Kivi Soome-Eesti silda

Oskar Kruus

 

Erkki Tuomioja, Õrnroosa. Hella Wuolijoe ja Salme Dutti elu revolutsiooni teenistuses. Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.

Varrak, 2006. 342 lk.

 

Selle aasta 9. juunil Tallinnas ja 10. juunil Valgas esitletud Soome välisministri Erkki Tuomioja raamatu “Õrnroosa” žanri on raske määrata. Arvasin, et tegemist on memuaaridega, kuid see oletus tõrjutakse juba tagakaanel väitega, et autor oli ainult kaheksa-aastane, kui tema vanaema Hella Wuolijoki suri, ning tädi Salmet nägi vaid korra kümneaastasena.

Akadeemilise uurimuse tunnustele vastab raamat vaid osaliselt ning võiks tekkida raskusi selle kaitsmisel doktorikraadi taotlemisel. Monograafia tunnused on küll suurelt jaolt olemas ning allikaviited raamatu lõpus ning muu teaduslik aparatuur võtab enda alla kümneid lehekülgi. Raamatu läbilugemine tekitab vastakaid tundeid: ühest küljest kasvatab see suuresti meie teadmisi objekttegelastest, kuid teisest küljest jääb palju olulist puudu ning “Õrnroosa” kõrvale on vajalik lugeda ka teisi Wuolijoest kirjutatud raamatuid, esmajoones Pirkko Koski, Jukka Ammondti ning kas või minu enda käsitlusi.

 

Hinge müümise fenomen

 

Niisiis võiks  E. Tuomioja raamatut pidada küll monograafiaks, kuid ainult alapealkirjaga määratletud piirides; Tuomioja annab hea ülevaate õeste Murrikute poliitilisest tegevusest, kuid liiga vähe kuuleme Wuolijoest kui eesti-soome ühiskirjanikust ning tema populaarsetest näidenditest. Kuid igal autoril on püha õigus eesmärke ja piire endale seada ning ettekirjutusi ei sobi teha ka Hella Wuolijoe tütrepojale. Igal juhul kutsub raamat end lugema, see on kütkestavalt kirjutatud. Tuomioja raamatus ilmub ajalugu meie ette kui hästi lavastatud draama teatrilaval, autor jälgib pingsa huviga inimese sattumist ajaloosündmuste tulipunkti.

Tuomioja uurib eeskätt inimese hinge ideele müümise fenomeni ning säärase müümise hinda. Ta oskab nüansipeenelt jutustada, vaheldades asjalikku esitusviisi irooniaga. Autor suudab kaasa kiskuda isegi siis, kui tal ilmselt õigus ei ole. Mõnes kohas tahaks temaga polemiseerida, eriti ajab aga vaidlema professor Rein Veidemanni tõlgitsus “Eesti võluva naisdeemoni lugu” (Postimees 16. VI 2006). Juba Veidemanni kirjutise pealkirjas torkab silma sõna “võluv” ning ei tahaks nõustuda sellega, et nooruke preili Murrik “kui kütkestav nümf ajas segi Jaan Tõnissoni pea”. Tõnisson võis küll mõneks hetkeks tütarlapsest vaimustuda, kuid see läks kiiresti üle. Kõige paremini tõendab seda asjaolu, et “Postimehe” toimetaja abiellus preili Murriku klassiõe Hilda Lõhmusega. Samuti ei kinnita faktid seda, et “järgnesid teised rohked vallutused”. See on Veidemanni unenägu, tegelikult ütles preili Murrikust kohe lahti isegi Gustav Suits, kuigi valgalanna oli teda reklaaminud oma peigmehena. Suits pole Murrik-Wuolijoele kirjutanud isegi ühtegi luuletust, tema lembelaule on inspireerinud soomlannad ja Kevadetüdrukuks kutsutud sakslanna M. Seidenschnur. Eduka Hella Wuolijoe saatuse kurvaks küljeks on just asjaolu, et tal ei õnnestunud vallutada endale väärikat partnerit, kes oleks tema võitlusi toetanud elu lõpuni. Kuulsa näitekirjaniku armumised olid lühiealised ega jõudnud õnneliku lõpuni.

Kuid jätame Veidemanni tema kujutluste seltsi ning naaseme Tuomioja juurde, sest temagagi tekib väikesi vaidlusi. Kuna Soome ministrit on huvitanud oma vanaema poliitiline võitlus, siis on ta üsna pealiskaudne Wuolijoe kirjandusloomingu hindamisel. Kuid sellest puudujäägist saab üle teiste Wuolijoe käsitluste lugemisega. Kuid Wuolijoe kõige kuulsama näidendi “Niskamäe naised” hindamisel häirib härra Tuomioja kummaline maitse. Ta nimetab Aarne abielurikkumise lugu labaseks loraks ning leiab, et “Ilona ja Aarne vaheline episood viib näidendi taseme alla nii kirjanduslikult kui ka kõlbluse vaatevinklist” (lk 146). Kuid õnneks säilitab härra Tuomioja säärasest eitavast suhtumisest hoolimata teadlasele vajaliku aususe, hindab, et “Niskamäe naised” “on olnud läbi aegade kõige menukam soome näidend” ning registreerib selle lavastanud riike, juhtides ekstra tähelepanu lavastusele Pariisis.

Üllatav on ka leheküljel 209 E. Tuomioja väide, et Bertolt Brechti olevat ekslikult juudiks peetud, seni pole sääraseid kahtlusi kohanud. Kahjuks ei saa selgust ka biograafilistest leksikonidest, sest need ei hooli kirjaniku rahvuse märkimisest.

 

Uued faktid

 

E. Tuomioja raamatu kõige suuremaks teeneks on H. Wuolijoe kui poliitiku tegevuse selge ja täpne väljajoonistamine, millega teised uurijad on vähe tegelnud. Õigupoolest ainult Helsingi ajaloolane Lauri Haataja on varem selle teema vastu huvi tundnud ning tõmmanud koguteoses “Hella Wuolijoki kulttuurivaikuttaja” (1988) esimesed piirjooned. Erkki Tuomiojal Soome välisministrina on poliitika uurimiseks olnud teistest paremad võimalused ning ta on saanud käia ka Londoni, Manchesteri, Washingtoni, Moskva ja Stockholmi arhiivides, kuhu tavaline kirjandusloo uurija ei saa sõita. Neist arhiividest ongi härra Tuomioja käibele toonud rohkesti uusi fakte, eriti Salme Murrik-Pekkala-Dutti kohta, kellest seni nii Soomes kui ka Eestis on vähe teatud, kuigi viimane kuulub Suur-Britannia Kommunistliku Partei asutajate hulka.

Ebaõnnestunuks pean Tuomioja raamatu pealkirja “Õrnroosa”, mis peaks kokkuvõtlikult iseloomustama Hella Wuolijoke. Raamat ise peaks kõige selgemini tõendama, et Hella Wuolijoki polnud mitte roosa, vaid ikkagi lausa punane ühiskonnategelane oma poliitilises käitumises nii revolutsiooni ja sõja aegu kui ka rahulikel ajajärkudel. Ja punase tegelasena näitas ta end ka hiljem sõjajärgsetel aastatel Yleisradiot juhtides. Mulle isiklikult tundub Wuolijoe Moskva-meelne propaganda Soome riigiraadios ebameeldivam kui tema suhted nõukogude luuraja Kerttu Nuortevaga sõja aegu, kui Moskva järelemõtlematud poliitilised käigud tegid Wuolijoest riigireetja. Kerttu Nuorteva õnnetu saatus vääriks aga suurt ajaloodraamat, mida Wuolijoki ei taibanud kirjutada.

Kas “Õrnroosa” ilmumisega on kõik selgeks saanud H. Wuolijoe ja S. Dutti tegevuses? Oh ei! Erkki Tuomioja on märkinud, et ta pole näinud kõiki teadaolevaid dokumente, et ikka veel esineb suletud arhiive ja keelatud fonde. Kuid mõne aja möödudes võivad need avaneda ning pakkuda uut uurimismaterjali. Õeksed Murrikud on nii tähtsad isikud, et nende uurimine peab jätkuma, kõik vaidlused nende üle pole lõpule jõudnud ka 2006. aastal. Erkki Tuomioja raamat “Õrnroosa” on kopsakas kivi soome-eesti hõimusilla kandetalas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming