Kirjanikud häälitsesid leedu uduses vaikuses

Tarmo Teder

17. – 19. novembrini peeti Šiauliais teist korda Euroopa kirjanduse päevi.  

 

Ristimägi on tihedam kui võsa või pilliroog.

Šveitsist pärit Markus Roduner veab Šiauliai kirjanduspäevi. 2 x EEVA PARK

 

Väikese proosafestivali, mil pealkirjaks “European literary days in Šiauliai”, kutsus 2004. aastal ellu idealistist klassikaline filoloog Markus Roduner. Siis esinesid Šveitsi, Austria ja Itaalia prosaistid, tänavu olid kutsutud Läti, Eesti ja muidugi Leedu omad autorid, järgmisena plaanib Roduner kohale tuua Hollandi, Belgia ja Luksemburgi kirjanikke. See pole aga üldse lihtne, kuna Leedus ei korju alkoholi, tubaka ja hasartmängu aktsiisirahad mitte eraldi kultuurkapitali, vaid ministeeriumi kultuurifondi, mis siis jaotab.

Nagu tunamullu, jõuti ka tänavu Šiauliai kirjanduspäevadeks välja anda leedukeelne proosakogumik “Po Šiaurės dangum II”, mis hõlmab festivalil esinenud autorite loomingut. Eestikeelne analoog peaks trükist tulema paari nädala pärast, kuna kohalikel polügrafistidel andis otsida meie õ-tähte.

Ammu teada, et ühest entusiastist-juhtoinast piisab, et ettevõtmine käima tõmmata. Omavahelistes jutuajamistes avanenud Markus Roduner ei eitanud, et see ongi tema, muidugi mitte päris isiklik festival. Seitse aastat Šiauliais elanud Roduner paistab huvitav kuju – klassikalise filoloogi taustaga idealistlik festivalisehkendaja, kes on sündinud 1967. aastal Šveitsi talupoegade perekonnas Reini ülemjooksu äärses väikelinnas ja õppinud samas Baseli humanitaargümnaasiumis, kus kunagi Nietzsche. 12aastase poisi kirjanduslikeks lemmikuteks said Kafka ja Harms, Roduner on õppinud Berni ülikoolis orientalistikat, slavistikat, indoeuroopa keeli ja baltistikat, huvitudes juba siis leedu kirjandusest. Vene keelt hakkas ta mõikama prantsuse keele õpetajanna suust, kes oli kunagi ka Solženitsõnit õpetanud ja siis diplomaadiga emigreerunud. Nüüd loeb Venemaal kriminaalidega suhelda jõudnud Roduner 12 keeles ja räägib seitset, esimeseks keeleks on mingi saksa-Šveitsi dialekt. Väikerahvaste keeli armastav Roduner, kes jagab ka viit retoromaani dialekti, seikles 1990. aastate alguse Euroopas. Tal oli probleemid Šveitsi sõjaväega ja nii jäi ta Leetu keelekursustele. “Siin on väga, tead, sellised ilusad tüdrukud nagu Eestiski ja siis ma jäingi siia,” ütles mulle Markus, kes oli kolm-neli aastat välisministeeriumi riigiametnik, õpetas leedukatele saksa keelt ja õpetab ka nüüd tütre isana seitse aastat ankrus Šiauliais.

Leedu kirjanikega arutledes tuli Roduneril idee, et neil (nagu meilgi) pole proosafestivali. 2002. aastal oli Leedu kirjandus Frankfurdi raamatulaadal erilise tähelepanu all ja nad nautisid seda, nagu hilisemaid tõlkeidki saksa keeleruumi. Eesti aga ütles üritama hakkamatagi sellest Frankfurdi eritähelepanu võimalusest ära, kuna kümnete miljonite saamine polevat siis realistlik olnud. Meist suhteliselt vähejõukamal Leedu riigil aga oli tahtmist, meie raputasime endale ilma majandusliku kakluseta juba ette tuhka pähe.

Šiauliais iseenda ja seega ka Eesti proosat esindanud Eeva Park, kes on kolm korda Saksamaal esinemas käinud, ütles: “Iga kord, kui ma olen Saksamaal esinenud, on minu käest küsitud ja ette heidetud, et miks teid eestlasi oma kirjandusega 2002. aastal Frankfurdis polnud?!” Miks, Eesti Kirjanike Liidu eksesimees Mati Sirkel ja ekskultuuriminister Urmas Paet?

Markus Roduner, kes vahendanud leedu proosa saksa keelde tõlkimist ja ka ise vaikselt tõlgib, arvas, et ehk võiks keegi (juhtoinas-entusiast) Eestis üritada analoogilist proosafestivali ellu kutsuda ja siis Šiauliai omaga koostööd teha? Millalgi tulevikus ehk isegi suure Balti proosafestivali püsti panna!

Niisiis oli tänavu Šiauliai proosapäevade fookuses Balti kirjandus. Tutvustati autoreid, loeti ette jutte või romaanikatkendeid, jagati selgitusi, vastati küsimustele. Leedust olid kohal: Alvydas Šlepikas, Rolandas Rastauskas, Andrius Jakučiūnas, Juozas Aputis, Ugnė Barauskaitė ja Vidmantė Jasukaitytė.

Šlepikas (s 1966) on luuletaja, prosaist, dramaturg, näitleja, kes oli aastatel 1995 – 1999 kultuuri nädalalehe ehk meie Sirbi analoogi Literatura ir Menase peatoimetaja. Praegu samas toimetuses kirjandust ohjav boheemlik intellektuaal töötas aga kunagi pärast tehnikakooli hoopis lukksepa ja treialina.

Peente kommetega ja kirjanduslikult mitmeti auhinnatud Rastauskast (s 1954) tuntakse luuletaja, esseisti, dramaturgi, inglise filoloogi ja tõlkijana, kes osaleb pidevalt paljudes rahvusvahelistes kunstiprojektides.

Leedu nooremat proosapõlvkonda esindanud Jakučiūnas (s 1976), kes lõpetas hiljuti romaani (ja seda sündmust jätkuvalt tähistas), lõi humoristliku kirjandusportaali www.nevykeliai.lt, mis sai hiljem ametliku toetuse osaliseks.

Teraste hallide silmadega Aputis (s 1936) on valge habeme ja kiilaslakse pärjaga, jutustavas laadis sõja lõpust kuni tänapäevani tagasivaatavalt Leedu külaelu kujutav viljakas prosaist (14 novelli-jutukogu ja romaane).

Kaunases 1975. aastal sündinud Barauskaitė õppis kunstiteadust ja on nüüd tele- ja raadioajakirjanik, kes lõpetas hiljuti oma teise romaani “Kümme”. Selles on avameelselt kujutatud naiseelu psühho-füsioloogiat, sünnitust ja seksi, mis mõjub mulle kohati nagu Peeter Sauteri “Kõhuvalu”. Kriitika on Barauskaitė kaks romaani heatahtlikult vastu võtnud ja tema pihtimuslikku laadi võrreldakse Helen Fieldingu “Bridgitte Jones’i päevaraamatuga”.

Jasukaitytė (s 1948), kelle suguvõsa üks haru on Siberis ja teine Ameerikas, kurtis, et ei saanud kümme aastat kirjutada, kuna kuulis kogu aeg KGB-laste tekitatud hääli (kontsakõma jm). Ta oli Leedu Ülemnõukogu saadik ja üks neist, kes kirjutas alla 1990. aasta 11. märtsi Leedu iseseisvusdeklaratsioonile ning on ka praegu aktiivne ühiskonnategelane. Kohvik Pegasuses keelt pehmitada aitava laua ääres koorusid välja Leedu tipp-poliitikute üksteisele jala tahapanemise skeemid, mida pole mõtete siin edasi levitada. Vidamantė hämmastas mind hoopis rohkem oma väga empaatilise spiritualistlik-lihaliku romaanikatkendiga, kus naine ja mees hullumaja aias oma mineviku suurt südameromantikat süvendavad. Kuus luulekogu, kolm romaani ning teatri- ja filmidramaturgiat avaldanud Vidmantė Jasukaitytė tervitab siin oma eesti tõlkijat Ilmar Vananurme!

Seekordseks Läti proosatäheks Šiauliais oli Laima Muktupāvela (s 1962), kes on kaasaegse läti lühiproosa üks ilmekaim esindaja. Üldse teevad läti proosapõllul, eriti novellistikas praegu ilma naisautorid (Nora Ikstena, Inga Ābele, Andra Neiburga), romaanidega olevat asi ahtram.

Kuna ei mõista läti keelt, ma Alise Tīfentāle (s 1977) loomingust sotti ei saanud, ta toimetab fotoajakirja, tegutseb televisiooni ja reklaami alal ja on avaldanud raamatud “Hotell Riia” ja “Rygos Šiluma”.

Vladimiras Kaijakis (s 1930) on kõmiseva häälega viljakas proosataat, kelle spetsiifikaks ulme.

Olime väljas Eeva Pargiga, Jan Kausi keerasid probleemid teisele teele, aga tema katkend romaanist “Tema” on kenasti leedukeelses kogumikus.

Laupäeva hommikul viidi meid ekskursioonile. NSVLi ajal 150 000 elanikuga (elektroonika, tekstiil, pedagoogikainstituut) Šiauliaist on viiendik välja rännanud, kümnendik praegustest üliõpilased. 770aastane linn on seitse korda kas tule, sõja, katku või vallutajate (saksa, rootsi, poola, vene, leedu jt) tõttu pea maatasa või tühjaks tehtud, viimati 1945. aastal hävis 90 protsenti. Tänaval ei soovitatud mul Brazauskase, Prunskienė, Paksase või Uspaskihhi kohta küsida, sest Šiauliai on üpris rahvuslikult ja radikaalnoorsookultuuriliselt meelestatud linn, kus suvel said kolki NATO kaitselendurid, kes ju sealsamas Šiauliai lähedal baseeruvad.

Linnast 10 kilomeetrit põhja poole jääb legendaarne Ristimägi koos väikekloostriga  selle kõrval. Ristimäele, millega on seotud mitmed pärimused, pandi dokumenteeritud alus 1851. aastal, aga legend pajatab, et millalgi pärast Leedu ristiusku pööramist, olevat seal kabel koos lapsega maa alla vajunud ja kui naine oma lapse sealt jälle kätte saanud, oli sellel olnud kuldrist kaelas. Teise legendi järgi tapeti seal keegi reeturist keelekandja, kellele pandi rist. Igatahes väljakaevamistel on leitud seal paiknenud kindlustuse jälgi. Põhiliselt tõlgendatakse Ristimäe tähendust kolmeti: puhas katoliikluse sümbol, rahvuslik-religioosne vastupanu, kõikide ristide kogum. Tõesti, kümnete tuhandete maasse pandud ristide ümber kuhjub omakorda sadade tuhandete väikeristidega hunnikuid nagu heinalasusid; kui värk määnduma läheb, korjavad skaudid pude välja ja põletavad puhastav-vabastavas tules.

1961. aasta 5. aprillil tegi nõukogude võim Ristimäe puhtaks, aga juba öö jooksul olid sinna uued ristid püsti pandud ja külv jätkus, sest inimesed olid Siberist tagasi tulnud, oli, mida mälestada ja seda ka välja näidata julgeda. 1978. aastal laastas Ristimäe tulekahju, ent tänaseks on “võsastik” jälle hämmastavalt tihe, ilmekalt on näha leedu keskaegse rahvusliku baroki ja paganlik-religioosne puuskulptuuri traditsioon.

Leedu kirik vaatas Ristimäele kuni 1993. aastani väga kõõrdi, aga siis tuli sinna paavst Johannes Paulus II ja andis oma õnnistuse. Ristimäe ette rajati paavsti saabumise puhuks neljale sambale toetuv puidust poodiumiga sakraalne katusealune kui vabaõhukabel. Pool kilomeetrit edasi on viie mungaga frantsiskaani väikeklooster, mis valmis 1998. aastal ja mahutab kuni 20 pühendunut.

1. novembril, kõigi pühakute päeval, on Leedus vaba päev, kõik kalmistud täituvad sadade mälestavate inimestega. Šiauliai uduuniste õunapuuaedadega ja kreemikatest tellistest väikemajadega äärelinnas klähvatab mõni peni, kesklinna läbib NSVLi esimene jalakäijate esplanaad, järve ääres kõrge samba otsas on kuldne alasti vibulaskur oma noole põhjakaarde läkitanud, kuid kirjandus elab edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming