Kirjaoskuse toimejõud ehk

Aet Annist

  Miks Anija mehed Tallinnas käisid?

 

Jack Goody, METSIKU MÕTLEMISE KODUSTAMINE. Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak, 2005, 256 lk.

 

1850ndail ootas Eesti talupoeg tsaarivene võimu all uut talurahvaseadust, mis piiraks vihatud abitegu. 1858. aasta seadusest võiski seda välja lugeda, kuid mitmed sihilikult ebamääraselt tõlgitud klauslid eestikeelses väljaandes täpsustasid, et seadus hakkab sellisel kujul kehtima alles 10 aasta pärast. Allikad, s.o mõisnikud, kirikhärrad, kuulujutud, andsid asja kohta väga vastuolulist infot. Talupoegade käsutuses oli aga seadus ise eestikeelses kohmakas tõlkes ja seda üheskoos veerides (isegi kui kõik lugeda ei osanud) jäi neil asjast ühene mulje: tsaari käsi on all, et meie enam abitegu ei pea tegema, ja asi vask. Sellest hoolimata nõudis mõis neid põllule. Enda käsituses kindlana tulid talumehed aga kokku, leides, et just mõisnikud seadusetähte eiravad. Anija omad läksid Tallinna kubernerihärra juurde õigust nõutama ja said naha peale, Mahtras kiskus asi lausa sõjaks.

Talurahvaseaduse kehtestamisega kaasnenud sündmused näitlikustavad, kuidas kirjaoskuse omandanud talupojast saab tänu sellele teadmiste omandamise kanalile kirjapandu tõlgendaja. “Meie ise lugesime!” või vähemalt “Meie mehed [nt Tertsiuse Hans ja teised vallatalitajad] lugesid!” tähendab vahendajateta või vähemalt kontrollitud või omade vahendajate kaudu saadud teadmisi. See loob hoopis teistsuguse poliitilise suhte kirjapandud seadusega kui võimuesindajate suuline informatsioon. Mahtra sõda oli üks selgemaid juhtumeid, kus enam-vähem kirjaoskaja talupoeg kirjasõnast oma tõele ja õigusele tuge otsis ja selle mõjul üles tõusis.

Kirjaoskuse toime ühiskondlikele suhetele ja mõtlemisele on Jack Goody äsja eesti keeles ilmunud teose “Metsiku mõtlemise kodustamine” (ingl k 1977) keskne teema. Lévi-Straussi kuulsa teose “Metsik mõtlemine” (1962) pealkirja parafraseeriv ja seda, nagu ka paljusid teisi tollaseid strukturalistlikke uurimusi kritiseeriv raamat vaatleb kirjaoskuse kui “intellektitehnoloogia” tähendust ühiskondlikele suhetele antropoloogilise põhjalikkusega. Niisugune analüüs võimaldab rünnata tollal laialt levinud dihhotoomiat nii sotsiaalteadustes kui üldisemas lääne ettekujutuses inimkonna arenguloost: et kaasaegse inimese mõtlemine erineb fundamentaalselt “primitiivsest” mõtlemisest. Goody arvates eristavad ühiskondi pigem kommunikatsioonivahendid, mis võimaldavad teadmiste akumulatsiooni ja terve rea inimsuhete ümberkorraldumist. Primitiivse ja arenenud, ratsionaalse ja irratsionaalse, teadusliku ja müütilise vahel suurt veelahet nägevate analüütikute seisukohtadele vastukaaluks kirjeldab Goody, kuidas kirjakunsti leiutamine või ühiskonda jõudmine “kodustas” “metsiku mõtlemise”. Ta ei eita “kognitiivsete protsesside ja kultuuriliste edusammude erinevusi” (lk 33), kuid ei püüa erinevusi laiendada sedavõrd, et neid võiks tõlgendada kui “fundamentaalset pidevusetust inimteadmistes” (lk 22). Et täpselt mõista, kuidas see “kodustamise” protsess aset leiab, tuleb analüüsida kirjaoskust ja selle tööriistu (lk 216) – näiteks nimistut, vormelit/valemit ja tabelit.

 

Poliitika ja kriitika

 

Alfabeetilisel kirjaoskusel on eriline tähendus meie võimele andmeid, informatsiooni kohelda: “visuaalne kommunikatsioon annab inimesele uue kognitiivse võime, mis erineb suusõnal edastatava kommunikatsiooni omast” (lk 174, aga vt kogu ptk III). Eriti oluline on siinjuures võimalus arvamuseavaldusi täht-tähelt analüüsida ja mõtestada. Kirjalike tekstide uurimise ja võrdlemise võimalus lõi aluse ideaalse (nt koraani tekstides kirjutatud) ja valitseva režiimi kõrvutamiseks ja vastandamiseks, seega võis mõnes olukorras ka mässule õhutada (lk. 53). Kirjapandud poliitiliste ideaalideta võib rahvas vaid oletada, kas said nemad poliitikute lubadustest valesti aru või on võimuletulnu oma varasematest, näiteks demokraatlikest seisukohtadest kaugele eemale liikunud. Kirjaoskus muidugi poliitikuid sellisel viisil käitumast ei takista, ent siiski on märksa raskem Orwelli kirjeldatud tõeministeeriumi kombel kogu juba kirja pandud ajalugu ümber korraldada kui lihtsalt mälust ja vääriti kuulmisest tingitud erinevustele viidata. Kahtlemata on kirjakunsti uutel vormidel, sh arvutitehnoloogial ning Internetti iseloomustaval “teadmiste tänasusel” (netisrippunu on harva arhiveeritud), ning teisalt kirjutamise spontaansusel (nt Interneti jututubades või SMSides) inimühiskonnale oma mõju – need teemad on Goody jätnud uutele antropoloogide põlvkondadele.

 

Tabel ja reaalsus

 

Kirjaoskus ei tähenda ainult akumuleerunud teadmisi ja kriitikavõimaluste tohutut kasvu. Kirjaoskus annab meile ka vahendid, mis käivad reaalsusega kaunis karmilt ümber. Strukturalistid saavad siinkohal Goody eriti terava kriitika osaliseks, kuna nad kirjaoskuse mõju antropoloogidele tunnistada ei mõista ja klassifitseerivad kirjaoskuseta kultuurides esinevad kategooriad tabelitesse, vormi, mida sellistes kultuurides aga sugugi ei kasutata. Kuigi nii kirjaoskajad kui -oskuseta ühiskonnad kategoriseerivad oma maailma, teevad esimesed seda ilmselt süstemaatilisemalt. Iseloomustades kirjaoskuseta kultuuri kategooriaid, kasutades selleks kirjakunsti loodud süstematiseerimisviise (nt tabeleid), visatakse üle parda ambivalentsused uuritavate ühiskondade terminoloogiasüsteemides. Tabelid teevad jaotused rangemaks, eraldatumaks – ja nii küsib Goody, kas strukturalistide nähtud binaarsed opositsioonid “metsikute” ühiskondade mõtlemises pole “pigem meie tabelite kui nende mõtlemise vili?” (lk 95). “Selle tulemusel külmutatakse mõni kontekstuaalne lausung püsiopositsioonide süsteemi, mille tagajärjel võib reaalsus küll vaatleja silmis lihtsustuda, kuid seda tihti toimijate osustusraamistiku tegeliku mõistmise arvelt” (102). Goody kriitikat klassifitseerimismehhanismide mõjule reaalsuse kujutamises (ehk moonutamises) tulebki pidada antud teose üheks olulisemaks eesmärgiks ja saavutuseks kirjaoskuse mõju üldisema analüüsi kõrval. Goody võrdleb kõigile teadustele iseloomulikku klassifitseerimiskalduvust koguni sõnade maagilise kasutamisega loitsudes (lk 70).

Goody vaated keele rollile ühiskonnas (nt esimese vastavateemalise artiklina Goody ja Watt, 1963) on kujunenud üheaegselt terve rea sotsiolingvistiliste uurimustega (nt Basil Bernstein, 1964; Bourdieu ja Passeron, 1970 jne) ning teaduse ja teadmiste sotsiaalsete omaduste analüüsiga (nt Kuhn, 1962; Foucault, 1966 ja 1969), mis on vorminud tollast Zeitgeist’i – teadlikkust kommunikatsiooni tähendusest ühiskondlikes võimusuhetes, klassisüsteemi alalhoidmises jms. Goody arendab seda teemat edasi antropoloogi tollaste subjektide, mitte-Lääne ühiskondade, näitel ja osutab ühtlasi neid uuriva teaduse osalusele võimusuhete kujundamises. Goodyle iseloomulikult ei jäta ta tähelepanuta uuritava nähtuse avaldumist uurijale endale kõige tuttavamates keskkondades, antud juhul poolrituaalsetes söömaaegades ja nendega kaasnevates menüüdes ja einetajate nimekirjades tema kodukolledžis St John’sis Cambridge’is, kus ta on veetnud suurema osa oma elust (lk 178 – 183). Selline ülituttava veidi võõrdunud analüüsimine on üks antropoloogi võluvamaid oskusi, mida Goody perfektselt valdab ja tarvitab muhedalt nii ühiskondade võrdlevaks vaatlemiseks, oma teadusala kritiseerimiseks ja edendamiseks kui ka üldlevinud hierarhiliste kategooriate murendamiseks.

Goody on teadlik, et ka tema enda tööl on olnud oma mõju reaalsusele just seetõttu, et ta kasutab kirjakunsti. Hiljutises intervjuus Efe Çakmakile¹ tunnistab ta, et kui ta oli ühes Põhja-Ghaana külas müüdi üles tähendanud sai see uuritud rahva silmis autoriteetsemaks kui nende endi muutuvad, voolavad, versioonid. Midagi üles kirjutades muudame me selle natuuri, see kristalliseerub. Üleskirjutatud müüdi- või ajalooversioon on sageli poliitilise võimu tellitud ja selle saab võtta kasutusele nende võimulesoovijate või võimulolijate poolt, kellele ta parasjagu sobib. Ses mõttes on suuliselt pärandunud tõde ja õigus rohkemgi “rahva oma” ja sel on osalt suurem vabadus muutuda.

Vilde pani Anija meeste loo kirja kirjalikele ülestähendustele ja mälestustele tuginedes. Goodyt lugenu võib kujutleda, kuidas kirjaoskus ja selle kasutamine on mõjutanud antud lugu ning paljusid teisi lugusid meie minevikust – ja sellega koos ka meie käsitlust enda ajaloost. Aga Anija mehed poleks kirjakunstita ilmselt üheskoos Tallinna jõudnudki…

1 E. Efe Çakmak, Myth, word and writing. Interview with Jack Goody. Eurozine 12.09.2005.