Kesk-Aafrika unistus

Hardo Aasmäe

Igal pool on rahuvalvajad, aga sõda kestab edasi.

Nüüd on otsustamisel, kas 55 kaitseväelast saadetakse Kesk-Aafrika Vabariiki korda looma. Paraku ei ole see ülesanne täidetav.
Äärmisel juhul on pealinnas Banguis võimalik natuke aidata Prantsusmaad, et ta saaks võimul hoida oma järjekordset soosikut. Ilma rahvusvahelise toetuseta ei ole see Prantsusmaale enam jõukohane. Aluseta on lootus, et meie 55 kaitseväelase, pooleteisetuhande Prantsuse võõrleegionäri ja 4000 Aafrika Liidu rahuvalvajaga on võimalik tagada rahu, kui tulirelvadega varustatud võitlejad on metsas ja võsas juba hulkadena liikvele läinud.
623 436 ruutkilomeetrise pindalaga riik on Eestist peaaegu 14 korda suurem, ligilähedaselt sama suur kui Poola ja Saksamaa kokku, aga rahvast on hõredalt. Tegemist on pideva vinduva sõjaolukorraga, mis on iseloomulik suurele alale Aafrikast. Samasugune seis on mitmes Kesk-Aafrika Vabariigiga piirnevas riigis – Lõuna-Sudaanis, Tšaadis ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Pindalalt on tegemist sama suure alaga, kui kogu Euroopa Liit kokku. Igal pool on seal rahuvalvajad, kuid erineva ulatusega sõda kestab häirimatult edasi. Rahuvalvajad suudavad kaitsta vaid üht osa põgenikest ja jagada neile toiduabi. See mõistagi lihtsustab osapooltel sõdimist, sest osa tsiviilkohustustest – rahva toitmine langeb rahvusvahelise üldsuse õlule.
Iseseisvumata vaeslapsed
Kui möödunud sajandi 60ndatel aastatel lahkusid eurooplased Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu survel Aafrikast, siis jäid neist maha enamasti iseseisvuseks ettevalmistamata riigid, mitmed on sattunud vaegriikide hulka, nt Kesk-Aafrika Vabariik. Sisemajanduse kogutulu on ligikaudu 400–500 USA dollarit inimese kohta aastas, maavarade ekspordist saadav tulu ei jõua rahvani. Ülemkiht riisub selle ning priiskab mujal maailmas pillavat elu elades. Riik põeb siiamaani koloniaalpärandi tagajärgi. Koloniaalajastu ei andnud Aafrika rahvastele demokraatlikke vabadusi. Riigi iseseisvumisel need tekkisid, kuid peaaegu üheski Aafrika riigis ei ole rahvas seda alaliselt kasutada saanud. Üks sõjaväeline riigipööre ja kodusõda järgneb teisele.
Hädad algasid juba koloniaalsest haldussüsteemist. Reeglina tõmmati piirid geograafiliselt mugavatesse kohtadesse ega arvestatud üldse rahvaste ja hõimude piire. Seega sattusid eri rahvad elama erinevate valitsejate alla. Iseloomulik on kümme aastat riiki valitsenud ja muslimi mässuliste poolt möödunud aastal ametist kukutatud Kesk-Aafrika Vabariigi president François Bozizé saatus. Sündinud Gabonis, on ta päritolult gbaja, mis on suurim rahvusrühm Kesk-Aafrika Vabariigis. Samas ulatub gbajade loomulik asuala Kesk-Aafrika Vabariigist läbi Kameruni Gabonini. Koloniaalpiiride tõmbamisel ei arvestatud ka kolonialismieelset aafriklaste omariiklust. Ainukesena on neist vastu pidanud Etioopia (Abessiinia). Viimane aafriklaste omariiklus Kesk-Aafrika naabruses – Darfuri sultanaat – kaotati 1916. aastal. Fuuride maa, kus seda pole unustatud ja iseseisvussõda miilab siiamaani.

Väärad piirid läbi hõimumaade
Koloniaalvõimude määratud halduspiirid ei olnud enamasti kohalike jaoks. Tegemist oli eelkõige Euroopa riikide omavahelise asjaga. Kohalikud inimesed ja terved rahvad liikusid mööda omi radu.
Kui sadakond aastat tagasi ületas Kamerunist mõni Saksamaa sõjasalk mõttelise piiri Prantsusmaa koloniaalvaldustega, siis vahetasid härrasmehed Euroopa pealinnades diplomaatilisi noote. Kohalikke rahvaid see asi ei puudutanud. Sealkandis olid sageli Prantsusmaa enese koloniaalvaldused kõrvuti, mistõttu piiriületus oli Prantsusmaa „siseasi”. Nagu meil sadakond aastat tagasi, kui mindi Eestimaa kubermangust Liivimaa kubermangu.
Sellises olukorras jõudsid Mustale Mandrile vabadus ja iseseisvus. Ühtäkki tekkisid euroopalikus mõistes riikidevahelised piirid. Piirivalve, toll, viisad …
Seda kõike ka kohalike elanike jaoks. Elukorraldus löödi sassi. Enamik metsasest Aafrikast on teedeta maastik. Nende asemel on jõed, mille mõlemal kaldal elab endastmõistetavalt üks rahvas. Rahvad vahelduvad pigem üles või allavoolu liikudes. Siis äkki olid nad eri riikides. Varem oli halduse keskmeks koloniaalvõim oma keele ja kultuuriga. Kõigile kohalikele ühtemoodi võõras või oma. See oli kadunud või kadumas. Kohe tekkis küsimus: millise rahva ja keele ümber hakkab koonduma riiklus? Puhkesid tülid keele, kultuuri, juhtiva rahva/hõimu jne pärast.

Orjade Aafrika
Kesk-Aafrika hõivamisel jäi esialgu selle lääneosa prantslaste mõjuvälja. Idaosas toimetasid rahumeeli edasi araabia orjakauplejad. Prantslaste alistustegevus nõrgestas kohalike rahvaste enesekaitsevõimet sedavõrd ulatuslikult, et riigi idaosa hakkas orjakaubanduse tõttu rahvast tühjenema. Alles Esimeseks maailmasõjaks õnnestus seda oluliselt piirata. Prantslased jõudsid Kesk-Aafrika Vabariiki valitsema XIX sajandi lõpul. Algul katsetati kohalike peal nn õhukese riigi mudelit, mida Euroopas juurutada ei julgetud. Enamik haldusest anti eraettevõtete kätte. Tagajärjed olid masendavad. Eriti julmalt haldasid maad piirinaabrid belglased. Kuningas Albert I eravalduses Kongo Vabas Riigis (kuninga eravaldus kuni 1908. aastani) viis eraettevõtete kätte antud haldus 30 aasta jooksul hukule poole elanikkonnast. Hukkunud oli 15 miljonit inimest, enne kui parlament võttis kuningalt skandaaliga tema „mõisa” ära. See „mõis” oli olnud kogu Lääne-Euroopa suurune.
Orjus ei ole Aafrikas kuhugi kadunud. Viimane riik, kes orjapidamise keelustas, oli Niger (2002). Selle ajani elasid rahumeeli kõrvuti orjapidamine, prantslaste uraanikaevandused ja abiorganisatsioonid. Veel 2009. aastal väitlesid Mauritaania valimiskampaania ajal kaks presidendikandidaati kirglikult orjuse kaotamise üle. Kuigi orjapidamine on ametlikult kaotatud, oli  orje veel 2009. aastal 600 000 – 20% elanikkonnast. Presidendiks pürgija lubas orjad vabastada ja orjapidajaid karistada. Teada on vaid üks karistuse saanud Mauritaania orjapidaja. Naisterahvas. Meesorjapidajad elavad karistamatult edasi.

Rikka maa vaene rahvas
Kesk-Aafrikas algas iseseisvuse alguses sai esimeseks presidendiks haritlane, üks iseseisvusliikumise juhtidest David Dacko. 1966. aastal asendas teda juba Jean-Bédel Bokassa, kes oli üdini sõjaväelane. Mõistagi oli ta võimule tulnud sõjaväelise riigipöördega. 1976. aastal kuulutas ta end Kesk-Aafrika keisriks Bokassa I nime all. Bokassa oli inimsööja, kes jumaldas Napoleoni. Samal ajal valitses Ugandat Idi Amin, kes oli sõjaväelise riigipöördega kukutanud haritlasest presidendi Milton Obote. Idi Amin jumaldas Hitlerit. Napoleoni ja Hitleri austajad – Bokassa ja Amin sõbrustasid senikaua, kuni mõlemad kukutati.
Kesk-Aafrika Vabariik on loodusvaradelt rikas, kuid vaese rahvaga maa. Selle põu peidab endas muu hulgas 18 000 tonni uraani, mis toidaks Prantsusmaa tuumaelektrijaamu. Uraanilademed ootavad raudtee ehitust Djiboutist. Pole teada, kas see aitab kohaliku rahva vaesusest välja. Igal juhul teemandikaevandused ei ole rahvast aidanud. Meie rahuvalvajad ei saa selle heaks mitte midagi teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming