Kirjandus – ärkav majandusharu

 

Intervjuu Eesti Kirjanike Liidu vastse esimehe Karl martin Sinijärvega.  

Kaarel Tarand: Nädalataguses Sirbis kirjutasid: “Riik on saanud rikkamaks ning me ei tohi käia, silmad maas ja müts näpus, vaid peame tulema tagasi kohale, mis meil sel maal, ses riigis loomuldasa on.” Mis koht see on ja mismoodi sel kohal loomulik olemine välja näeb?

 

Karl Martin Sinijärv: Kirjanikud on kogu aeg eestikeelset ilmaruumi alal hoidnud ja kvaliteetse keelekultuuri eest hea seisnud. Kirjanike liit on olnud tagasihoidlikum. Riigile rasketel aegadel pole me esile trüginud, õigusi-hüvesid nõudnud ega nuianud. Oleme saanud ise hakkama. Nüüd on aeg niikaugel, et Eesti riik võiks Eesti kirjanikke senisest tugevamalt toetama hakata. Jaksu on, loodetavasti ka tahtmist. Meil on läbi aegade olnud kokku umbes tuhat kirjanikku ning nende pärand nii otsesel kui kaudsel kujul on ääretult oluline. Kui tahame olla kultuurrahvas – mis siis, et maailma väiksemaid täieliselt funktsioneerivaid. Eesti kirjandus on kvaliteedi ja keeleoskajate arvu suhte koha päält üks kõige põnevamaid ja täiuslikumaid üldse. Me ei tohiks seda unikaalset olukorda omast lollusest lömmi istuda.

 

K. T.: Mulle tundub, et kirjandusel, see tähendab kirjanikel ja tekstidel, pole häda midagi, ajast ja arust ning põhjalikku uuendust vajavad pigem nn tugisüsteemid, õiguslik keskkond ja turuplats, kus autori ja lugeja vahel askeldab liiga palju asjassepuutumatuid tegelasi. Igaüks neist kasseerib lugejalt autori suunas raha liigutamise eest teenustasu, sööb vahelt raha ära. Tugistruktuur on endistviisi industriaalühiskonna oma. Kas ja mida nende pommidega jala küljes ette võtta?

 

K. M. S.: Kümme aastat tagasi oli meil näiteks kümneid kordi rohkem panku ja parteisid kui praegu. Oli ka rohkem kirjastusi. Kirjastuspilt ei ole veel kokku jooksnud ega kokku kogunenud, ent küllap on sealgi ühinemisi oodata. Samas võib iga autor ise suhelda trükikojaga, toota oma teose ning üritada seda esitella ning maha müüa. Just viimasi asju on kirjastuste kaudu lihtsam teha. Ja on ju märksa mugavam ning loomulikum ulatada käsikiri asjatundjatele, selmet sudida ise kõike, saavutades profaanlike kujundajate ja puudulike toimetajate läbi hääst ideest lõpptulemusena paraja käki. On ka vastupidiseid näiteid, ent need on erandid. Kunagine riigimonopol Eesti Raamat oli üks äärmus, kontrollimatu hord on teine. Tõde, nagu ikka, on kusagil vahepääl.

 

K. T.: Kirjanik kui tööandja on praegu rollis, kus ta annab küll teistele inimestele korralikku tööd ja palka, aga endale ei jää suurt midagi. Arvestatav, paraku proletaarne osa avalikust arvamusest tituleerib seetõttu tekstide maailma tööandja justkui kellegi (näiteks maksumaksjate) armust hingitsevaks tegelaseks. Mismoodi seda suhtumist saaks muuta?

 

K. M. S.: Suhtumise muutumine on suhtujate pädevuses. Taevaskera keskpunkt on vaataja silm. Kirjanduse puhul on asi rohkem paremas äranägemises, poliitilises otsuses. Ma ei taha ühtki teist loomisviisi pahastada, ent lihtne on tuua näide teatrimaailmast. Kõigile on arusaadav ja loomulik, et näiteks näitlejad loovad iga päev ja iga õhtu surematuid ja surelikke rolle ning saavad selle eest palka. Samuti näiteks orkestrandid ja paljud teised. Kirjanike puhul tundub paljudele kirjanikelegi, et kuidas nüüd meie. Kui hetkeks unustada emotsioonid ja rahulikult järele mõelda, siis neile paarisajale inimesele, kes terves maailmas on võimelised eestikeelset kvaliteetteksti looma, võiks ju palka maksta küll. Pluss lisaraha teoste eest. Mõtelda tuleb, mitte plärtsuda.

 

K. T.: Uute tehnoloogiliste võimaluste maailmas on heade ja veel paremate tekstide tegijad nagu piiritul turul, kus standardid ei kehti. Tsensuur pole siin kahtlemata võimalik lahendus. Kas heade tekstidega on võimalik müratõrjet teha, lämmatada halvad ja täiesti kirjaoskamatud lihtsalt ära? Kuidas?

 

K. M. S.: Head tekstid võivad virtuaalmaailmas saadaval olla, väga head tekstid peavad olema. Sest viletsad tekstid on seal niikuinii. Arvutiekraanilt seni veel ei tahaks luuletusest pikemat kirjandusteksti lugeda, pigem lasen printerist läbi. Print-on-demand variandid tulevad kõne alla ja korraks kasutatav materjal on võimalik üle vaadata. Aga tänaseni ei ole raamatule head asendajat. Võime selle teema juurde tõenäoliselt juba aastakese pärast tagasi tulla. Ja saast uputab niikuinii, nii raamatupoe riiulil kui veebis. Oluline on osata saastast mööda laveerida.

 

K. T.: Kui kultuur on majandusharu (avalikel huulil on ju aina sagedamini loovtööstus ja loomemajandus), siis kas ja kuidas laiendada riigis üldkehtivat majanduselu või ettevõtluse toetussüsteemi ka kultuuriilmale?

 

K. M. S.: Hää põlluministeerium on ju “Eesti toidu” programmiga otsa lahti teinud. Eesti kirjandus vääriks vähemalt sama tublit propagandat. Rääkimata sellest, et Eesti Kirjanduse Teabekeskuse eelarve võiks olla võrreldav näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse omaga. Nali naljaks, aga me ei saa tutvustada kirjandust muule ilmale, kui meil pole tõlkeid. Me ei saa tellida tõlkeid ega koolitada tõlkijaid, kui meil pole raha. Tegelikult peaks suurematesse kultuurkeeltesse koolitama tõlkijaid algusest alates. See on aastatepikkune töö ja siin peaks riigi õlg senisest märksa tugevamalt all olema. Kirjandust ei saa praeguse seisuga Eestis kuidagi majandusharuks nimetada, kirjastamist kohatiste mööndustega küll. Aga kirjandus loob taustsüsteemi, ajuti tajumatu ja teinekord ka talumatu, nii majandusele, poliitikale, teadusele kui kõigele, mida eesti keeles viljeldakse. Kui kavatseme neid mõnd aega veel viljakalt viljelda, siis ei maksa popsid olla. Ega suur raha me kirjandust hüppeliselt ei parenda, aga me võime olemasoleva tekstilise kvaliteedi viia senisest palju suurema lugejaskonnani nii kodus kui muuilmas. Ning seda peakski kohe tegema.

 

 

K. T.: Kas tekstimajanduses ja eriti selle kunstilises osas oleks võimalik rakendada põllumajanduse mahetootmisega sarnast äriideed, teha puhast kodumaist teksti, mille tootmine ja levitamine oleks ühtviisi väikese, soovitavalt olematu nafta-, väetise- ja mürgisisalduseta?

 

K. M. S: Küsimus vajab korrigeerimist. Aga enamik kodumaisest kirjandusest on üpris-üpris mahemeetodil loodud. Majandusest ei tahaks ses kontekstis eriti kõnelda. Hoopis kirjanduskasv on meil võimas. Ja mahe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming