Klounide meri

Presidendiralli teisel pool lompi käib ammu täistuuridel ja tundub, et hakkab vaikselt meilgi hoogu koguma. Kahjuks tuleb tõdeda, et ka riigipea valimisel on Eesti oma suurelt Ameerika sõbralt selgelt eeskuju võtnud: ei möödu nädalatki hetkest, mil keegi presidendiameti vastu huvi on ilmutanud, kui juba troonib uudisteportaalides „enneolematu paljastus“ tema minevikutegude kohta, mis seab tema sobivuse kandidaadiks „tõsise kahtluse alla“.

Võiks muidugi lihtsalt muiata ja nentida, et iseend üles seadnul ei tasukski paremat kohtlemist loota, aga teiselt poolt on ilmselt jabur arvata, et riigikogus leidubki 21 saadikut, kes peavad oluliseks presidendikandidaatide avalikku debatti ja koonduvad tema taha varem kui seaduses ette nähtud mõned päevad enne istungit. Kurb­naljakas (või lausa lollakas?) on praegune olukord igatahes ja võitjaid on selles mängus raske leida. Kindlasti kaotavad parteid, kelle juhtkond avab vist igal hommikul käte värinal aja­lehed, kartes kohata seal järjekordselt end kandidaadiks kuulutanud liht-, au- või endist liiget. Kaotavad ka need, kes on näidanud üles valmisolekut kandideerida – olgu otsus siis ennatlik või kaalutletud ja kooskõlastatud, kantud missioonitundest, ärapanemise soovist või millestki kolmandast.

Klounide merest ei leia punase ninata tegelast üles ka kõige treenitum silm.

Veelgi hirmutavam on aga mõelda, et võib-olla meil polegi kedagi, kelle kandidatuuri väljakuulutamine arhiividest ja mälestustest soppa välja ei mana … Kas lootus sureb augustis?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar