Kiri Sirbi lugejale

Eiki Nestor

(Lisatud Mark Soosaare kommentaar, vt http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7786:kuidas-haige-rahaga-terveks-jaeaeda&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3230) Hea lugeja! Tunnistan, et ma ei põe loomepalavikku seda kirja kirjutades. Aga midagi pole parata, tuleb kirjutada. Sest paljud sotsiaaldemokraatide poolehoidjad loomeinimeste seas on pöördunud ja pärinud ja olen ka neile vastanud. Olgu see kiri siis neile, kes veel küsinud pole, aga teadma peaksid.Alustuseks: lisaks sellele, et oleme sotsiaalsed, oleme veel ka demokraadid. Seetõttu on igat sorti suukorvistamine meile võõras ja iga mees erakonnast võib enda nimel ütelda just seda, mida mõtleb. Sandisti on lood siis, kui see ütleja on demokraatlikus erakonnas vähemuses ja tema ütlemine kandub ka enamusele. Sest nii jääb poolehoidjatele väär arusaam sellest, millist poliitikat erakond ajab. Valik, kas suu lahti teha või mitte, on loomulikult iga ühe enda teha. Võin enda näitel kinnitada, et varsti seisab riigikogus ees hääletus küsimuses, milles olen oma fraktsioonis selges vähemuses. Ameti tõttu ajakirjanikega seitse päeva nädalas suhtleva inimesena suunan just selles küsimuses kõik päringud näiteks Sven Mikseri poole. Sest ei pea mõistlikuks oma isikliku arvamusega meediaruumi eksitada. Aga see on minu valik, mitte sund või käsk kuskilt ülevalt.

Kulkast
Sotsiaaldemokraadid toetasid palavalt kultuurkapitali loomist ja rahastamist just nii, nagu see täna käib. Ja ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks me peaks oma seisukohta muutma. Avalike maksutulude sihtotstarbelisus on suur eelis ja erand, mida üldistes huvides harva kasutada võib. Kultuur, pensionid, tervishoid, keskkond ja mõni valdkond veel ning ongi loetelu lõplik. See eelis avaldub eriti eredalt just nüüd, kus makstulu langemise tõttu erandite vastu sõjakäiku peetakse.
Intellektuaalselt huvitav on kindlasti küsimus meelemürkide aktsiisistamisel saadava tulu kasutamise eetilisusest kultuuri tarbeks. Aga peale eetika on asjal ka praktiline pool. Kas peale viinaravi ja võitluse alkoholismi vastu leidub üldse avalikes kuludes sellist rida, kuhu alkoholi aktsiisi kasutada võiks? Sama küsimus tekiks nii lasteaedade ehitamise kui puuetega inimeste toetamise asjus. Kuhu me need miljonid siis eetiliselt laitmatult topime? Ja kui ühel heal päeval inimesed tõesti enam ei joo, siis tuleb kultuuri sihtotstarbeliseks rahastamiseks leida teine allikas. See küsimus jääb sotsiaaldemokraatide järgmise või ülejärgmise põlvkonna vaielda.
Igapidi mõistlik on kord, et otsuseid kultuurkapitalis langetavad kultuuriinimesed ise. Ja ka vastutavad ise. Head kolleegid riigikogust, mõelge ikka ennem kümme korda järgi, kui te neid otsuseid hindama hakkate. Ehk peab keegi end pädevaks andma soovitusi ka haigekassale – kas kulutada rohkem maksa või kopsu raviks? Kui me juba volitasime kapitale ja kassasid otsuseid langetama, siis kasutagem kuulsa soovituse järgi võimalust siinkohal ise vait olla.

Käibemaksust ja selle madaldatud määrast
Sotsiaaldemokraadid toetavad käibemaksuerisusi eelkõige seetõttu, et näevad selles riigi poolset tuge kindlatele valdkondadele. Madalam käibemaksu määr toetab kindlasti „tootjat” või „teenuse pakkujat” ja ei pruugi toetada „tarbijat”, sest hind turul saab valmis palju keerukamate reeglite järgi. Selle toe nõrkus seisneb maksu administreerimise keerukuses ja sõltuvuses käibe suurusest. Tõesti, Luarvik Luarviku kontserdi korraldaja saaks riigi poolt vähem toetatud kui menubändi maaletooja.
Selle toe tugevus aga seisneb universaalsuses ehk siis tõsiasjas, et mistahes tunnuste alusel ei ole võimalik teha vahet, kellele anda riigi tuge ja kellele mitte. Võrdne kohtlemine, teadagi, on sotsiaaldemokraatide jaoks tähtis. Kehtivate erisuste asjus ületavad plussid meie jaoks selgelt miinuseid ning SDE neid muutma pole tikkunud. Tunnistan, et madalam käibemaksumäär on olnud valitsusliidus selle loomisest saati veelgi kuumem teema, kui mis iganes liigutus tulude maksustamisel. Kahjuks ei ole poliitikas lõputult võimalik vaielda ja mingil hetkel sunnib elu meid kompromisse tegema. Seekord oli kompromissiks madalama käibemaksumäära säilitamine raamatute , perioodika ja ka ravimite tarbeks ning sedagi mitte enam endisega võrdselt madalas määras. Järgi tuli aga kahjuks anda kultuuriürituste piletite asjus. Tunnistan sedagi, et piletite käibemaksu asjus on meil ka teistmoodi mõtlejaid ning seetõttu olid valitsusliidu kaaslaste positsioonid vaidlustel tugevamad. Eks elu näitab, kas kõrgema määra poolt tuliselt heidelnud kultuuriminister suudab tagada ka sellevõrra suurema toetuse kultuurile. Me ei ole seda lubadust unustanud.
Head lugejad! Usun, et suutsin kokkuvõtvalt kirjeldada sotsiaaldemokraatide seas valdavaid seisukohti nii kultuurkapitali kui käibemaksu küsimuses. Kui need peaksid muutuma, tuleb kellelgi teisel uus kiri kirjutada. Tuhat vabandust, et teid viimase poole aasta jooksul eksitatud on.

Lugupidamisega,
Eiki Nestor
SDE fraktsiooni esimees riigikogus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming