Kes unistab Päikesekuninga riigist?

Ülle Madise

Inimese meel on muutlik. Alles see oli, kui  kiruti parteide paljusust ja koalitsioonivalitsusi ning arvati, et mida vähem erakondi parlamendis, seda parem. Ja et kaks erakonda valitsuses halb, kolm lausa talumatu. Nende kirglike mõtteavalduste taustal kuivendatigi poliitmaastikku seesuguse hoolega, et nüüd tuleb küsida, ega soost viimati kõrb ole saanud. 

1992. aasta riigikogu valimistel osales seitseteist erakonda ja erakondade ning kodanikuühenduste valimisliitu. Teiste seas astusid üles Revali Karskete Rammumeeste Selts, Loodusseaduse Partei, Noarootsi Tervisliku Eluviisi Selts, Eesti Rojalistlik Partei ja paljud teised. Tollal olid valimisliidud lubatud ka riigikogu valimistel ja erakonda asutada oli  lihtne, sestap oli parteimaastik kirju. Sarnane oli olukord veel järgmistegi valimiste aegu, mil näiteks rojalistid ja rohelised esinesid ühises valimisliidus Sõltumatu Kuningriiklaste ja Roheliste Nimekiri Vaimu Võiduks Võimu Rumaluse, Demagoogia ja Saamahimu Üle; mitmest erakonnast koosnev hiidvalimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus sai aga meie valimissüsteemis peaaegu uskumatu saagina 41 kohta riigikogus. 

1990ndate lõpust on parteimaastikku kokku surutud: riigikogu valimistel ei lubata enam avalikke ega varjatud valimisliite, igal erakonnal peab olema vähemalt tuhat liiget,  priske eraldis riigieelarvest jaotatakse vastavalt kohtade arvule riigikogus (sümboolne näpuotsatäis raha napilt valimiskünnise taha jäänuile ei vääri mainimist), erakonna kaubamärgi ja „nägude“ „müümine” on kujunenud pidevaks ja seda tehakse professionaalide abil, põlgamata ära võimalust maksumaksja raha eest parteitööd või -reklaami teha. See võimalus on mõistagi neil, kel osa riigi- või kohalikust võimust koos nn poliitiliste ametnikukohtadega  ja eelarvejagamise võimalustega käes.       

Kui 1995. aastal oli Eestis 30 erakonda ja kõik nad osalesid ka parlamendivalimistel, siis 2007. aastal oli parteisid jäänud 16, valimistel osales neid viie võrra vähem ja riigikogus kohti sai kuus. Praegu on alles 12 erakonda. Kui paljud neist jaksavad ära maksta kautsjonid ja oma kandidaatidega valimistele minna, saab õige pea näha. 

Taasiseseisvumise-järgne poliitilise süsteemi korrastamine oli ilmselt tarvilik, vaevalt  oleks teisiti suudetud moodustada töövõimelisi valitsusi ja oma riik üles ehitada. Pigem oleks üheksakümnendate esimesel poolel valitsenud segaduse jätkumisel jõutud 1920ndate ja 30ndate algupoolega sarnasesse seisu, mil lehepealkirjad à la „Riigikogu istung mürgli tõttu lõpetatud” (riigikogus puhkes vastasleeride vahel tõepoolest kaklus) ja teated „lehmakauplemisest“ rahva lõpuks kõvakäelist valitsemisstiili ihkama tõukasid. 

Parteisid on niisiis vähem üleüldse ja riigikogus ka, tugevamatel erakondadel on  vägeva ettevõtte või asutuse mõõtu ülesehitus ja töötajaskond ning märkimisväärsed püsikulud, valimisteks palgatud mainekujundajad, reklaamiloojad jt. Kujunenud suurparteid kindlustavad kahtlemata tõhusa poliittöö, aga sedalaadi tõhususe hind on enamasti isiksuste ja vaadete mahasurumine. Halvimal juhul võib see elukogenud kindla ilmavaatega inimesed, kel tööd ja tasu ka väljaspool poliitikuametit, rahvaesindaja tööst ja erakondadest  üldse eemale peletada. Valituks osutuvad sel juhul pigem need, keda tihtipeale tähistatakse broileri või parteisõduri tiitliga.       

Kui erakonna otsustajate seas on ülekaalus inimesed, kellele on poliitilisel ametikohal püsimine elu ja surma küsimus, uue erakonna loomine on aga väga raske, saab kõikidele „siseopositsionääridele” kiiresti selgeks, et nende valik on leppida või lahkuda. Ja sellega kaob ka erakonnasisene korralekutsuv jõud. 

Paraku eksivad need, kes seostavad seda juttu nagu ka NO -teatri valimiskoole või „Riigimehi” vaid mõne üksiku erakonnaga. Niinimetatud avaliku arvamuse kujundajad näivad nüüd üsna ühiselt pelgavat, et saabubki olukord, mida veel mõne aasta eest sõnades sooviti: kujuneb stabiilne paari partei süsteem ja ühe selgelt domineeriva osapoolega valitsus. Kas poleks sellest inimese meele muutlikkuse näitest mõistlik  teha veidi laiemaid järeldusi? Mitte ainult et on ehk ikka hea, kui riigikogus on vähemalt viis fraktsiooni ja valitsuses vähemalt kaks parteid; järeldada võiks ka seda, et muudki lõpuni mõtlemata rahutud soovid nagu näiteks riigikogu liikmete arvu vähendamine, presidendi ja peaministri ameti liitmine või kohalike omavalitsuste kaotamine võivad täitumisel oma sära minetada. Pealegi ei tasu unustada, et võimulolijail on loomuomane  soov oma võimu kindlustada, jagada seda nii vähestega kui võimalik. Seda isiklike hüvede säilitamiseks ja – täiesti lugupidamisväärselt – ka selleks, et kujundada Eesti elu oma esindatavatest huvidest lähtuvalt.     

Ühe inimese või partei ülehindamisega tasub kõikidel piiri pidada: klounist või lurjusest rahvalemmikut teha on osava PRiga imelihtne. Seegi teadmine võiks võimu koondamise toetajate indu kärpida. Nii ei pruugi kaheparteisüsteemi igatsejate hiljutine ümbermõtlemine eriti lohutada, kui samas  pakutakse võimu koondamist teistel viisidel. Päikesekuninga Louis XIV kuulus „riik – see olen mina!” tundub unistusena kena seni, kuni saab selgeks, et keegi sai kõik ohjad üksi pihku küll, aga see oli keegi teine.     

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming