Kes võiks võtta ravitseja rolli?

Valle-Sten Maiste

Politoloog Rein Ruutsoo: valimiste eel keegi ise küll pükse alla ei lase.  

 

 

 

Valle-Sten Maiste: Praegu kipub vägisi mulje jääma, et Baudrillard’il on õigus: poliitika sihiks on varjata poliitika olemuslikku moraalitust.

Rein Ruutsoo: Poliitika võib olla väga üllas, definitsiooni järgi kõigist inimtegevuse liikidest üllaim, nt Platoni järgi. Kuid selleks peab olema riigi idee. Kui nn järjepidevusel oli mingi mõte, siis just riigi ideena, püha üritusena, nagu nähti Rooma impeeriumi kehastanud järeltulijaid. Rooma riigi idee on kandnud läbi sajandite Euroopa riiklust. See oli midagi suuremat kui “meie”. Ja mul on tunne, et Eestis pole tekkinud oma riiki, s.t res publikat – ühist asja. Kord viskuti omaaegse vabariigi mälestuse kallale, rebides sellest üksteise võidu end Tõnissoni, Pätsi jt pärijaks kuulutades “viigilehti” – see oleks nagu õigustanud ükskõik milliseid tegusid. Riiklus seoti vaid rahvuslusega ja mitte “ühise asja” – res publika – ajamisega. “Liberaalne isamaalisus” sõi rahvusluse tühjaks. Kodanikku ehk civis estonicus’t, euroopalike väärtuste kandjat ei lastud kasvada.

Kas selline ideelisus hoidnuks ära täna pinnale ujunud omakasust lähtunud näotused?  Probleem on küll laiem kui pelgad poliitikute majaostud ja Eesti Panga presidendi jultumus. Kui väga soliidsetes firmades on mitte ainult altkäemaksu andjad, vaid ka vastavad summad justkui eelarves, siis on ärikeskkond paigast ära. Kas on normaalne, et valitsus on nagu karu Helvi Jürissoni “Mägra majas”? Eriti Reformierakond, kellesse olen suhtunud sümpaatiaga, on moraalselt kuidagi aegamisi, kuid järjekindlalt sohu vajunud.

“Vihkamise tunni” Lang ja justiitsminister Lang on kaks eri rolli. Jurist ei ole moralist. Pealegi, nagu mäletate, oli ta algul oma hinnangutes üsna terav, minister aga kannab vastutust, ka valitsuse koospüsimise eest. Valituse lagunedes oleks peamine kaotaja Reformierakond. Peaministri manööverdamisruum nüüd valimiste eel on väga väike. Ta ei saa teravate hinnangutega õli tulle valada, pigem vastupidi. See ei ole õigustus, see on seletus. Valitsuse remont valimiste eel oleks nõrkuse, ebakindluse jne märk. Valijad toetavad või eelistavad tugevaid. Punasärklaste etendus lõhestab kindlasti rahvast ja konsolideerib valitsust: toetab “alandatute ja solvatute” liitu ja vähendab opositsiooni võimalust koostööks valitsusega. Mingid majamüügi probleemid on eetiliselt hoopis vähem olulised kui kraaklevad õllesed elu kallale kippujate meeleavaldused – ehkki esialgu sümboolselt. Ma ei imestaks, kui “kommarite”, s.o kirjanike, tippteadlaste jne, kes on ju suurel määral endised EKP liikmed, protestikirjade laviinid, arupärimised parlamendis ja vastudemonstratsioonid Toompeal või Isamaa peakontori ees mataksid lähiajal enda alla kõik tühiseks muutunud n-ö panga-jamad. Tehniliselt on avalikkuse selline “koloniseerimine” käkitegu.

Oleksin siiralt oodanud, et ärikeskkonna pärast aastaid muretsenud Reformierakond sekkub äri tumeda külje ilmnemisel otsustavamalt.

Ma ei arva, et parteid jagunevad “eetilisteks” ja “ebaeetilisteks”. “Valgete” parteide imagoloogia loojad, kes nüüd Juku-Kalle Raidi reformi-kommunistide kallale ässitavad, söövad piltlikult öeldes oma okset. Äri ja poliitika läbipõimumine  (kes siis keda ja milleks rahastab, kes siis kelle “klient” on?) on ju loomulik sümbioos. Muidugi soovib partei, kui “näpud liiga näha”, vabaneda koormaks muutunud “veskikividest”. Üks peamisi “ahju kandidaate”, tippnomenklatuurne Kallas saadeti n-ö väärikalt jalust ära. Kuid praegu venitatakse kaartide avamisega viimaseni – valimiste eel keegi ise küll pükse alla ei lase.

Kurioossuse tipp on ikkagi Keskerakond eesotsas oma esimehega. Jätame majaostu aspektid, aga valida vastamiseks stiil, et – kogu poliitiline eliit on täis korruptante ja pikanäpumehi, mida te õieti tahate? Kas ei ole see mitte täiesti süüdimatu lugupidamatus riigi, ühiskonna ja selle institutsioonide vastu?

Mina ei imesta selle üle. Poliitik, kes valib avalikkuse ees enda pelga õigustamise taktika (on ta süüdi või mitte), on surnud, s.t ta jääb selle agenda raamidesse, mille dikteerib oponent, võitleb põlvili. Akadeemik Lippmaa õpetas omal ajal initsiatiivi haaramist ja end mitte kunagi süüdi tunnistamist kui poliitikuna tegutsemise algtõde. Siis tundus see räigena, nüüd on kõik selle ära õppinud. Uute agendade tekitamine, seegi on tavaline võte ja pealegi – olgem ikka ausad – tähelepanuväärset alust umbusalduseks, mis ikkagi saab rajaneda õiguslikel arutlustel või osundataval moraalinormi rikkumisel ju polnud. Mõlemalt poolt oli tegemist osaga kampaaniast, poliitilisele rünnakule vastati samal viisil. Niikaua kui on tegemist üldise arutlusega, siis alati on probleem, kes on see õige, kes võib visata esimese kivi.

Häirib, et kõik püüavad poliitikat seletada, kombinatsioone läbi näha, neid taktikaliselt hinnata. Lugedes arenenud demokraatiaga riikide poliitikute raamatuid ja raamatuid poliitikast, siis on küllalt neid, kus on lähtutud puhtalt teoreetilisest idealismist. Miks meie poliitikas ja politoloogias selline joon kusagilt välja ei paista?

On olemas selline mõiste nagu “riigimees” ja poliitiline kultuur. Maksab lugeda baltisakslase von Stadeni mälestusi (oli hiljem Saksa diplomaat) mõistmaks, kui õhuke on meie rahvuslik tsiviliseeritus. Häbi ja väärikus ei jõudnud selles riigikeses juurduda.

Arvasin, et Kiviräha tabatud eestlase kratiloomuse näol on siiski tegemist rohkem anekdoodi ja vähem tegelikkusega. Ka meie riigi korruptsiooninäitajad olid ju head. Aga näib, et ettehooldus ja “käsi peseb kätt” stiil ongi raudreegel, millega midagi saavutada. On ju korruptsiooni puudumine rohkem iga maksumaksja huvides kui maksualandused ja 500 krooni jaotamised jms. Korruptantide osa maksavad kinni ju kõik.

Avalikus sektoris tähendab korruptsioon reeglina teenuse kõrgemat “ostuhinda” rahvale. Erasektoris pole aga konkurents tingimata ainus efektiivsuse ja odavuse mõõt. “Võrgustumine” on paratamatu ja viljakas. Probleem on eelkõige ärisektori-sisene: kellelegi antakse õigustamatuid (laenu)eeliseid, jagatakse inside-infot etc. Tugevad korporatiivsed sidemed võivad majandust kohati tõhustada.

Korruptsiooni-indeksi põhjal oleme kõikunud kusagil 30 – 40 koha piiril – kõvasti ees Lätist ja Leedust. See on post-kommunistliku maailma kontekstis üsna hea tulemus. Kuid eristagem ikka eliidi ja ametkonna korruptsiooni. Vanadel demokraatiamaadel pole tipp-poliitikas osalemine enam nii laialt võimaluseks kiiresti rikkaks saada. Eliidi korrumpeerumine seal on teiselaadne. Rikastele on  poliitikas osalemine sama mis vapi saamine. Rikkurid nagu Mõis võinuks suuta ja Palts ehk suudaks “kaunistada” oma karjääri korrumpeerumatusega, siis saanuks neist “aadel” (Paltsul on ju vappki valmis!). Uusrikkaid (räpaselt rikkaid – filthy rich) kipub aga paraku saatma slepp à la Meelis Lao Jüri Mõisa.

Eestil läheb ju üldjoontes ikkagi hästi. Vaadakem tuleva aasta majanduskasvu ja riigieelarve prognoosi. Vähendatakse justkui ka üleminekuaja lõhestumisi. On teatava stabiliseerumise ja hulga eetiliste küsimuste esiletulemise vahel mingid hoomatavad seosed?

Mina sellist seost ei näe. Näib, et praegu on juhtunud see, et kui varutud mudapanged (mingid teod), mida otse pähe saaks valada, on otsas, siis hakatakse suure suuga rääkima eetikast. Kui tegemist on sõnutsemisega, siis eetikaga manipuleerimine kulutab jälle ära ühe olulise sotsiaalse ressursi. On ju traagiline, et juhul kui näiteks kellegi maja jälle esiklaanele ilmub, küsib lugeja endalt: “Kas tõesti juba jälle on valimised?” See oleks katastroof.

Olete viidanud meedia kallutatusele ühiskonna valupunktide käsitlemisel, muu hulgas ka suhtumises Keskerakonda. Selle erakonna probleemid meediaga on küll tekkinud võrdeliselt erakonna kaugenemisega headest demokraatlikest tavadest. Meedia väidetav parempoolsus ei ole ju ometi takistanud käsitlemast parempoliitikute tegevuse eetilisi küsitavusi.

Jah, põnev on vaadata, kuidas meedia “arendab” ja ketrab mingit teemat (sellega tegelevad kindlad ajakirjanikud) ja siis ise “mõõdab” avalikku arvamust, oma edukust suhtumiste kujundamisel. Poliitiline kallutatus on meedia võimet olla südametunnistus või “avalikult kasutatav mõistus” järsult vähendunud. Avan lehed hommikul suure lõbuga: suudan ennustada juba 90% – peaaegu nagu vene ajal, mis tuleb tänasest “Vremjast”. Siis oli Läänes vaesus ja streigid, Aafrikas kolonialism, Ungaris hea õunasaak, Valgevenes ületati plaani 250% etc. Tänased regulaarsused on hämmastavad. Võtame või viimase särgiskandaali, mis viis ju ministri tagasiastumiseni. Esitati ju avalik üleskutse ajada ahju lisaks tuhandeile vanureile veel suur osa poliitilisest eliidist. Vaieldamatult sündmus, mille suhtes eetiline ja mitte poliitiline meedia võtnuks kohe selgelt alarmeeriva hoiaku. “Aktuaalses kaameras”, mis omal ajal kruttis mitmeid kordi teatavaid nurga taga veetud raudus käsi, ei antud häbiväärsest avalikust etendusest tol õhtul veel aimugi! Päevaleht avaldas lehe pöördel vaid kahetsust (!), et poliitikuid koheldakse ebavõrdselt – respublikaane ja Mart Nutti polnud nimekirjas. Kiirküsitlusega aga tõestas leht, et enamus rahvast kiitis selle rõveduse heaks! Postimehelt sai isamaalik Indrek Tarand täiega “litaka ära” (ka endiste kangelastegude eest).

Kujunev pilt on täies kooskõlas veendumusega, mida väljendati kord ühes parteide ühisavalduses mõne lehe “kallutatusest”. Vaikimise vandenõu? Rumalus? Eetilise närvi puudus? Muidugi: Tarand mängis hoolega “teemat” hoidvale meinstriimmeediale eeskava solkiva vembu. Alles kollane Õhtuleht avalikustas poliitporno! Pühapäevaõhtune “Aeg luubis” pidi midagi tegema: näitas kaugvaates mingeid punasärke ja mõistis hukka kellegi mingi vääritu teo. Kes tegi ja mida siis tegi, ei saanud aru. Kogemuse põhjal arvasin, et tavakohaselt on saate lõpp kaunistatud jälle Savisaarega, aga seekord eksisin. Olen absoluutselt kindel, millised oleksid olnud lehtede esikaaned, kui peategelasteks oleksid olnud mõne teise partei esindajad.

(Järg pöördel.)

(Algus lk 3.)

Mind on pigem häirinud meedia ambivalentsus eetilistele kriisidele lähenemisel, mida on tugevalt toetanud nn tõsise ajakirjanduse kolletumine. Selge näide oli Keit Pentuse juhtum, kus üks tütarlaps saigi tuntuks ainult tänu ebaeetilistele tegudele nagu hämarad sobingud ning häälte ja ametikohtadega kauplemine. Selle taunimise varjus tunnustati aga, et Pentus “seljatas suure kombinaatori enda”, rääkimata pisipere soetamise intervjuudest Pulleritsule jms.

Ka kolletuv meedia arvestab reklaami (suur)tellijatega! “Suure kombinaatori” seljatamiskatse nädalaid kestnud agoonia oli tohutu kaotus Eesti poliitikale. Kalle Muuli ennustas tollal, et selle hind selgub valimistel, kuid mitte keegi ei ole meenutanud Faktulinit ja tõsiasja, et sellele mehele maksis siseminister Margus Leivo meediakärast hoolimata pool aastat ei millegi eest mitmekordset keskmist palka. Ja seda meie taskust! Halb mälu? Vaevalt!

Lõpuks on demokraatia peamine väljapääs valimised. Kuidas hinnata meie opositsiooni suutlikkust? Toetan sisimas vasakjõudude koondamist, kuid praeguses ühtes Rahvaliiduga Tallinnas on justkui väga varjunud sotsiaaldemokraatide niigi olematu nägu?

Huvitav, eespool väitsid, et oled alati toetanud Reformierakonda, nüüd aga leiad, et sisimas oleks aeg vasakparteide koondumiseks. Selles polegi muuseas midagi üllatavat, erinevalt leninistide arvamusest ei ole inimene õnneks valatud “ühest terasetükist”. Sotside-rahvaliitlaste koalitsioon pakkus mulle Tallinnas paika nende ühisnimekirjas. Oleksin isegi mõelnud, aga kui selgitasin, et ei tahaks olla Faktuliniga ühes fraktsioonis, sain vastuse, et seekord “Faktulin ei kandideeri”! Ka sina, Brutus!

Raske on mõelda midagi positiivset ka Isamaliidust. Konservatiivsus tähendab muu hulgas ka väljakujunenud situatsiooni silmaspidamist. Ma ei saa hääletada erakonna poolt, kes ignoreerib kolmandiku elanikkonna probleeme. Ma ei taha muulastega mingis vaenus, kättemaksus või vägikaikaveos elada. Ma tahan, et neil hästi läheks ja et neil oleks sama head tingimused kui teistel.

Isamaaliit nagu iga partei saab arvestada sellist mentaliteeti jagava valijaskonnaga. Eesti rahvus vajab kindlasti kaitset, et me kestaksime. Kõrvuti murelike, oma rahvust kalliks pidavate inimestega on paraku neid, kes selle mure ja armastuse seljas sõidavad. Minu hea sõber Mihhail Lotman ütles kord, et kui lurjusel enam muid kaarte käes pole, siis hakkab ta rahvuslaseks. Nii on ka juhtunud: ideed on otsas. Venemaa praegune kurss toidab meie loomulikku kibestumust. Sinimägede jt tragöödiate glorifitseerimise hind (kus sai ikka venelasi tapetud!) on Eesti jätkuv lõhestumine, see, et nende hulk, kes tahavad süüdata igavese tule Tõnismäel, ei vähene. Jätmata neile mingit kohta, tõugates neid vaenlaste hulka, ajame nad Tõnismäele lohutust otsima, oma väärikust kaitsma. Kõige halvem aga on see, kui igasugune koostöö venelastega sildistatakse jätkuvalt reetmisena. Kuid kas keegi mäletab seda, kuidas nn vene saadikud mängisid kaalukeele osa – kes nn eesti parteidest nad “üle maksab”?  

Tundub, et teised poliitikud on ise Res Publicale kaardid taas kätte mänginud. Nende kinnijooksmine oli pigem lapsiku rabeduse taga. Nüüd on nad kogemusi omandanud. Pealegi, meetmeimagole vaatamata, olid nad ühiskonna eetilise tervise osas läbinägelikumad, kui halvimaski unenäos oleksin arvanud.

Ma ei usu, et Res Publica erineks põhimõtteliselt teistest parteidest kui “eetilisem”. Juba viis, kuidas häälepüüdjatega (Võrno, Leinatamm, Surva jt), kes ei kavatsenud kindlasti poliitikasse jääda, “läbi murti”, oli ebamoraalne. Vasakpartei imiteerimine oli ettekavatsetud kelmus. Pealegi, nagu deklareeris oligarh, valiti nad kaitsma ühe majandusgrupi huvisid. Noored vajavad väga oma parteid, Eesti vajab aatelisi noori, nemad väärivad tugevat parteid, aga Res Publica on selle tekkimise võimaluse mõneks ajaks edasi lükanud.

Siiski, konkreetselt: kas näete praegu esile kerkinud probleemide seas ka neid, mille pärast eetiline puhastus ikkagi tuleb ette võtta. Mis need konkreetselt on? Või peale “kommud ahju” särgi ei ole neid probleeme ja tänane eetiline kriis on teie arvates valdavalt fabritseeritud?

Mingis mõttes on meie igapäevased väiksed sigadused (maksupettused, varjatud pistised jne) ohtlikumad kui üks ilmselt kaelakohtulik skandaal. Kuid kes võiks võtta endale ravija/puhastaja rolli? Raviv käsitlus on jõukohane vaid väärikale keskkonnale, autoriteetse avaliku arvamuse jõul, mida ei tajuta näiteks parteilise ettevõtmisena. Selles mõttes on meedia usaldatavuse kriis (usaldus langenud pea iga aastaga) võrreldav Jumala surmaga. Näiteks “Tegelikkuse Keskuse” sõimlev stiil, vulgaarsuse, harimatuse, külaliste alandamise soosimine, on märk end avalik-õiguslikuna esitava meedia diskursiivsest lagunemisest.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming