Kodanikuühiskonna õppetunnid

J?n Rooste, Helsingi

  Soome valimised, millele eelnenud diskussioon ning meediaanalüüs mattis pea täielikult enda alla Eesti presidendi külaskäigu, olid tegelikult mitmeski mõttes tähelepanuväärsed.  Soomlased kurtsid ajaloolises plaanis väga madala osalusprotsendi üle – 67,8! Eesti kohta olnuks tegu kenakese saavutusega, aga see vist näitabki kahe kodanikuühiskonna erinevust: Soomes usutakse osalusdemokraatiasse, võimalusse väiksel viisil midagi muuta. Paljud saadikud tulevad ju maakohtadest, ei olegi sedavõrd suured staarid üleriigilises meedias ja poliitikas, aga asised tegijad oma maakonnas, linnakeses.

Pahempoolsed jõud tõstsid oma meediakära ja kriitikat tekitanud reklaamikampaanias esile kodanlikku rahulolu. Plakatil poosetav rikas vanamehenäss kuulutas uhkelt: ehh, sinikraed, need ju ei käi valimaski! Kuna tulemas on usutavasti kesk- ja paremjõududest kokku pandud “kodanlik” valitsus (porvarihallitus), on püütud analüüsida suurima pahempoolse erakonna, Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei suhtelist ebaedu. Põhjendusena on toodud ka tos samas veidi skandaalses reklaamis välja käidud mõte: duunarit jäid koju ja ei valinud. Üks mu tuttav soome kunstnik ütles pilkamisi, et valimiste päeval oli halb ilm, õhtupoolikul sadas ja oli külm tuul. Töölisklassil oli kergem kodus istuda, Kotipizzast sööki tellida ja telekat vahtida.

Teine ja mitte vähem oluline seik on ehk see, et sotsiaaldemokraadid pingutasid kampaaniaga üle. See on küll kriitikanoot, mida meie sotsioloogid-eksperdid naljalt välja ei kipu tooma, viimastelgi valimistel saatis populistlikke lubadusi ja rohket rahajuttu Eestis selge edu. Sotsdemmid siin Soomes lubasid valimistel enim, ja said ka enim vastu pükse, kaotasid Eduskunta’s kaheksa kohta, jäädes küll üheks kolmest suuremast parteist, aga ikkagi keerulisse seisu. Ka on neile ette heidetud sama mis Eesti sotsiaaldemokraatidelegi, kes on meie riigikogus ainus põhimõtteline vasakjõud, – et neil on nõrga imagoga juhatus.

Kuna sotsiaaldemokraatidele olid need valimised halvimad pärast Teist maailmasõda, tuleb suurimaks võitjaks tegelikult pidada naissugu: 200 kohast läks tervenisti 84 naistele, mis on seni Soome parim tulemus. Neljas parlamendis esindatud erakonnas on naiste osakaal suurem. Selle fakti üle paistab kohalik meedia igatahes uhkust tundvat.

Kodanikuühiskonnas, kus soositakse tsiviliseeritud protestiaktsioonegi, pannakse rõhku teistele asjadele. Ehk ei ole parlamendi ja valitsuse roll soomlase igapäeva elus üldse nii suur? Esiteks on kohalikel omavalitsustel siin pealtnäha palju rohkem algatusvõimet ja võimu, nad pole niivõrd seotud partei põhiliiniga. Teiseks leidub niivõrd palju kolmanda sektori ühendusi ja organisatsioone, mis sekkuvad aktiivselt ühiskonna asjadesse ja korraldavad oma eluala ise. Meil on seni takerdunud kõik sotsdemmide algatused, need on muutunud ennast kordavaiks allkirjakogumiskampaaniaiks, millele enam vastamagi ei vaevuta. Elukutselised protestijad ja kodanikuühiskonna võimalikkuse katsetajad Tallinnas – Prussakovi rattaseltsi Erko Valk ja vennad Kaevatsid – peavad nii palju üksi mässama, aktsioone korraldama, et nende kohalolu on juba rutiinne, kaitsepolitsei ametnikud tunnevad neid nägupidi, ütlevad: tere, mis plaanis? Noored liikumisest Punamust on oma avaldusis veel naiivsed, küll idealistlikud, aga läbimõtlematud. Kui paljukest saab neile lisaks veel nimetada meedias tähelepanu pälvinud kodanikualgatusi?

Soomes on too kodanikuühiskonna praktika, omaalgatuse tähtsus juba läbiproovitud asi, see räägib meile, et valimised ja parlament ja valitsus ei ole iseenesest veel kõik, et ühiskond toimib eluliselt tähtsates asjades hoopis muudes struktuurides. Ja meie rõõmustame enda napilt üle 60%  ulatuva valimistel osalemise üle ning paneme järgmiste valimisteni jalad seinale? Meie andsime oma hääle, nemad nüüd juhtigu? Kodanikuühiskonna õppetunnid Eestis peavad saabuma ja poliitikud vastu näppe saama, et kaoks see arrogantne suhtumine: ilma meieta ei toimu midagi, kui toimub, toimub meie pärast, sest meie anname raha; et järgmistel valimistel oleks erakondadel häbi riigi tehtud otsuseid ja saavutusi reklaamida oma parteipoliitika ja meeskonna töö ainutulemusena.

Valitsus ja parlament on muidugi demokraatliku riigi käigushoidmise vahendid, aga see on ka kõik. Tegu pole miski vana ülikukihiga, kes peaks saama asja isekeskis ja omatahtsi otsustada. Kui vähegi võimalik: valitsusest tuleb mööda minna, teha parimad asjad ära ise. Ja ses mõttes – mida sõltumatumad on lähiaastail ka me ringhääling ja kultuurkapital, seda parem meile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming