eesti teost oli asetatud Mozarti ja Haydni konteksti ning kontrast tuli kõigile kasuks. Kava kulminatsioon oli siiski Mozarti Klaverikontsert C-duur KV 415. Jaani  kirikus toimunu oli eriline õnnestumine solisti ja orkestri ansambli kõlalises koostöös – seal sündis finesse, mis tekitas vastastikku rahuloleva naeratuse nii solisti kui orkestrantide nägudele. See sümbioos koos maestro Kangasega on erakordne ja me peame teadma, et see on harukordne väärtus.     

  Kava teist poolt alustati Kuldar Singi Kontsertiinoga klaverile ja keelpillidele (1967), milles tundsin ära tema „Kontrastid” klaverile ja  kammerorkestrile (1963). Mulle tundub küll, et autor on teose millegipärast 1967. aastal ainult ümber nimetanud, sest mäletan Arbo Valdma tellitud „Kontraste” vägagi hästi. Kuid see pole kõige olulisem – oluline on see, et noore Singi 48 aastat tagasi kirjutatud teos on väga kõnekas ka tänapäeval ja seda Peterburi publiku hinnangul. Randalu on küll mänginud Singi hilisemat loomingut, kuid seegi teos tundus talle suurepäraselt sobivat.     

Kontserdi lõpunumber oli Haydni Sümfoonia nr 97 C-duur ja see nn orkestrikooli teos kõlas Jaani kirikus nii, et kool lõpetati summa cum laude. See lausekonstruktsioon vajab vist tõlget, mis kõlaks nii: Haydni sümfooniad on nende sünnist saati kuulutatud hea orkestrikultuuri  kasvatajateks ja on ka kõrge orkestrikultuuri lakmuspaberiks, TKO Juha Kangasega tõestas Haydni interpreteerimisel oma kõrgkultuuri. Peterburi Jaani kirik kontserdisaalina on ideaalne paik selliste kammerlike kontsertide korraldamiseks ja kuuldud TKO kontsert süvendab veendumust, et see maja veetakse Eesti Kontserdi poolt kiiresti ja edukalt käima. Tegudele annab hinnanguid aeg ja ajalugu, kuid ma ei hoiaks Jaani kiriku puhul tagasi laulmast  hosianna’t juba täna. Meil on hubane ja õdus kodu lähimas suurlinnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming