Kirjeldusi sugulasrahvaste minevikust

Martin Ehala

Keelelise mitmekesisuse säilimise küsimused on eelmise sajandi algusega võrreldes täna ilmselgelt aktuaalsemad. Nii tuleb Eiseni käsitluses selgelt esile rahvusliku elujõu seos moderniseerumisega: mida tugevamaks on rahvas arenenud, seda kindlamalt on ta hüljanud endisaegsed kombed, rahvaluule, riietuse ja uskumused.

Matthias Johann Eiseni „Eestlaste sugu” on teine raamat Eesti Keele Instituudi ja Tartu ülikooli antropoloogilise ja etnolingvistika ühissarjas. Teose esitrükk ilmus ligi sada aastat tagasi (I osa 1909 ja II osa 1911) ja andis oma aja kohta esimese põhjaliku eestikeelse ülevaate soome-ugri keeltest. Raamatu teine, täiendatud trükk ilmus 1922. aastal juba iseseisvas Eestis. Käesolev trükk on kolmas.

Eelmisest trükist möödunud kaheksakümne aasta jooksul on teadus jõudsalt edenenud, leiutatud on radioaktiivse süsiniku meetod, mis pööras ümber arheoloogia ja lingvistika omavahelise suhte: kui varem toetusid arheoloogid leidude dateerimisel sageli võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tulemustele, siis nüüd on see pigem vastupidi. Moodne populatsioonigeneetika on viimase paarikümne aasta jooksul avanud hoopis uued perspektiivid rahvaste ja keelte esiajaloo uurimisel. Rääkimata sellest, et saja aastaga on teaduslikud andmed lihtsalt akumuleerunud.

Kõige selle taustal on üsna huvitav Eiseni töö kätte võtta. Mida võiks see raamat tänapäeval rääkida, mille poolest väärib see veel kord väljaandmist, kui suuremates raamatukogudes saab veel teisegi trüki eksemplare üsna kergesti kätte ja 1984. aastast on olemas märksa kaasaegsem Valev Uibopuu „Meie ja meie hõimud”.

Kõigepealt muidugi on „Eestlaste sugu” kaasahaarav ja kerge lugeda. Raamat algab ülevaatega keele muutumise põhimõtetest ja sellest, kuidas muutused põhjustavad aja jooksul iseseisvate keelte kujunemise. Eisen annab lühikese ülevaate tähtsamatest Euraasia keelkondadest ja toob ära kaks tolleaegset soome-ugri keelte keelepuud. Õige veidi tutvustab ta ka võrdlev- ajaloolist meetodit, näidates sugulaskeelte sõnavara sarnasusi ja süstemaatilisi erinevusi. Ta peatub ka laensõnadel, mis ilmestavad keelekontaktide rolli keelte kujunemises.

Üsna põhjalikult ja detailselt on Eisen puudutanud soome-ugri rahvaste esiajalugu nii, nagu see antiik- ja keskaja rändurite, kroonikute ja ajaloolaste töödes killukeste kaupa on säilinud, ja nii, nagu seda rekonstrueerisid omaaegsed arheoloogid, ajaloolased ja keeleteadlased.

Lõviosa raamatust võtab enda alla läänemere keelte ja rahvaste tutvustus. See on vaieldamatult ka teose väärtuslikem osa, eeskätt seetõttu, et põhineb suures osas autori isiklikel tähelepanekutel. Vaid saamidega puudus tal kogemus, teiste hulgas oli Eisen aga kas lühema või pikema aja ise elanud. Kaugemate sugulasrahvaste, volga, permi ja ugri keelte käsitlus on pinnaline, igale neist on pühendatud paar-kolm lehekülge, iga läänemeresoome keele kohta on aga omaette peatükk. Raamatu lõpus on ära toodud meieisapalve kõigis seitsmes läänemere keeles. Oma käsitluses ei piirdu Eisen siiski seitsme peamise läänemeresoome keelega, vaid pühendab ruumi ka setudele, Lutsi ja Kraasna keelesaartele, kurelastele, kreevinlastele, ingerisoomlastele ning nii mõnelegi tähtsamale murderühmale soome ja karjala keele sees. Ülevaade läänemeresoome keelelisest mitmekesisusest on Eisenil seega vägagi detailirohke ja huvitav.

Omaette maiuspalaks on teose arvukad etnograafilised üksikasjad, mis maalivad lugeja vaimusilma ette rahvaste eluolu ja rahvusliku karakteri eripära. Eestlane näiteks „ei arva ülekohtuks vähe valetada: natuke valetada, natuke varastada, siis saab maailmas edasi. Sõna kurat on eestlase suuseltsimees. … Saksa vasta on ta umbusklik, saksa ees silmakirjateener ja kahekeelne; silma ees sõber, selja taga vaenlane. … Ühtmeelt vähe, ei taha ennast teiste, nimelt mitte omasuguste alla alandada. Jonni ja kiusu palju. … Kangekaelne, kade teiste õnne peale… Eestlane on alalhoidja viisides ja kommetes … Kõige alalhoidmise peale vaatamata on eestlane valmis rahvust ja emakeelt maha jätma” (lk 67–69).

Keele ja identiteedi vahetus ongi teose läbiv motiiv. Suurem osa läänemere keeli oli ohustatud juba sada aastat tagasi, Eiseni etnograafilised kirjeldused toovad üsna süstemaatiliselt esile detaile sellest, millisel määral ja kuidas ilmnesid keele ja identiteedi vahetus ühe või teise sugulaskeele juures. See materjal pakub teoreetilist huvi ka tänapäeval, võimaldades otsida keele ja identiteedi säilitamise ja vahetamise juures üldisemaid tendentse ja seaduspärasusi.

Nii tulevad Eiseni käsitluses üsna ilmekalt esile etnolingvistilise vitaalsuse põhilised mõjutegurid nagu omakeelse hariduse olemasolu, demograafiline ja majanduslik potentsiaal, ajaloolis-poliitilised tingimused ja isegi muutused looduskeskkonnas. Näiteks liivlaste hääbumist kiirendas kindlasti rannametsade lageraie Rootsi ajal. Selle tagajärjel kõrvetas päike ära alusmetsa ja vallandas tuiskliiva, mis mattis enda alla liivlaste põllud, heinamaad ja peaaegu elamudki. Võitlus keskkonna taastamise nimel oli vaevaline ja päris endist viljakust maa enam tagasi ei saanudki.

Eestlaste ja soomlaste erineva arengukiirenduse põhjusi näeb Eisen eestlaste ja soomlaste teistsuguses ajaloolises kogemuses, eeskätt pärisorjuse puudumises põhjanaabritel. See lubas soomlastel sujuvamalt omaks võtta kristliku maailmanägemise ja alustada oma ühiskonna moderniseerimisega eestlastest tunduvalt varem. Nii tuleb Eiseni käsitluses selgelt esile rahvusliku elujõu seos moderniseerumisega: mida tugevamaks on rahvas arenenud, seda kindlamalt on ta hüljanud endisaegsed kombed, rahvaluule, riietuse ja uskumused. Sellega avanevad huvitavad seosed identiteedi dünaamikas: identiteedi kultuuriline sisu iseenesest ei mõjuta kuigivõrd selle identiteedi tugevust või elujõudu. Aja jooksul võivad ükshaaval muutuda peaaegu kõik seda iseloomustavad tunnused, tingimusel, et etnilise rühma piiri märkivad tunnused jäävad püsima. Läänemere hõimudel on piiritunnuseks keel, mis eristab neid omavahel ja ka teistest etnilistest rühmadest.

Niihästi soomlaste kui eestlaste identiteedi sisu muutus XIX sajandil suuresti, kuid piiritunnus säilis, mistõttu oli võimalik rakendada moderniseerumisega saavutatud majanduslik ja sotsiaalne kapital rahvusliku identiteedi tugevdamise teenistusse – olgugi et see identiteet oli oma endisaegse sisu üsna suurel määral kaotanud. Väiksemate hõimurahvaste puhul kiirendas sama taktika aga identiteedi ja keele vahetust, sest moderniseerumine vähendas nende kultuurilist eristumist enamusrahvast. Et puudus kriitiline mass oma rühma staatuse kollektiivseks tõstmiseks, jäi inimeste ainsaks positiivse sotsiaalse identiteedi kujundamise võimaluseks keelevahetus. Eisen kirjeldabki nii leivu, liivi kui ka vadja keele kõnelejate puhul kalduvust abielluda lätlaste ja venelastega, mis tagas identiteedivahetuse juba ühe põlvkonna jooksul.

„Eestlaste sugu” toob näiteid ka teistsugusest kohanemisstrateegiast, mis väikeste kogukondade puhul tagab mõnevõrra kõrgema vitaalsuse. Nii näiteks iseloomustab Eisen setusid ja isurlasi kui väga tugevalt oma kultuuri külge klammerdunud rahvakilde, kelle hulgas olid traditsioonid, eripärased rahvariided ja paganausu kombed väga suures aus.  Niihästi vaimselt kui ka väliselt, riietuse kaudu, rõhutati oma eripärasust, eksogaamiat peeti põlastusväärseks, samuti ka uuendusi. Neid kaht kultuuri iseloomustas ka tugev esivanemate kultus ja itkude oluline roll kultuuripärandis. Nii tundubki, et sellised kultuurid rajavad oma kultuurilise vastupidavuse tugevale emotsionaalsele sidemele, mis luuakse esivanematega ja nende traditsioonidega. Samas tähendab selline strateegia ka suhtelist uuendusvaenulikkust, mille tagajärjeks on süvenev majanduslik mahajäämus. See omakorda tingib enamusrühma halvakspanu, kuid stigmatiseerimisest ei ole võimalik pääseda ka identiteedivahetuse teel, sest kultuuriline eristumine on liiga suur. Kokkuvõttes tekib nõiaring, mis takistab rühma assimileerumast, samas aga ka moderniseerumist. Mustlased ja Pennsylvania sakslased näivad olevat valinud samasuguse tee.

Eiseni materjal pakub teisigi näiteid emotsionaalsete tegurite mõjust keele- ja identiteedivahetusele. Vaen ja hõõrumine etniliste rühmade vahel tekitab enamus- ja vähemusrühma vahel tõkke, mis pärsib kontakte, segaabielusid ja psühholoogilist valmisolekut identiteeti vahetada või identiteedivahetajaid enda hulgas aktsepteerida. Selline õhkkond valitsenuvat eestlaste ja sakslaste vahel, näiteks vadjalased ja karjalased olid aga venelastega väga heades suhetes, mis soodustas identiteedivahetust ilmselgelt.

Raamatus on seega huvitavat lugemist niihästi erialainimesele kui ka huvilisele. Värvikad kirjeldused tavadest ja kultuuridest, millega autor on kokku puutunud, seavad lugeja nii mõnigi kord hämmastusega tunnustama mitmekesisuse võimalusi. Millised on olnud tegurid, mis on lasknud karjalastel kujuneda nii külalislahkeks, et taludes nurisemata vahel kümmekondki läbirändavat töömeest tasuta öömajale võeti? Seevastu vepslasi kirjeldab Eisen kui rahvast, kes vaatab rändajat kui kass hiirt.

Pole kahtlust, et  Eiseni isiklikul kogemusel põhinevad kirjeldused on väärt, et tuua need taas laiema lugeja lauale. Samas peab tunnistama, et soome-ugri rahvaste esiajaloole pühendatud sissejuhatav osa, samuti saamide etnogeneesi puudutavad kohad on märkimisväärselt vananenud ja vajanuksid hädasti põhjalikku kommentaari. Paraku on teos varustatud vaid neljaleheküljelise saatesõnaga, mis annab põgusa ülevaate Eiseni tegevusest, samuti soome-ugri keelte kõnelejate arvust ja ohustatuse astmest tänapäeval. Seda on ilmselgelt liiga vähe ja see on liiga ülejala tehtud. Näiteks on juba paarkümmend aastat kombeks kasutada saamide omanime, saatesõnas kasutatakse aga süüdimatult veel laplaste omakuju. Kui sarja toimetajatel on plaanis edaspidigi vanemat kirjandust taasüllitada, siis tuleks kindlasti mõelda põhjalikuma kommenteerimise peale. See võiks olla ju vabalt mõne magistritöö teema: saaks noor inimene teha kasulikku uurimistööd ja lugeja põhjaliku ning ajakohase taustinfo.

Laias laastus on aga Eiseni töö huvitav ka XXI sajandil lugeda, sest keelelise mitmekesisuse säilimise küsimused on eelmise sajandi algusega võrreldes ilmselgelt aktuaalsemad. Eks ole eesti keele ja eestlaste hääbumise teema tänapäevalgi  ju väga kuum, kohati jääb lausa mulje, et seda võetakse juba vääramatu paratamatusena. Selles suhtes on üsna õpetlik Eiseni täiendus teise trüki lõppu: „Raamatu esimese trüki puhul vaatasin väga pessimistlikult tulevikku. … Eesti otsa oli näha. Kuid imelikud on saatuse teed. Kui venestus Eesti lämmatamiseks jõudu kokku võttis, kuid rahval suu suluti ja kivid pidid kisendama, langes koloss maailmasõja keerus kõrgelt aujärjelt põrmu ja nagu vööniks tuhast tõusis põrmust Eesti iseseisvusele, iseriigiks. Uus omapärane arenemine Eesti meeles ja vaimus oli alanud” (lk 223). Ei tea keegi ka täna mitte, milline on tulevik, seepärast ei maksaks igasugu süngetest fantaasiapiltidest laskuda asjata kurvameelsusse.