Kleptokraatia ja must miljard

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Euro kehtestamise hetkest Eestis ligi poolteist aastat tagasi on nii tarbijahinnaindeks kui ka keskmine brutokuupalk kasvanud võrdselt 7% võrra. See tähendab, et keskmiselt pole elanike majanduslik elujärg selle aja jooksul kübetki paremaks läinud. Riigi juhtkond kinnitas rahavahetuse eel ja järel, et „euro hinda ei tõsta!”, sama rääkisid ka ettevõtjad. Ju neil oli õigus. Kuid kui nii, siis mis ikkagi hindu kergitab, kui ostujõud ei kasva, sest inimeste sissetulek veab vaid vaevu end hindadele järele? Publikule pakuvad eksperdid mitmesuguseid seletusi, küll muutusi väliskeskkonnas, aga põhiliselt ikkagi seda, et hinnad tõusevad nn suletud sektoris, mida mõjutavad poliitilised ja administratiivsed otsused. Konkurentsile avatud sidesektoris näiteks on hinnad kõnealusel perioodil koguni 9% langenud. Kulu eluasemele on aga kasvanud 12%. Kui mõnelt ministrilt või koguni peaministrilt endalt küsida, kas ehk ka valitsusel on hinnatõusus mingi osa, siis saab vastuseks kindla eituse. Avatud majanduses valitsus kas ei saavat midagi teha (maailmaturu tõttu) või ta siis hoopis langetavat hindu oma jõuga. Miski aga siiski hindadele mõju avaldab ja tõenäolisim kandidaat selle miski kohale on poliitiline korruptsioon. Seesama, mille teist, küllalt väikeste panustega otsa üritab Eesti avalikkus parajasti lahti harutada seoses erakondade võimaliku illegaalse rahastamisega. On tähenduslik, et kui lihtkorruptsiooniga vahele jäänud pistisevõtjad suudab me õiguskaitse üsna tulemuslikult trellide taha saata, siis erakondade uurimisel ilmneb alatasa seaduste puudulikkus, suurtele kaladele konks põske kinni ei jää. Korruptsioonivastase seaduse parandatud versiooni kallal töötab riigikogu tulemusteta juba täpselt kolm aastat. Aga ka seaduse uus versioon ei lahenda sugugi just poliitilise ehk suurkorruptsiooniga seotud probleeme Eestis. Teatavasti ei ole üleilmselt mõõdetav korruptsioonitaju indeks Eestis juba aastaid muutunud, ikka on see sealsamas 6,4 punkti peal 10st võimalikust, kus seisime ka aastal 2005. Miks? Järgmisel kolmapäeval tutvustab ühing Korruptsioonivaba Eesti seni suurimat korruptsioonialast uuringut, kust loodetavasti saame olulisi vastuseid. Kuna ühiskondlik korruptsioonivastane võitlus on tõhusam kui enne, ses osas on arenenud nii vabakondlik tegevus kui üksikvõitlejate teadlikkus, siis järelikult õnnestub kellelgi nende tegevus ära nullida. Pole paremat kandidaati nullija kohale kui Eesti erakonnad ja nende mehitatud avaliku võimu struktuurid.

Maailmapanga hinnangul sööb korruptsioon maailmas keskeltläbi 7% rahvuslikust rikkusest. Kuna Eesti ei kuulu peaaegu puhaste Põhjamaade hulka, aga ka mitte läbinisti korruptiivse Venemaaga (korruptsioonikuluks hinnatakse üle kolmandiku SKTst) samasse gruppi, siis peaksid me kahjud olema umbes keskmised. Eesti SKT oli 2011. aastal ligikaudu 16 miljardit eurot, sellest 7% teeb aastaseks korruptsioonikuluks Eestis 1,12 miljardit eurot, see on enam-vähem sama palju, kui Eesti saab aastas kokku Euroopa Liidu toetusi. Selle kõrval on parteidele sahkerdamisi kantavad mõned kümned tuhanded paljas peenraha. Kus on ülejäänu? Kindlasti paljudes kohtades, suur osa sellest küllap välismaistki päritolu ettevõtete käes, kuid eks ole ammu aeg küsida ja aina nõudlikumalt, et kust ikka pärineb näiteks me mõnegi poliitjuhi, kes läbi iseseisvusaja ainult avalikel ametikohtadel palgasaajana töötanud, miljonitesse ulatuv varandus. Kuid seegi on vaid jäämäe veepealne osa.

Maailmapanga mullune põhjalik korruptsioonialane uurimus „Nukujuhid” („The Puppet Masters”, http://www1.worldbank.org/finance/star_site/documents/Puppet%20Masters%20Report.pdf) näitab kätte hoopis suuremaid vähkide peidukohti. Eeskätt puudutab see variomanikega ettevõtteid. Meiegi poliitikas võib ju vabalt leiduda kannatlikke noormehi, kel korruptiivsed teod tehtud ning saadud tulu võõra nime all kuskil välismaal loodud firmas oma aega ootamas. Eestis räägitakse alatihti Küprosel registreeritud „Vene kapitalist”, mis siis sealt üle Euroopa Liidu laiali valgub. Kui me ei tunne ära sellise kapitali päritolu, kust me siis ikkagi teame, et see just Venemaalt pärineb? Miks mitte ka Eestist mingis osas?

Maailmapank annab rea soovitusi, kuidas korruptsiooni vähendamiseks just varjatud omandi vallas peaksid riigid ettevõtlust, aruandlust ja registreid seadusega reguleerima. Riigikogu praegu menetluses korruptsioonivastase seaduse eelnõu seletuskirjas viidet nende soovituste tundmisele või kasutamisele kahjuks pole.

See omakorda, aga ka seaduse menetlemisele kulunud pikk aeg viitab kinnitavalt samale, mis erakonnaseadusega seoseski jutuks olnud: erakondade konsensuslik tahe on reguleerida end ja oma võimalikke korruptiivseid tegusid võimalikult segaselt ja laialivalguvalt. Mittetoimiv seadus nagu ka seaduse kehtestamisega venitamine eriarvamuste, põhjalikkuse ja riigimehelikkuse jutu viigilehe taga on kõigi parlamendierakondade ühishuvi. Ja et mängus oleva raha hulk on üle tavamõistuse suur, siis ei rebene ka kokkulepped peaaegu kuskilt. Selge, et kogu iga-aastane miljard pole parteilastele salajaste kullavannide võtmiseks. Ettevõtjate keelatud hinna- ja turukokkulepped moodustavad ehk suurima osa kogusummast, kuid selliste kokkulepete võimaldamine ja nende karistamatus on lõpuks ikkagi poliitilist päritolu.

Viimased sündmused on näidanud, et niigi juba kriitikaväärse partokraatia muna sees on veel üks kitsam ring, kleptokraatia-nimeline kuldne rebu. Ja siin on ka vastus küsimusele, kuidas saaks kõige paremini „panna piiri kodukulude kasvule”, „elektrihinna tõusule”, kust leida puuduvad miljonid päästjatele, politseile, muuseumidele ja koolidele – eks ikka paljastades kleptokraadid erakondades ja ettevõtetes. Nad on juba peaaegu näha …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming