Kodanik punasel vaibal

Tagasivaadet peagi otsa saavale aastale on paslik alustada valikuga käesoleva rubriigi pealkirjadest: „Kitsi rahvas“, „Vägivaldne vabadus“, „Kibe eneseteadvus“, „Psühhootiline kaitse“, „Tegelikkuse kurtus“, „Mõttelaat“, „Nokk kinni, suu lahti“, „Igal pool on Aafrika“, „Tagasi alguses“, „Pooldamise poolt“, „Selge ebavõrdsus“, „Kadunud usaldus“, „Veel pole valmis“, „Omakohus“.

Rõõmuhõiskeid pole olnud, aga see ei üllata vist kedagi. Pagulastetulv tabas ootamatult kõiki Euroopa riike ja pole ka Eesti ainus, kus see teema tõi esile nii rahvusliku enesekindluse hapruse kui ka (poliitilised) jõud, kes seda suurima naudinguga enese upitamiseks (või hääbunud leegi lõkkelelöömiseks) ära kasutasid.

Arutelu selle üle, kui palju pagulasi suudab Eesti vastu võtta, on igati põhjendatud, sest mõne riigi „kõik on teretulnud“ poliitika tagajärjed teevad ettevaatlikuks. Küll aga peaks selgelt eristama Eesti võimet ja tahet keeruliste teemadega tegeleda, sest küsimine, kui palju meil on piisava kvalifikatsiooniga ametnikke ja teisi pagulaste ühiskonda lõimimiseks vajalikke ametimehi, ja isegi pärimine, millisest hulgast alates hakkavad sisserännanud ohustama meie kultuuri kestlikkust, on ratsionaalne tegevus. Võõravihast köetud käte rusikasse tõmbamine ja tõrvikuleekide punas „Me ei taha!“ karjumine pole seda hoopiski mitte.

Kahjuks pole head eeskuju näidanud ka poliitikud, kes eelistavad tõsiste teemade puhul vaikida või siis pseudoteemadega tegeleda. Tegelikult on see päris hirmus, kui isegi esimesel valimistele järgneval aastal ei julgeta reforme teostada ega põhimõttelisi otsuseid langetada (sellega, et poliitikud aasta enne valimisi vaid avaliku arvamuse järgi joonduvad, on harjutud vist kõigis demokraatlikes riikides). Kooseluseaduse rakendussätete vastuvõtmise läbikukkumine riigikogus ei jää ilmselt ainsaks eelkirjeldatud tuimuse tagajärjeks. Huvitav, kas valitsus on järgmiseks aastaks plaaninud kohtukuludeks senisest suuremad summad …

Optimistlikumalt lõpetades loodan, et kodanik ja riik ei hakka edaspidi kohtuma vaid valimistel ja kohtusaalis. Õnneks on vabakond aina tugevam (ja võib ka nn riigikogulase katuserahast viisakalt loobuda) ning kodanikualgatus levinum. Hea on seegi, et päevakajalised teemad saavad aina tihemini käsitletud ka loojate teostes. See on ehk olulisemgi kui nominatsioonid ja auhinnad kuulsatel rahvusvahelistel festivalidel, sest sealsetele punastele vaipadele ei ole meil kodanikena üldjuhul asja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar