Kiizu-Miizu Lugemizaasta

Kaarel Tarand

Armas lehelugeja! Juba nädal otsa käib Eestis lugemisaasta. Sellega tõstab riik esile lugemise kui tegevuse väärtust, seega on ka Sirbi lugemine auväärsem olemise viis kui kunagi varem. Nii et – jätkake, riik kultuuriministeeriumi kehastuses vaatab Sirbi lugeja peale sõbraliku pilguga. Ta on teie tegevuse väärtustamiseks isegi logo ja maskoti teinud. (Irooniata olgu kõrvalepõikena märgitud, et IRLi rahvas riigikogus sai riigieelarve viimase lugemise eel küll  maailma asjade tähtsuse järjekorrast õigesti aru, kui kasvatas kultuurilehtede väljaandmiseks eraldatud summat valitsuse plaaniga võrreldes poole miljoni krooni võrra. Abiks ikka!)

Ühesõnaga, lugemisaastat välja kuulutades on kultuuriministeerium jõudnud tormilise tegevuse imiteerimise alal uue kvaliteedini. Selles veendumiseks piisab igaühel lugemisaasta kodulehekülje külastamisest (http://lugemisaasta. ee), kus lugema õpetab keegi Kiizu  Miizu. „Lugemisaasta eesmärk on tuletada meelde, et lugemine on nauding, mis annab nii elamusi kui teadmisi,” loeme sealt naudinguga. Tagapool täpsustatakse: „Lugemisaasta on mõeldud kõigile, kes oskavad ja tahavad lugeda või alles õpivad lugema või kes mingil põhjusel veel ei loe.” Kõike kõigile. Aastate „nimetamine” on juba aastakümneid vohanud rahvusvaheline mood. Kas keegi aga mäletab, millal viimati oli ülemaailmne  laste aasta või naiste aasta? Kultuuri alal lõppes meil hiljuti muuseumiaasta. Aga mida „väärtustati” rahvuskultuuris nimelise aastaga enne seda?

Me oleme jälle jõudnud kõikvõimsa turunduse ja müügi juurde. Riigi kodanikele antakse nende enda raha eest teada, et lugemine on hea ja tarvilik tegevus. Selle sõnumi viimine vaimupimeda rahvani oleks olnud ehk täiesti edumeelne samm nii Forseliuse kui ka Masingu  ajal, aga mitte ometi nüüd! Kuid mõlemad nimetatudki eelistasid omal ajal rahva lugemisoskuse edendamiseks midagi hoopis muud kui propaganda. Üks õpetas välja koolmeistreid, teine andis välja ajalehte ja tootis muud lugemisvara. Eks muidugi võiks ju alles hakata lugema. Häda on aga selles, et juba rohkem kui sajandi vältel kohaldatakse Eestis aina suurematele elanike rühmadele lugemissundust. Kohustust. 

See jama algab üldise kohustusliku kooliharidusega peale. Praegu kehtib üheksa aastat lugemissundust, kuid ühiskond on nii üles ehitatud, et pärast põhikooli lõpetamist allutavad peaaegu kõik noored end edasisele lugemissundusele kolmeks, kuueks, kaheksaks ja kümneks aastaks. Tekste lugemata ei saa edasi ühegi astme koolis. Lugemisest kui kohustusest ei päästa aga ka lõpueksamid ega teaduskraad. Ligi pool Eesti töökohtadest kuulub  „valgekraedele”, kes ametis püsimiseks peavad pidevalt lugema. Igasuguseid tekste, ka arvutabeleid, koguni võõrkeelset juttu. Lühidalt, arenenud ja kõrgelt haritud ühiskonnas on lugemine elanikkonna enamusele sundus ja kohustus, aga samavõrra harjumus, olemise loomulik osa. Miks seda peaks propageerima? Kui arvata, et peab, siis võiks arvamuse aluseks olla mingi uurimus, mis kinnitab, et lugemine läheb rahva hulgas allamäge. Aga allamäge  võrreldes millega ja kellega ajas ja ruumis? Kindlasti ei ole võtta ühesuguse metoodika alusel tehtud uuringuid aastakümnete ja -sadade tagant. Ja mida üldse mõõta saakski? Näiteks raamatute puhul trükiarvu, müüdud kogust, laenutuste hulka raamatukogude. See kõik ei anna kokku lugemisele tegelikult kulunud tundide summat. Sotsioloogiliste küsitlustega pole asi parem.

Võib ju küsida, mitu tundi päevas/nädalas inimesed  lugemisele kulutavad, kuid esiteks, inimeste enesehinnangud ei pruugi paika pidada. Teiseks, pole lihtsalt võimalik, et kõik inimesed mahutaksid mõistesse „lugemine” ühesuguse sisu. Kolmandaks, tähtis pole ju kulunud aeg, vaid haaratud tekstimaht. Kes aga peaks arvet loetud tähemärkide hulga üle? Ja siit edasi, kas pole tähemärkide hulgast hoopis olulisem loetu mõistmine? Soliidsetele uuringutele nende puudusel  toetumata julgen väita, et eestlased ei ole kunagi varem lugenud nii palju (ajas ja mahus) kui tänapäeval. Asi on lihtsalt selles, et viimase vabadusaja kahe kümnendi jooksul on tekstid, olgu kas või ainult ühesõnalised, tunginud kõikjale nii avalikus kui eraruumis. Koolis lugema treenitud inimene loeb automaatselt läbi kõik tekstilise, mis talle silma ette pannakse. Ja pannakse palju, kui mõelda olgu tänavapildi, poe kaubariiuli või isikliku postkasti peale. Seega, lugemisaastaks pole põhjust. Kui mitte arvestada väikest toetust lugemisvara paberile tootjatele.

Aga siis öeldagugi, et tegemist on varjatud abiga kirjastustele. Ning lõpuks: X,Y ja Z on meie alfabeedis täiesti kasutatavad tähed, ent nende väärkasutusega epateerimispüüd võis ehk olla andestatav sajanditagusele noorkirjanikule, mitte aga XXI sajandi riigiametile. Lapsik, ministeeriumikiizud, väga lapsik! 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming