Klassitsismi naas kunstiteadusse

Linnar Priimägi, kunstiteadlane

Klassikalise ja klassitsistliku kunsti ning esteetika aktualiseerumine XXI sajandi alguse kultuuris1 nõuab kunstiteaduselt ka mõisteaparaadi revisjoni ja uuendust, mis võtaks arvesse XX sajandi humanitaarias, eelkõige kunstilise teksti semiootikas saavutatut. Kui kunstiajalugu teadusena tegi 1890. aastatel läbi tõelise renessansi tänu mõningate fundamentaalsete ideede, näiteks arengulisuse ja tüpoloogilisuse ülevõtule loodusteadustest2, siis sadakond aastat hiljem sai kunstiteoorias säärase uuendava rolli semiootika. Eiramatu panuse andis kunstilise teksti semiootikasse Juri Lotman, kes 1980. aastatel eeskätt ilukirjanduse materjali põhjal, uurides sõnateksti pildilisi kvaliteete, töötas välja uudse retoorikakontseptsiooni3, mida võib nimetada ?esmaseks? või ?primaarretoorikaks?. ?Esmase retoorika? nimetust õigustab tõsiasi, et valdavalt nägi XX sajandi kunstiteooria, sh semiootiline kunstiteooria, pilttekstis sõnateksti lihtanaloogi ja kandis piltteksti analüüsi mehhaaniliselt üle sõnateksti analüüsi võtted ? ka sõnateksti retoorika vallast.

Aineseks, mille varal saab eriti sobivalt uurida ?primaarretoorika? rakendust kujutavas kunstis, ongi klassitsistliku esteetika süsteem, kitsamalt ? inimkeha kujutis klassitsistlikus esteetikas. Ehkki klassitsism kujutab endast üht kõige paremini kodifitseeritud esteetilist süsteemi, valitseb selle kunstifenomeni mõistmises niisugune laialivalguvus, et klassitsismi alla kuuluvaks loetakse täiesti vastandlikke nähtusi. Primaarretoorika mõiste kasutuselevõtt lubab sellest segadusest lahti saada, eritledes klassitsismi kaanoneid (nn Polykleitese, Pheidiase, Raffaeli, Poussini, Winckelmanni, Davidi, Hildebrandi kaanon) ja näidates, milline on neist igaühe spetsiifiline panus klassitsismi üldmõistesse. Samuti võimaldub näidata, kuidas esteetiliselt kujutavad endast XX sajandi klassitsismi vorme natsionaalsotsialistlik riigikunst ja sotsialistlik realism.

Klassitsismi käsitus retooriliste kaanonite kaupa toob kaasa vajaduse mõndagi seni öeldust ümber hinnata ja samas täiendada kunstiteaduses käibivate klassitsismiaineliste allikate ringi. Klassitsismikäsitluse esmaallikate nimekiri näib olevat kunstiteaduses vaikimisi suletuks kuulutatud. Ka olulistest autoritest, kes pole ?esimesse antoloogilisse perimeetrisse? sattunud, vaadatakse jätkuvalt mööda. Samas ilmneb, et mõistmaks klassitsismi esteetikat eri kaanoneis, ei piisa autoritest, kes on esindatud näiteks Kujutavate kunstide Teooria ning Ajaloo Teadusliku Uurimise Instituudi välja antud mammutantoloogias ?Esteetika ajalugu. Maailma esteetika-alase mõtte pärand viies köites? (1962/70).4 Selle III köide (1967) asendab saksa klassitsismi esteetika sundimatult ?klassikalise saksa esteetikaga?. Nii on esindatud filosoof Johann Gottlieb Fichte, kes avaldas saksa klassitsismi kunstnikele vaid kaudset mõju, aga puudub Carl Ludwig Fernow, saksa klassitsismi peamine kunstiteadlane; tutvustatakse küll Johann Heinrich Danneckeri filosoofilise sõbra Friedrich Schilleri vaateid, kuid mitte J. H. Danneckeri enda esteetilist programmi ega ajastu arusaamu, mis aitaksid mõista tema skulptuuri ?Ariadne pantri seljas? (1810/24) tohutut populaarsust XIX sajandil.5

Sama antoloogia köide, kus avaldatud ?Lääne-Euroopa  ning USA esteetika-õpetuste? tekste aastaist 1789 ? 18716, teeb nähtavaks esteetilise mõtte saatusliku sõltuvuse kirjandusesteetikast. Kirjanikud moodustavad 99 esindatud autori seas üle poole, aga kujutavaid kunstnikke leidub seal vaid viis: Jacques-Louis David, Jean Auguste Dominique Ingres, Eugène Delacroix, Gustave Courbet ja John Constable; klassitsismi esteetikat esindab neist vaid kaks, mõlemad prantslased. Aga kumbki neist ei aita mõtestada aastail 1770 ? 1830 Euroopas loodud kunsti enamikku.

Teist äärmust katab prantsuse kunstiteadlase Germain Bazini ?Kunstiloo ajalugu Vasarist meie päevini? (1986), kus näiteks  räägitakse laialdaste huvidega Carl Friedrich von Rumohrist ja tema ?Itaalia uuringutest? (1827), mis tõi selgust kunstiteoste klassifikatsiooni ja kataloogimise küsimustesse, jäi aga kunsti enda arengu või esteetilise mõtestuse seisukohalt täiesti kõrvaliseks. Selline käsitlus on mõistetav juba G. Bazini teose pealkirjast: tema teos tegeleb kunstiajaloo kui teaduse arenguga, mitte kunstiteadusega kui kunsti ajaloolise teooriaga. Seejuures püüab ta programmiliselt ? kuid mitte alati õnnestunult ? vältida ??kunstiajaloo? ja ?kunstifilosoofia? mitte küllalt täpset eristust?7.

Revisjoni vajavad ka mitmed moonutavas tõlkes käibele läinud tsitaadid. Osalt võib pooltõdede imbumist kunstiajaloo käsitlustesse seletada esteetilise konteksti vähese tundmisega, osalt vähese keelekompetentsusega. Kunstiajaloost mõtlemine ise on kanoniseerunud teatavaisse vormidesse, kinniskontseptidesse, millesse on hangunud ka tühikud. Klassitsismi rakenduslik esteetika kui midagi filosoofia ning museoloogia vahepealset on kunstiteaduses veel käsitlemata.

Katsed interpreteerida XVIII sajandi klassitsismi ?mõtte vallas reaktsioonina absolutismi ideoloogia vastu? ja ?kunsti vallas reaktsioonina rokokoo vastu?8 jäävad esiteks liiga kitsaks (Inglismaal polnud ju mingit rokokood olemaski) ega ole teiseks kuigi produktiivsed, sest suunavad ?negatiivsesse kunstiteadusse?, s.t määratlema klassitsismi negatsioonide, eituste kaudu. Sellistele eitajatele valmistab jaatustes sõnastatud klassitsismikontseptsioon sageli ka märgatavaid raskusi.

Kunstiajaloo mõtestamise viisi saab reformida vaid siis, kui paigutuvad ümber kunsti sotsiaalsed aktsendid. XXI sajandi algul, pärast ?moodsa kunsti? lõppu, oleks aeg kunstiteaduslikult ümber hinnata klassitsismi esteetika tähtsus kunstiajaloos. Hoiduma peaks ?uue kunstiteaduse? kiiluvees antavaist poliitilistest hinnangutest, näiteks rääkides klassitsismist Napoléon I languse järgsel ajal: ?Neile aga, kes kehtiva korraga rahul olid, muutus klassitsismi traditsioonide ja ?igaveste ilureeglite? kaitsmine seetõttu mitte ainult esteetiliseks, vaid, vähemalt alateadlikult, ka poliitiliseks ülesandeks.?9 Klassitsism ise oli ju ?bonapartism kunstis? (ampiirstiil10) ja pidanuks Bourbonide restauratsiooni ajal saama hoopis poliitilise mässu, mitte ?kehtiva korraga rahulolu? märgiks. Selle kunstivoolu säilimise põhjused ei olnud niisiis poliitilised isegi mitte ?alateadlikult?.

Klassitsismi täheldatav naas XXI sajandi kunstipraktikasse püstitab ülesande uut moodi kokku panna kunstiteoreetilised ja kunstiajaloolised teadmised, täiendades klassitsismi uurimise traditsioonilist teoreetilist aparaati XX sajandi märgiteooriaga ja revideerides selle valgel kunstiloolist teadmust.

 

1Linnar Priimägi, Klassitsismi tagasitulek. ? Eesti Ekspress: Areen 29. VII 2004; Marek Volt, Priimägi klassitsismi tervitamas. ? Sirp 19. VIII 2004.

2Vojtěch Volavka, Die Handschrift des Malers. Artia, Praha 1953, lk 24.

3Juri Lotman, Kultuurisemiootika. Tekst ? kirjandus ? kultuur. Olion, Tallinn 1990, lk 217 ? 246.

4M. F. Ovsjannikov, (gl. red): Istorija èstetiki. Pamjatniki mirovoj èstetičeskoj mysli v pjati tomah, I: Antičnost?, Srednie veka, Vozro?denie. Iskusstvo, Moskva 1962.

5Gisold  Lammel, Kunst der Goethezeit. Henschelverlag Kunst und Gesellschaft, Berlin 1985, lk 40.

6M. F. Ovsjannikov, (gl. red.): Istorija èstetiki. Pamjatniki mirovoj èstetičeskoj mysli v pjati tomah, III: Èstetičeskie učenija Zapadnoj Evropy i SShA (1789-1871). Iskusstvo, Moskva 1967.

7?ermen Bazen, Istorija istorii iskusstva ot Vazari do na?ih dnej. Moskva (Izdatel?skaja gruppa ?Progress?, ?Kul?tura?) 1995, lk 406.

8Wolfgang Hütt, Wir und die Kunst. Eine Einführung in die Kunstbetrachtung und Kunstgeschichte. Henschelverlag, Berlin 1964, lk 428.

9Jaak Kangilaski, Üldine kunstiajalugu. Kunst, Tallinn 1997, lk. 210.

10Samas, lk. 202.