Kirjandus ja teaduslik objektiivsus ajaloos

Mart Kivim?

Paradoks on, et nii mõnedki tänased ajaloo objektiivsuse arvustajad on ka selle küsimuse politiseerijad, taandades asja olemuse poliitilisele valikule. Objektiivsus vanas mõttes kui “neutraalsus” võlgnebki ju oma külgetõmbe seigale, et ajalooline teadmine asub poliitiliste uskumuste, leeride ja parteide võitluses. Eestiski kingitakse lastele uue kooliaasta algul jälle parteipoliitilistele kontseptsioonidele vastavaid ajalooteoseid, mis on sõna otseses mõttes “erapoolikud”. Väited, nagu oleksid objektiivsuse kaitsjad üksnes parempoolsete või rahvuspatriootide ja vastased pahempoolsete või sotsiaaldemokraatide leerist, ei pea nüüdismaailma orientatsioonides sageli paika. Tinglikult võib mingi eraldusjoone tõmmata modernistlike ja postmodernistlike vaadetega ajaloolaste vahele, kuigi see on väga tinglik ning toob kohe kaasa vajaduse tõmmata eraldusjooni niisamuti postmodernistide vahele, kelle vaated (nt ajaloolisele allikale, faktile, tõele) ei ole ühesugused. Nüüdisaeg räägib küll postmodernsest teadusest, kuid juhtivad ajalooteaduse ajaloolased peavad määratlust “postmodernne ajalooteadus” sisemiselt liiga vasturääkivaks, mööndes vaid postmodernse ajalookirjutuse ja selle teooriate õiguspärasust.  

Ajalugu – kas uurimus või romaan?

 

Küsimus pole siin selles, kas ajalugu on teadus või kunst, sest ajalooteadus on algusest peale olnud teatud mõttes ka “ajalookunst”, vaid selles, mis on ajaloo objekt või kas tal seda möödunud reaalsusena ongi. Georg G. Iggers ütleb 1990. aastate keskel oma ajastut kokku võtvas historiograafiateoses “Ajalooteadus XX sajandil” napilt: “Postmodernse ajalookirjutuse teooria põhiidee on ajalookirjutuse tegelikkusesuhte eitamine.” Mineviku teaduslik rekonstrueerimine, nagu väidab seesama teooria, on võrdväärne kirjandusliku fiktsiooni loomisega, ajaloo kujutamisel puudub seos objektiivse tunnetusega, ajaloolise tõe mõistega. Kriteerium, mille järgi saaksime otsustada, kes umbes 2000. aastate alguse paiku on ajaloolise objektiivsuse kaitsja või vastane, võiks esmasel lähendusel taanduda sellele, kuidas ajaloolaskonna liige vastab ühele põhimõttelisele küsimusele: kas ajalugu on uurimus või romaan?

Ajaloolase loobumine enda identifitseerimisest metoodilise uurimisega ei tähenda ta ümberkvalifitseerumist teadlasest kirjanikuks, vaid taandumist aegadesse, kui tärkas rahvuslik ajalookirjandus ja polnud veel rahvuslikku ajalooteadust. Rahvuslik ajalugu kirjandusena on mõningate prototeaduslike joontega, kuid kirjandus ja juba arenenud teadus töötavad struktuuriliselt erineva ajaloomõistega, enam ei moodusta nad ühtset rahvuskultuuri traditsiooni. XVIII ja XIX sajandi eestlaste ajalooteadvust etappidena jälginud Ants Viires sedastab selles muudatusi, nihkeid ja arenguid, nentides samas, et kõigil neil vaadeldavail järkudel oli “mütoloogilisel elunägemisel” siiski “oluline osa”. Mütoloogiliste joonte nimetamisväärne osakaal ajalooteadvuses pole rahva teaduseelse arenematuse, vaid tema vanaaegsuse tunnus, sest kui ajalised liikumised ja teisenemised kohalduvad paljale elule, inimeste tsükliliselt kulgevale elukäigule, siis pole ajalugu veel muutunud uusaegseks protsessiks ja seda käsitlevaks teaduseks. XX sajandi teadus elab üha enam käsitluse elu oma paradigmades, distsipliinides, erialastes uurimissuundades ja kujutamisvormides, need lahknevad ka ajalooilukirjanduse, “belletristika” funktsioonidest. Ajalooalasel teaduskirjandusel säilivad küll viimasega žanrilised kokkupuuted, ent aeg-ajalt, mitte alati, ning teaduse ja kirjanduse suhted eksisteerivad ikka juba olemasoleva distsiplinaarse võõrdumuse piirides ja läbi ajaloolase professiooni rastri.

Kutseliste ajaloolaste mälestustes ilmneb see eriti selgesti. Näiteks Hans Kruus on oma memuaaride 1960. aastate esikköite sissejuhatusse paigutanud ulatusliku lõigu, mis nõuab “kõigepealt” selle silmaspidamist, et tema “mälestustelehed” pole “juturaamat”. Järgneb ajaloolase iseloomulik loend, miks see nii on: pole “mingeid väljamõeldisi”, pole “ahvatlevat ilukirjanduslikku luulet”, on jäädud “omaaegse tegelikkuse ja faktide pinnale”, on jäetud “muutmata isegi nimed”, iga lugu on kirjutatud “range ajaloolise dokumendina”, iga mälestus on “ajaloo-allikas” vastava “ajalõigu kohta”. Meie ees on siin positivistliku historismi kreedo (kõik see, mis ei ole fakti pinnal, on luule alal!), mille põhjal ajaloolise jutustuse poeetilisi kvaliteete ei tunnistata seda laadi jutustamisele konstitutiivseks. On ütlematagi selge, et tolle eesti ajaloolaste nestoriks saanud autori mälestuste tekst tema kreedo sõnu ei kinnita, sest tal on “omaaegsest tegelikkusest” kirjutajana oma jutustusviis, mis selle omaaegsuse (taas)tekitab, samuti on tal oma lugude jutustaja vaatepunkt, millest lähtudes (järel)koostatakse nende lugude “range ajalooline” dokumendiväärtus.

XX sajandi keskel väljendas Kruus ajaloolise tegelikkuse kohta sajandivanuseid, paraku iganenud vaateid, sest selles küsimuses jagas ta XIX sajandi Ranke teaduseusku. Nagu Rankegi uskus Kruus mineviku enese tabamisse ehtsate ürikute vahendusel. Mõte, et eelkõige ta annab minevikust teistsuguse tõlgenduse kui tema poolt kritiseeritud muud ajalookirjutajad, kes polnud osutunud minevikuseikade edastamisel usaldusväärseks, mitte ei sedasta “tegelikkust ennast”, ei olnud määrav Ranke ega ka Kruusi käsitusele ajaloolase suhtest möödunud reaalsusega. Ometi ei kõiguta see valearvestus nurgakivi, mille üks pani saksa ja teine eesti ajalooteadusele. Tõlgenduse kui vahelüli alahindamine ei tühista ajaloo teadusliku käsitlemise üldreeglit, mille kohaselt ebausaldusväärseid allikaid ja tunnistusi pole lubatud minevikuasjade üle otsustamisel tõestusena kasutada.

 

Historism ja strukturalism – toimumata dialoog Eestis

 

Enam-vähem 40 aastat hiljem teadvustame, et samal 1964. aastal, kui lugejani jõudsid H. Kruusi mälestused, ilmusid eesti kultuuriruumi (vene keeles) ka Juri Lotmani strukturaalse poeetika loengud, mis Pärt Liase sõnul mõjusid tol ajal “erutavalt ja äratavalt”. Historismi ja strukturalismi dialoogi sellest aga siiski ei tekkinud. Ajalooteadus ja kirjandusteadus ei arutanud meil toona omavahel seda, kus ajaloolase ja luuletaja “mina”-suhe tema loodud ajaloolise ja poeetilise maailmaga sarnaneb või ka erineb, kuigi selle arutamise eeldused ülikooliteaduses olid vaimse atmosfääri mõttes juba olemas. Eesti ajalooteadusse tungivad Juri Lotmani ajaloolise semiootika ideed lõpuks programmiliselt koos uurimistemaatika muutumisega, nii võtab need “suuresti aluseks” Marek Tamme 1996. aasta imetegude-uurimus, olles seega metoodiline innovatsioon. Ajaloolasele avaneb tänapäeval vähemalt kaks semiootilise kultuuriajaloo rikast traditsiooniallikat, Aby Warburgi ja Ernst Cassireri 1920.-30. aastate ning Juri Lotmani ja Boriss Uspenski 1960.-70. aastate uuenduslike kontseptsioonide näol. Neid mõlemat iseloomustab historismist kinnipidamise juures tunnetusliku huvi oluline nihkumine faktilt ajaloos sümbolile kultuuris.

Teaduslugu ja ka veel ajaloofilosoofia peab siiani kahetsema, et sellest Lotmani fenomeni ajendil tekkinud juhuslikust distsiplinaarsest konstellatsioonist ei sündinud tol ajal meie oludes uut kriitilist vaadet ajaloolisele objektiivsusele. Jäi ära see “uue sünd”, millega formatsiooniideoloogiliste võitluste (nt agraarajaloo “feodalismi diskussiooni”) hämarusest tõusnuks esile ajaloo objektiivsuse tekstuaalne probleem. See näib ühtlasi olevat kodumaise ajalooteaduse sisene põhjus, miks objektiivsus on ajaloolaste meelest endistviisi peamiselt faktuaalne probleem ja ajalugu teadusena “teadus faktidest”. Ehk mängib siin kaasa veel oma teadus-staatuse konserveerimine, mis toodab historiograafia minevikust hästi tuntud fenomeni – ühel põhimustril töötavaid “konventsionaalajaloolasi”, kes organisatsioonilt moodustavad siis “puhaste ajaloolaste” rühmituse (Iggersi ja Otto Hintze kriitilised väljendid)? Omaette osa on selles ajaloolaste emotsioonidel. Nende eelarvamusel, mida Hintze 1927. aasta kaemusliku abstraktsiooni teooriast hoolimata jagas ka Kruus ja mis väljendub tegelikult rahvalikus kujutluses, et juhul kui ei sunnita “fakte vaikima”, siis igal juhul “faktid kõnelevad”, ja nagu tähendaks sellest tulenevalt igasugune faktiajaloo kriitika teadusele ohtlikku faktide tähtsuse eitamist ajaloos.

Puhta ja jäägitu faktiteadusena polnud ajalugu tõsiseltvõetav juba klassikalise historismi lõpuleviijatele XIX sajandil, nt Eestist pärit suurele baltisaksa teoloogile ja kirikuloolasele Adolf von Harnackile. Tartu ülikooli kasvandik, kes loomulikult pidas “faktide tõe” selgitamist iga teadusliku ajaloolase “pühaks kohuseks”, kirjutas 1890. aastal samas legende ajalooallikatena vaadeldes ajaloo faktilise külje kahesusest järgmist. “Me kõik elame legendis, s.t. ajaloo üle otsustamises. Seega me elame kaheses ajaloos (in einer doppelten Geschichte): faktide ajaloos, mis määravad meid elementaarse võimuga, ja faktide üle käivate mõtete ajaloos. Tolles ühes ajaloos ei suuda me midagi muuta, kui see on kord toimunud; selles teises ajaloos töötame me lakkamatult ise kaasa.” See väide peab täna paika niisama palju kui saja aasta eest, olgugi et meie aja legendidel, mis tekivad muude sündmuste ümber, on teistsugune sisu. Harnackile ei olnud ajaloo duaalsus nii oluline selle poolest, et faktide tõlgendusest tekib “uus, teine ajalugu”, vaid selle tõttu, et tõlgendus kui selline – inimese “elava vaimu” tõsiasju “muundav” tegevus – on ajaloos faktidest endist “sageli palju tähtsam”. Nõnda väidabki juba tolleaegne kahese ajaloo kontseptsioon, et tõlgendus on otsustav, pidades silmas, et (õige või vale) tõlgendusviis loob faktiliselt ajaloo, mille omandame.

 

Literaarsuse mitu dimensiooni ajaloos

 

Küsimus, kas ajalugu on uurimus või romaan, ei ole oma põhimõttelisusele vaatamata ajaloolaskonna liikmele üldse mitte lihtsalt vastatav, sest mööndusteta otsevastus, nii puhas eitus kui kindel jaatus, võib jätta varju olulisi seiku.

Vääriti mõistetakse antud küsimuseasetust siis, kui selles tahetakse näha teadus- ja kunstikultuuri vastandust või koguni pugemist akadeemilisuse kaitsekilbi taha. XX sajandi ajaloofilosoofiline romaan, nagu seda esindavad kõrgeimal tasemel mitmed teosed, nt Juri Tõnjanovi teos Gribojedovist (“Vazir-muhtari surm”) või Marguerite Yourcenari teos Hadrianusest (“Hadrianuse mälestused”), selle küsimuseasetuse juurde ei kuulu. Ajaloolist romaani on peetud mitteteaduslikuks sellepärast, et ta ei informeeri lugejat täpselt faktilise allikateabe ja kirjaniku fantaasia vahekorrast ega osuta tõsikindla eristamisele ebakindlast või juurdemõeldust, kuigi mõned kirjanikud (nt Jaan Kross) on seda autokommentaari kujul teinud. Ühe eristusalusena võib arvesse tulla seik, et teaduslike uurimistulemuste olemuseks on nende aegumine, kunstilistel loomeproduktidel aga sellisena mitte. Kunst on teadusest üleajalisem, needki historiograafia teosed, mis on teaduslikult ammu vananenud, köidavad meid plastilise sõnaga. Ajalooline romaan on ajalooaineline kirjandusteos, aga et sellegi puhul mängib rolli kutseajaloolaste poolt hinnatav “kujutuse tõepärasus” (mainitud nt Mika Waltari “Sinuhe, egiptlase” puhul), siis on pikemata selge, et ajalooromaan ei ole minevikukohane “puhas väljamõeldis”. Romaan on seotud kirjaniku enda mitmesuguste ajalooliste uuringutega või eeldab teaduslikke spetsiaaluurimusi, mida teose autor kasutab allikana. Jaan Krossi nägemuses on romanist “ajalooainese literariseerija”, kes ei saa jätta arvestamata “ajalooteadusliku materjalitöötluse” taset, kuid kirjanik ei jää tema silmis “teadlaste sekundeerijaks”, kunstiline aktiivsus lubab tal olla “ka teaduse ärgitajaks”. Üldjuhul aga ei kuulu ajalooromaani eesmärkide hulka mineviku esitamine sellisena, nagu ta on objektiivselt olnud. Absurdne on vahel lugeda kutseliste ajaloolaste romaanikriitikat, nad heidavad romaanile ette just seda, mis teebki romaanist romaani ning eristab seda loominguliiki muudest ajalookujutuse viisidest.

Huvitavam on ajalooromaani silmapaistva teoreetiku György Lukácsi 1950. aastate tees, et ajaloo subjektiveerumine kui ajaloo moderniseerimise tendents XIX sajandi teisel poolel (pärast 1848. aastat) hakkab ka ajaloo teaduslikku ja kirjanduslikku käsitlust üksteisele lähendama. Näiteks mineviku majanduslikule ja ideoloogilisele põhistruktuurile omistatakse olevikuga analoogilised tunnused, ajalooliste tegelaste psüühiline struktuur paljuski kaasajastatakse. Lukácsiga on ta marksistliku dominanthoiaku tõttu igas punktis raske nõustuda, kuid ajaloolise tendentsi iseloomu on ta tabanud ja ka mitmeid probleeme ennetanud (nt viitab ta enne postmodernist F. R. Ankersmitti “mineviku privatiseerimise” fenomenile). Probleem, millele ta ajalooromaani arengut vaadeldes osutab, ei seisa aga – vähemalt meie konteksti puhul – niivõrd selles, et see moderniseerimine toob ühtlasi kaasa pseudohistoristliku arhaiseerimise tendentsi (sh “võltsajaloolise keelepruugi”), kuivõrd selles, et romaanis tekib ajaloo kujutamisel subjekti ja objekti konflikt. Lukács märgib Flaubert’i “Salambo” analüüsis, miks ta romaanitegelaste psühholoogia moderniseerimisel on keskne tähtsus: “See on rahutuse ja elu ainus allikas tolle arheoloogilise eksaktsuse tardunud kuumaastikul”. Esemelise keskkonna ja üksikobjektide kirjeldamisel taotles Flaubert teatavasti ülimat ajaloolist täpsust, asjade “objektiivset reaalsust”, kuid neil asjadel polnud tema romaanis midagi tegemist “kujude siseeluga”, nii saab – Lukácsi järgi – ajaloolisest miljööst dekoratsioon ja romaani peategelasest “dekoratiivne sümbol”. Ajalooline ilukirjandus kannab minu arvates seda apooriat eneses kogu aeg, sellest pole vaba ka neomarksist, kes nõuab realistlikkust klassitegelikkuse kujutamisel.

Möödaniku totaalsust kunagi olnud elava inimmaailma tegelikkusena ei suuda romaan edasi anda; ja mida täpsemalt autor kirjeldab hääbunud olustikku, seda rohkem kannab see mineviku surmapitserit. Ning seda enam ta peab – nüüdisaegse jutustajana – elavdama oma romaani tegelaskujusid üldpsühholoogia vaimus. Ajalooline romaan kui ilukirjandusteos, oletan, kasvab üle ajaloofilosoofiliseks teoseks sel juhul, kui romaani oluliseks lisamõõtmeks kujuneb selle kangelase “mina”-autentsuse probleem. Varajase Lukácsi ja Heideggeri mõtete toel on see probleemipuudutus olemas Lucien Goldmanni romaanisotsioloogias, seal, kus käsitletakse strukturaalselt Malraux’ romaane.

 

Kirjanduslik pseudohistorism, kuid mitte ainult seda

 

Nüüdisajal (pärast 1989. aastat), kui poelettidel on suurel hulgal soliidseid ja triviaalseid ajalooromaane, monumentaliseeritud rahvaelulugusid ning memuaarseid ajaloopajatusi, ei tundugi meile kirjanduslik pseudohistorism enam olevat nii taunitav kui veel pool sajandit tagasi. Kirjanduslikul pseudohistorismil on oma tarbijaskond, sel on meelelahutuslik, aga ka õpetuslik funktsioon, pole ime, kui pseudohistoristlike joontega ajalooõpik loetakse meie ajal õnnestunuks. Eksemplaarsele jutustustüübile lähedasena esitab ta “sündinud asjade” dramaatikat aega ületaval illustreerival moel, näidistena, mis poetavad mineviku ja oleviku vahele analoogiaid. Ajalooline romaan on järginud põlist reeglit (historia magistra vitae) oma meetodina. XX sajandi autor tegeleb sageli “spekulatiivselt” aegadevaheliste sarnasusjoonte otsimisega, ta kasutab möödanikku tihtipeale “moderniseerivalt” oma kaasajanähtuste kriitikaks. Moodsa ajaloolise romaani moraalne-kasvatav aspekt, näiteks kui kauge mineviku omavoliajastut kujutatakse lähiajaloo tegude hukkamõistuks, võib seostuda ajalooprotsessi tsüklilise käsitusmalliga või ka hea ja kurja “igavese võitluse” teemaga. Tähendab, romaan ei loo ajaloosündmustele uut interpretatsiooni raami, ta valab uue kogemuse veini ümber vana tõlgenduse lähkrisse, romaan ei apelleeri siin nagu teadus tunnetuse progressile. Kuid samal ajal on heal ajalooromaanil keskpärase akadeemilisuse ees üks vägagi suur ühiskondlik eelis. Uusaja ajaloofilosoofia baaskategooria – vabaduse – kui kogu moodsa elukorralduse poliitilise väärtustelje ajaloolis-kunstilise läbitöötamisega on ajalooromaani funktsiooniks tuua paljude oma lugejate mõttesse vabadust ka nende eneste (isikliku, rahvusliku, sotsiaalse) ajaloo proovikivina. Ajalooline romaan võib selles oma dokumentaalset ajatäpsust üles kaaluvas libertaarses kvaliteedis osutuda tagantjärele isegi hoiatusromaaniks. 1990. aastate tagasivaates Mait Metsanurga 1939. aasta jõuluks ilmunud romaanile “Tuli tuha all” (XVII sajandi lõpu näljaajast) on Maie Kalda märkinud: “Sõnum, pealkiri kui ellujäämise valem on teadagi läbi kogu Eesti ajaloo olnud aktuaalne palju pikemaid intervalle kui meie kuulsad kahest otsast lõkendavad pirrud.”

Ajaloolise romaani ja ajalooteaduse teiseks eristusaluseks, mis kirjaniku aines perioodist või kultuurist olenevalt varieerub, võib olla inimesekäsitus. Inimloomuse muutumatusele vihjav romaan lahkneb küll otsustavalt inimese ajaloolist muutlikkust ja eripärasust tuvastavast teadusest, kuid teaduse ja romaani puutepunktiks jäävad ajaloo kujutamisel nn ajaloolised universaalid (nagu valitsemine ja allumine või salastatus ja avalikkus jmt). Biograafiad, ajalooliste isikute “jutustatud elud”, näiteks professionaalse ajalooettevalmistusega ja kogu erialasele uurimistraditsioonile tugineva Golo Manni “Wallenstein” (koos spetsiaalkirjanduse nimestike ja selgitavate märkustega), on niihästi ajaloouurimused kui ka sõnakunstiteosed.

Pseudo- ja ehthistoristlik on seotud veel teisiti. Nagu ilmneb Bernard Kangro ja Karl Ristikivi 1970. aastate kirjavahetusest, võib ajaloolise romaani kirjutaja probleemiks olla teaduse jälgede segamine, “teadusliku masinavärgi” esitamine või peitmine kunstilises tekstis ning lugemise teadlik “katkestamine” fiktsiooniga, “tõelisuse” jaotamine “astmeteks” jne. Kangro ja Ristikivi (1985. aastal ka raamatuna ilmunud) romaanikirjade juures on huvitavaim üks neid läbiv joon – analoogiad, mis tekivad tunnetuslike ja kirjanduslike “skeemide” arutamisel. Selles ei olnud nad teaduskauged mõtisklejad, ka kutseajaloolase probleemiseade pole ju muud kui skeem. Kunst on ajalootunnetuse osaline, tema pinnal kohtub teadlane kirjanikuga mitmeti, ka oma isiksusekvaliteedis. Kas saab tõmmata selget piiri nende vahele, kui historiograaf Meinecke arutleb oma elu ja minevikuelu elementide teatava “korrespondeerimise” vajaduse üle “mõistva sümpaatia” vahendusel, Yourcenar aga kirjeldab paratamatuna oma töise hoiaku kakspoolsust: “…üks jalg eruditsioonis, teine maagias, või täpsemini … empaatia-maagias”? Boriss Eichenbaum, kes on 1940. aastail Tõnjanovi teoste näitel sügavalt analüüsinud ajaloolist romaani, viib teaduse ja kunsti kokku loomingu mõistes, see seisab “teaduse ja kunsti meetodite pidevas orgaanilises vastastiktoimes”. Looming on sellisena, ühelt poolt, oma tähelepanuväärse harukordsuse juures ka kultuuriliselt väga individuaalne, teiselt poolt on loovinimene üksikisikuna, teadlase ja kunstnikuna juba kultuuri üldine kasvandik, sest kultuur on sotsiaalne. Kultuuri sotsiaalsus seisneb subjekti võimatuses moodustada indiviidina algust. “Indiviid”, nagu on klassikaliselt sellele tõigale osutanud sotsioloog Norbert Elias, “kasvab juba enne teda olemasolevast inimeste põimitusest (Geflecht) välja ja ühte inimeste põimitusse, mida ta ise kaasa kujundab (mitbildet), sisse.” Kõik see, mis on sotsiaalselt inimesele päriselt ta enda oma, näiteks keel kui loominguvahend, on seda just seetõttu, et see oma on tema suhete “koe” (Gewebe), tema inimpõimituse “väljendus” (Ausdruck).

Minu arvates saab eelnevalt kirjeldatud sotsiaalontoloogilise situatsiooni põhjal tuua esile ühe joone, mis eristab kultuuris ajaloolase kutsesihti teatud määral kunstniku eneseteostusest. Ajaloolasele, erinevalt kunstnikust, ei ole või ei tarvitse olla esmatähtis küsimus see, kes loob teksti (kas ego, indiviid või kultuur), vaid küsimus, mil moel saab kultuurist sõltuva subjekti ajalootunnetusel olla tekstina subjektidevahelist kandvust ehk objektiivsust. Projektide määratlustes praegu esinev stiil – teadus “ja” ühiskond – pole adekvaatne, teaduse sotsiaalsus on kultuuri sotsiaalse olemuse peegeldus.

 

Formalismi eelised ja puudused ajalookäsituses

 

Loomingu mõiste näib mulle olevatki telg, mille ajalookirjutuse postmodernne teooria absolutiseerib “mõtteloome” (making sense, Sinnstiftung) kujul, muutes selle ka täiesti autonoomseks tegevusaktiks. Keerates niiviisi selja ajalooteadusliku loomingu meediumi-iseloomule, loobub ta ühtlasi teaduse ja kunsti metoodilise vastastiktoime ideest. Hayden White on juba 1974. aastal ühes oma programmteose (“Metaajalugu. Ajalooline kujutlus XIX sajandi Euroopas”) järgselt peetud ettekandes väitnud: “Pole tähtis, kas maailma käsitatakse reaalsena või üksnes kujutletuna, mõtteloome viis on sama.”

Kriitikale küsitav pole siin White’i kui strukturalisti peatees, et ajalooline tekst on kirjanduslik “artefakt”, selles oleme – ka tema tööde põhjal, milles kumab läbi Nietzsche ja Croce ideealgatusi – niigi veendunud. White avastas, et historiograafilisel meetodil on eriomased kirjanduslikud aspektid, ja et need pole kõrvalised, “alistatud”, vaid otsustavad ajalookirjutuse elemendid. See on täiesti õige, kuid ta avastus on õhutanud kirjandussõpru välistama ajaloolise tegelikkuse mõiste “tropoloogilise baasi” mõistega. Nii alistatakse realism täielikult formalismile, ajalooline antropoloogia – kirjanduslikule antropoloogiale. Ent formaalne aspekt on reaalsega paaris: ajalugu on ajalooline tekst ja on ka ajalooline eksistents; tekstiteooria kultiveerimine eksistentsiteooria arvel isegi vaesestab ajaloopilti. Historiograafilise meetodi formalistlik analüüs ei suuda asendada ajaloolise eksistentsi üldteooriat, mis näiteks Ernst Nolte 1998. aastal (“Ajalooline eksistents. Ajaloo alguse ja lõpu vahel?”) arendatud programmilise ajaloofilosoofiana ühendab subjekti ajaloolisuse probleemi üldajaloolise vaateviisiga. Objektiivsus ajaloos tähendab meie kujutluse järgi ka, et ajalugu ei kärbita, nii protsessina kui tunnetusena on ajalugu mitmemõõtmeline.

Tähtsaim vastulause formalismi dominantsusele tundub aga olevat historiograafia praktiline funktsioon. Meie ajalooalane mõtestamistegevus on ju ühtlasi meie ajalisele maailmale kohandumise viis (enesemõtestamine), ning see on – kriitilisest historismist ajalookirjutuse traditsioonis juurduv – ajaloolise teadmise antropoloogiline mõte. Kui see nii ei oleks, siis peaks igaüks meist olema n-ö Absoluutne Tunnistaja, selline inimene ei valdaks omaenda elulugu, kuigi usub, et “igaüks on omaenda ajaloolane”, nagu kirjutas 1932. aastal White’i kaasmaalane Carl Becker. Esteetikaajaloolane Helmut Kuhn on minu meelest ammu andnud argumendi selliste taotluste kahtlustamiseks ebaadekvaatsuses. Poleemikas Gadameriga 1961. aastal nn mõjutusloolise teadvuse olemuse üle osutas Kuhn oma sõbrale kriitiliselt, et selle kontseptsioonis eeldatud “omaenda ajaloolisuse” (eigne Geschichtlichkeit) ajalooline refleksioon on tegelikult võimatu. “Mitte keegi ei saa olla omaenda ajalookirjutaja: autobiograafia seondub alati teatud eeleluga.”

Arusaam objektiivsest ajaloopildist, selle saavutamise eeldustest ja astmeist, on XIX sajandi teisest poolest XXI sajandi alguseni mõneti muutunud. Et tänapäeval mitte jagada iganenud vaateid, on vaja ka populaarse ajalookultuuri kriitikat. Käsituste arenedes, teatud kinnisideedest loobudes on aga objektiivsus niihästi ajalooõpetuse pragmaatilistel kui ajaloometodoloogia teoreetilistel kaalutlustel (küsimuse, taotluse või printsiibina) ikka kõne alla jäänud. Näiteks ei kattu enam viimase kümnendi teoorialoomes ka ajaloolise ja kirjandusliku realismi mõiste. Roland Barthes’i 1968. aastal ilmunud ja 2002. aastal ka eestindatud olulise kirjanduskriitilise artikli “Reaalse efekt” märkus, et “kirjanduslik realism valitses ligikaudu samal perioodil […], kui oli ‘objektiivse’ ajalooteaduse hiilgeaeg”, on tabav kultuuritähelepanek. Kuid selle seostamine “vajadusega tõestada ‘reaalse’ autentsust” on vaid osaliselt õige. Objektiivsuse mõistel on positiivne aspekt, mis väljendab adekvaatsuse püüdlust, ja ühtlasi negatiivne funktsioon, mis keelab meile väärteabe aktsepteerimise (Reinhart Kosellecki “allikate vetoõiguse” printsiip), ning lõpuks esteetiline funktsioon, mis ju rahuldab meie tegelikkusemeelt (Marc Blochi “õigete värvide” nauding). Vanemast historismist jääb õpetuseks idee, et ajaline distants soosib inimestel “fiktsiooni” loomist ja minevikukohase “luulenduse” ülekaalu vältimiseks tuleb arendada uurimise protseduure. Strukturalism omakorda on uushistorismile õpetanud, et ajastumine kui protsess, mis kaugendab kõike eelnevat üha kiiremini kõigest järgnevast, muutes probleemiks olnu tunnetamise just sellisena, nagu see on olnud, jõuab tegelikult meieni ühiskonnas hajuva “kirjutusena”. Kas pole ka seetõttu meil tegemist rohkemate fiktsioonidega ja heitlemist nõrgema usuga teadmisse, kui oli eelmistel ajaloolaste põlvkondadel?

Uurimuse dilemma romaaniga võib anda rahulolu pakkuva teadmise, rikastada ajalookultuuri, kuid vaevalt tuua kindlust inimhingele. Kuivõrd suured võivad olla käärid loomingu sotsiaalse tähenduse ja autori kavatsuste vahel, selle vahel, mida ta mõtles, kirjutas, avaldas, üleüldse tahtis avaldada, ning selle vahel, missuguse tähenduse sai ta mõte poliitiliselt, näitab ka ajalooteoste retseptsioonilugu. Minevikul ei ole absoluutset tunnistajat, on erinevad meenutuse edastamise viisid ja möödunu konstrueerimise teed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming