Kibe eneseteadvus

Kui Jürgen Ligi möödunud sügisel Jevgeni Ossinovskit sisserändaja pojaks nimetas, oli solvujaid kui palju: ühed arvasid, et solvus Ossinovski, teised jällegi, et hoopis Ligi ise. Kolmandad pakkusid, et solvusid siinsed venelased, ja neljandad olid veendunud, et solvus ainult Andrei Hvostov. Võta nüüd siis kinni, kes neist päriselt solvus, ilmselt omal moel kõik.

Sisserändaja poja juhtum hakkab küll vaikselt ununema, ent uued solvumised ei jää seepärast olemata. Ainuüksi sel kuul on avalikkus olnud tunnistajaks, kuidas solvus presidendi nõunik Iivi-Anna Masso, ning näinud otseülekannet president Toomas Hendrik Ilvese solvumisest. Rääkimata Tartust, kus üks kunstinäitus on põhjustanud lausa solvumislaine.

Seejuures on kummaline, et tavaliselt, kui inimene solvub, siis tahab ta selle ebameeldiva kogemuse kiiresti unustada ja eluga edasi minna. Suuremate solvumiste (need, mis otsapidi meediasse jõuavad) puhul on asi aga risti vastupidi. Küll käiakse raadiosaates pikalt oma solvumise tagamaast rääkimas ja arutlemas, mis tundeid see ikkagi täpselt tekitas ja kes on antud olukorras põhisüüdlane. Küll postitatakse Facebooki või mujale ühismeediasse pikki heietusi, miks solvuja ise otsib põhjust solvumiseks. Tulemus on see, et solvumist mitte ei unustata, vaid võimendatakse veel sadu kordi, enne kui sel lõpuks minna lastakse.

Fjodor Dostojevski põrandaalune sai ühel hetkel aru, mis on solvumine. „See on ju seesmine puhastumine; see on kõige kibedam ja valusam enese­teadvus,“ tunnistas põrandaalune endale. Tema loogika järgi solvub inimene siis, kui talle öelda midagi ootamatult tõest tema kohta, midagi, mida on valus tunnistada. Ehk on põrandaalusel õiguski, tõde on teinekord valus, eriti kui see sulle jürgenligilikult näkku virutatakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming