Keskaegsest Liivimaast teise pilguga

J?Kivim?

  Ajalugu pole eestlasi rahule jätnud ja lähiajaloo sõnasõjad kipuvad poliitikasse. Võib ka teistpidi väita, et eestlased pole oma ajalugu rahule jätnud ning poliitika märgistab lähiajaloo kuumi teemasid. Eesti keskaja hingematvalt kaugetel lahinguväljadel valitseb näiliselt rahu, päevapoliitika piitsaplaksud ulatuvad sinna harva, vahest siis, kui tekib tarvidus osutada eestlaste hingevõrendikele, mis nn orjaajast pärit vms.

Akadeemilisele uurimistööle on see kosutav, keskaeg näib olevat poliitiliselt neutraalne ja lausa kutsub oma hõlvamatusega vanu ja uusi tahke käsitlema, seni tehtut teisiti ja ümber hindama, mis teaduslikus diskursuses nii loomulik.

Tõsi, ka keskaegse Liivimaa (mõistes seda koodnimetust tänase Eesti ja Läti ala ühisvaates) ajalugu nõuab ikka ja jälle uute ning vanade küsimuste valgel läbivaatamist. Asi pole mitte rahvusliku ajaloo vanade poliitiliste klišeede nagu muistne vabadusvõitlus või seitsmesaja-aastane orjapõlv uuesti aujärjele seadmises. Historiograafiliselt pole vajadust neist mööda vaadata, neid tuleb aga seletada ja teisiti tõlgendada, sest ajalugu pole võimalik muuta, eestlaste, lätlaste ja liivlaste alistamist ristisõdade käigus ning vägivaldset ristiusku pööramist XIII sajandil ei saa olematuks teha. Küsimus on selles, kuidas ja millisest vaatevinklist nüüdisaegne teaduslik diskursus kauges möödanikus juhtunut seletab ja tõlgendab.

Idee vaadelda keskaegset Liivimaad kui (saksa) kolooniat on vana. Vanemas baltisaksa ajalookirjutuses (v Transehe Roseneck, Arbusow, Wittram jt) osundatakse selgelt saksa koloonia rajamisele, emamaa ehk siis Saksa-Rooma riigi ja koloonia vahekorrale jms. Ka eesti rahvusliku ajalookirjutuse rajaja Hans Kruus rõhutas (1937), et keskaegse Liivimaa ajalugu läbib koloniaalvõimude kolm poliitilist põhiülesannet: alistatud põlisrahvaste alamluses hoidmine, võimude omavaheliste suhete korraldamine ja maakaitse välisvaenlaste vastu. Õigupoolest pole Liivimaa keskaega põhjalikult ja tulemusrikkalt uurinud ajaloolased kolonialismi kui nähtust kunagi eitanud, ent üldistavad seletused on sageli suubunud kas varjatult või avalikult saksa-eesti või saksa-läti ajaloolise vastuolu tõdemisse.

Rahvuslike vastuolude otsimine ajaloost viib tänapäeval aga konfliktini euroopastumise ideoloogiaga ja võib ajalooteadvuses toita emotsionaalseid arusaamu äravalitud rahvast ja vaprast sillapeast ida ja lääne piiril. Ilmselt on aeg kolonialismi ja kolonisatsiooni mõiste sine ira et studio tagasi tuua teaduslikku diskussiooni, enne veel kui fragmenteeruvasse ajalookäsitlusse jõuavad postkolonialismi ideede viljelejad. Mõistagi terendab praeguse olukorra taga pealtnäha lihtsavõitu, aga tegelikult keeruline küsimus, kas Liivimaa ajalugu on sakslaste kui sissetungijate ja kolonisaatorite ajalugu või alistatud põlisrahvaste ajalugu. Mis juhtub aga siis, kui mõelda, et Liivimaa ajalugu on kõigi sel alal elanud rahvaste ja hõimude ajalugu? Noorema põlvkonna medievistid on sellise lähenemise enesestmõistetavalt ja vanadest rahvuslikest eelarvamustest vabadena omaks võtnud.

Vanade küsimuste uuesti asetamine tundub esmapilgul lihtne, tasub vaid vaeva näha Liivimaa ajaloo ülelugemisega ning seni tehtu ümber sildistada. Nii lihtsaid lahendusi paraku pole. Teaduslikust vaatevinklist on see vaevaline ja äärmiselt töömahukas protsess, mis eeldab kõigepealt diskussiooni ja teisitilugemist.

Kui võtta ette keskaegse Liivimaa seletamine koloniaalühiskonnana, siis on selline ettevõtmine esmalt interdistsiplinaarne, sest hõlmata tuleb poliitiline, asustus- ja agraarajalugu, kaasata kultuuri- ja kirikulugu, vaagida folkloristika ja ajaloolise keeleteaduse võimalusi jpm. Liivimaa koloniseerimine kõige laiemas tähenduses sisaldab endas nii vallutatud maade majanduslikku ja õiguslikku kui ka maastiku koloniseerimist (linnade, linnuste, kirikute, kloostrite ja mõisate võrgustiku rajamist). Äärmiselt keeruline on uurida kolonistide ja pärismaalaste vahekorda keskajal ning keele ja meele koloniseerimist. Kõik see toimus olukorras, kus keskaegsel Liivimaal puudus saksa talupoegade kolonisatsioon, mistõttu jäi ära põlisrahvaste assimileerimine ja säilisid rahvakultuuri põhialused, kuigi mitmete suurte võõrmõjudega, mida on vaja tunnistada.

XIII sajandi vallutuse ja koloniaalühiskonna kujunemise dialektika tähendab aga Liivimaa ja sealhulgas Eesti ala poliitilist integratsiooni katoliikliku Euroopa riiklusse kõigi selle riigiõiguslike elementide tasemel. Vallutuse tulemuseks oli nende alade liitumine õhtumaise kultuuriareaaliga koos ristiusu, keskaegse kirjakultuuri, ladina tähestiku ja hariduskorralduse sissetoomisega. Teisisõnu tuleb koloniseerimist mõista juba keskajal alguse saanud Euroopasse kuulumisena või siis euroopastumisena ning seetõttu on tänasel arenguteel sügavad ajaloolised juured.

 

Tallinnas 5. VIII 2006 konverentsil “Keskaegne Läänemere ruum: oma ja võõras” peetud ettekande kokkuvõte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming