Kihistumise juured

Rein Vöörmann

Harvardi ülikooli avaliku poliitika professori Robert D. Putnami raamat „Meie lapsed: ameerika unistuse kriis“ („Our Kids: the American Dream in Crisis“) on justkui järjeks tema varasemale, USAs bestselleriks saanud teosele „Üksi keeglisaalis” (2000, ee 2008). Mõlemad viitavad häirivatele, ühiskonna arengut takistavatele tendentsidele ning lähenevad probleemile eri külgedest, on kõikehaaravad ning samal ajal lihtsad ja loogilised nii ülesehituselt, käsitluselt kui ka stiililt. Raamat on selgelt struktureeritud, iga osa kasvab välja eelnevast, kvalitatiivsed uurimismeetodid (juhtumiuuringud) on oskuslikult põimitud kvalitatiivsete meetoditega. Kohati ununeb, et tegu on ühiskonna süvaanalüüsiga – Doni, Franki, Jesse, Cheryli jt laste lood on lihtsalt niivõrd paeluvalt esitatud.

„Meie lapsed“ keskendub vaeste ja rikaste laste võimalustele sotsiaalsel redelil edasi liikuda ning võrdleb nüüdset olukorda ajaga 25–30 aastat tagasi. Iseenesestmõistetavalt on küsimus Ameerikale eksistentsiaalne, sest selles ühiskonnas usutakse ikka veel, et sotsiaalsel redelil edasijõudmine sõltub eelkõige (et mitte öelda ainult) inimese enda võimetest ja pingutustest. Usk, et ajalehepoisistki võib saada miljonär, on ikka veel laialt levinud.

Putnam purustab selle müüdi, näidates, et viimastel aastakümnetel on lõhed laste võimaluste osas suurenenud ning võrreldes ajaga, mil tema ja tema klassikaaslased lõpetasid keskkooli, on vaesematest perekondadest pärit laste võimalused ülenevaks mobiilsuseks tunduvalt vähenenud. Oma raamatus liigub autor juhtumiuuringutega Ohiost Oregoni, edasi Atlantasse, Californiasse ja Philadelphiasse, näidates, et probleemid on omased kogu Ameerikale, seega tuleb nendele lahendus leida ennekõike riiklikul tasandil.

Sotsiaalse kihistumise ja sotsiaalse mobiilsuse (sh ülenev mobiilsus) probleemid on meilgi aktuaalsed. Meenutagem inimarengu aruannete ebavõrdsust analüüsivaid artikleid, avalikke arutelusid jõukuse jagunemise, regionaalse ja haridusliku kihistumise jms teemadel. Sarnaselt meie sotsiaalteadlaste kunagise „Teise Eesti“ pöördumisega küsib Putnamgi, kas ei liiguta mitte kahe Ameerika poole.

Suure pildi adumiseks tasub kindlasti lugeda Putnami raamatut, kes analüüsides eri sotsiaalsetest kihtidest pärit inimeste võimalusi sotsiaalsel redelil ülespoole liikuda, püüab jõuda probleemi juurteni, küsides: kust saavad ebavõrdsed võimalused alguse? Kuigi meil näidatakse enim kooli kui diferentseeriva faktori peale (nt ülelinnalise valikuga koolid vs. piirkonnakoolid, linnakoolid vs. maakoolid), siis Putnam näitab selgelt, et hariduslik diferentseerumine on vaid eelnevate ja olemuselt mitmekesiste protsesside tagajärg. Haridusliku kihistumise juured peituvad perekonnas, vanemate võimalustes, aga ka oskustes arendada oma lapsi.

See omakorda juhatab arvukate alaprobleemideni: vanemate tööhõive, sissetuleku ebavõrdsus, mis loob suuresti aluse võimaluste ebavõrdsuseks, perestruktuur, sh üksikvanemaga perede olukord, vanemate haridustase, pere elukoht ja sealsed konkreetsed võimalused arenguks. Olulised on ka vanemate suhted lastega, vanemate ajakasutus, eelkõige lastele pühendatud aeg, vanemate oskused lapsi eluks ette valmistada jne. Putnam näitab, kuidas need üksikfaktorid mõjutavad kõik ühel või teisel määral noorte liikumist sotsiaalsel redelil, jõudes lõpuks (kurva) tulemuseni. Vaesest perest (alumises kolmandikus vanemate sissetuleku poolest, ülemises kolmandikus keskkooli eksamitulemuste poolest) pärit andekal noormehel või neiul on tegelikult kehvemad võimalused tõusta sotsiaalsel redelil ülespoole kui keskpärasel, kuid jõukast perest (ülemises kolmandikus vanemate sissetuleku poolest, alumises kolmandikus eksamitulemuste poolest) pärit noorel. Eestis kehtiva tasuta kõrghariduse tõttu ei tule meil veel nii drastilisi järeldusi teha või vähemalt ei tule seda teha praegu. Tuleviku suhtes ma nii optimistlik ei ole.

Putnam on veendunud, et laste vaesus mõjutab riigi majanduse arengut, vähendades SKTd 1,3% võrra aastas. Jõukamad ja kõrgema haridustasemega inimesed huvituvad enam poliitikast ja võtavad sellest ka rohkem osa, mis tõstatab esindatuse küsimuse ning kõigutab ühiskonna põhiväärtusi (aidata kehvemas olukorras olevaid inimesi). Kuidas mõjutab Eesti majandust, demokraatiat ja põhiväärtusi see, et ca viiendik lastest elab suhtelises vaesuses, ootab veel vastamist. Selge, et kiireid lahendusi ei ole, kuid see ei tähenda, et neid üldse ei oleks. Mida ja kuidas muuta, jäägu siinkohal pikemalt avamata. Putnam toob välja maksupoliitilised abinõud, toetused, vanemate nõustamise, koolieelse hariduse finantseerimise suurendamise jne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar