Kes teise nime analüüsib, see ise on

Alvar Loog

Meetodite ja järelduste teaduslikkuse pretensioon teeb semiootikast silmatorkavalt sageli totalitaristliku distsipliini. Nimetamise strateegiatest Eesti kultuuris. Toimetanud Ülle Pärli ja Eva Lepik. TÜ kirjastus, 2008. 290 lk. Tartu ülikooli semiootika osakonnas on juba aastaid dotsent Ülle Pärli juhtimisel muu hulgas uuritud (päris)nimedega seonduvaid teoreetilisi ning praktilisi küsimusi. Parim osa selle tegevuse viljadest sai nüüd kõigile kättesaadavaks artiklikogumikus „Nimetamise strateegiatest Eesti kultuuris”. Etteöeldult on pealkirjas sisalduv kohakonkretiseering pisut ebatäpne ja eksitav, sest üle kolmandiku raamatu 13  artiklist, mille hulgas kaks tõlget, ei mainita Eesti konteksti sõnagagi; ülejäänutes on see sageli üksnes teooria illustratsiooniks. Toimetaja Ülle Pärli kirjutab sissejuhatuses: „nimi on antud kogumikku koondatud töödes mõistetud küllaltki avaralt” (lk 8), valdavalt on seda „käsitletud kui sotsiaalset märki, mis  omandab tähenduslikkuse keeleväliselt kontekstilt ja seda konteksti ka iseloomustab” (samas). Pärli rõhutab, et „nime seotus kontekstiga on antud temaatika puhul igasuguse analüüsi eelduseks” (lk 9).

Anti Randviir laiendab juba esimeses artiklis „nime” ning „nimetamise” piire väljapoole tavakeele valdkonda. Enamikus raamatu tekstidest on kasutatud „nime” mõistet küll keelekeskselt, ent siiski üldiselt, mõistes selle all mitte üksnes pärisnime,  vaid ka nimi- ja omadussõnalist sõnamärki kui sellist (tegevusnimi „nimetamine”, mis pealkirjas „nimega” paaris, on tavakeele semantikat arvestades oma tähenduselt siinkohal täpsem). Kogumikus trükitud uurimustele annab laiema fooni ning vaimse keskkonna küsimus keelest kui diskursusest laiemalt. Täpsemalt äratundmine, et kõnelema õppinud inimese jaoks on tegelikkuse maatriks kootud objektistavatest  sõnadest.

Ent kuna kõikvõimalike (nii materiaalsete kui mentaalsete) entiteetide hulk on lõputu, ent sõnu, mis pealegi veel suuresti etteantud ja kohustuslikud, vaid väikene hulk, on inimesel siin reaalsuses pidevalt natuke kitsas. Küllap tekib igaühel ajuti tagantjärele tunne, et tahtsin öelda midagi hoopis muud, aga keel (selle sõna mõlemas tähenduses) ei paindu, on liiga jäik – kokutame ja räägime triviaalsusi. Suur hulk objekte siin reaalsuses on seotud neid nimetavate ning hinnanguliselt määratlevate sõnade külge. Keel (kui kollektiivne keeleteadvus) kõneleks justkui meie eest; vähegi personaalsema tunde- või tähendusvarjundiga sõnum ei mahu selle kitsast pudelikaelast lihtsalt läbi; kõik olulisem ja subtiilsem kipub juba esmatasandi tõlkes kaduma, libiseb nimetamisakti käigus sõnade eest ja vahelt päästmatult minema. Mispeale hakkab inimene tavaliselt  jooma, joonistama, jorisema, kaklema jne – ning läheb viimasel ajal üha sagedamini automaatrelvaga tagasi kohta, kus teda sunniviisiliselt lugema ja kirjutama õpetati. Keele kuritegude register on pikk: see toob meie eneseväljendusse ja sealt ringiga ka maailmapilti (näilise) täpsuse, konkreetsuse, kompaktsuse ning lineaarsuse, mida meeltes või mõtetes peaaegu kunagi sellisel kujul ei leidu.

Keele – ning seega ka logosega  looma omailma – sisemise mehaanika keskseks toimejõuks on klassifitseeriv ning unifitseeriv printsiip. Olla, tähendab olla leksikaliseeritud. Reaalsuse tasuta kaasandena inimesele sotsiaalselt külge poogitud keeleoskus kastreerib mitmemõõtmelise tegelikkuse vastupeegelduse teadvuses ühedimensiooniliseks. Nimetagem seda vägivallaks nii tunnetuse subjekti kui objekti kallal. Eelesitatud mõtteid võiks nimetada  moodsa metafüüsiku paranoiaks; moodsa, sest religioosse või filosoofilise transtsendentsi uurimiselt ja otsimiselt on aatomiajastu akadeemiliste metafüüsikute tähelepanu viimase sajandi jooksul keskendunud just keelele. Vähemalt Fregest ja Wittgensteinist peale tegeleb iga trendi- ning turuteadlik filosoof tunnetusvormide asemel hoopis keelevormidega (eeldades implitsiitselt nende osalist või täielikku samasust).  Semiootiku kutseparanoia, mida evivad ning eksplitseerivad mõõdukal määral kõik kõnealuse kogumiku autorid, läheb eelkirjeldatust veel ühe sammu edasi. Siin ei võitle keegi keele kui sellise vastu (sellel poleks ka mingit mõtet; sama hästi võiks akadeemilises žargoonis kurta pimedate ööde üle), vaid konkreetsete ning inimeste endi poolt poolteadlikult kultiveeritud  keelekasutuse strateegiatega, või siis hoopis mõne sellise poolt. Elame maailmas, kus vahetu tegelikkuse asemel kohtab inimene sageli üksnes sõnu: asjade, isikute, nähtuste, tunnete, mõtete, asjaolude jm keelelisi märke. Ent igal sõnal (ning iseäranis nimel) on mälu ja karakter; nimi sekkub oma kandja ontoloogiasse ning kasutaja psühholoogiasse.

Peaaegu igasuguse tähistamine on  ühel või teisel moel ning määral alati (varjatult) mingi (nimetu) võimu teenistuses. Nimi ja selle taga olev nimetamisakt muudavad meie hinnanguid ja reaktsioone tegelikkusele sageli rohkem kui vahetu aistinguline kokkupuude tegelikkuse endaga – sõna saab lihaks, mida võib olenevalt olukorrast ning vaatenurgast näha nii puuduse kui voorusena. Sõnakeskse semioosise pimedas öös juhtub ühtaegu hirmsaid ja huvitavaid asju:  retoorika toel võetakse pidevalt kuskil kedagi eest ja tagant; samas joonistab sõna, objekti ja konteksti vastastikusel hõõrdumisel tekkiv elekter „lugeja” teadvusele tähenduste hapraid jäälilli. Ole vaid semiootik ja märka, pane kirja ning trükki. Antud kogumiku tekstides tuleb teadus elule pidevalt väga lähedale, topib nina ja näpud igapäevaselt argise pasa sisse.  Vaatluse ja analüüsi all on: grafiti (Anti Randviir), anonüümsus linnaruumis (Anu Haamer), kohanimed külakeskkonnas (Ülle Pärli), nõukogude poliitilis-ideoloogiline retoorika (Andreas Ventsel), nõukogudeaegsed kolhoosinimed (Airi Neve), eneseesitus netifoorumites (Riste Keskpaik) ning sõjaväesläng (Priit Põhjala). Eelnimetatutele sekundeerib kaks käsitlust „klassikalisel” teemal ehk kirjandusest: reaalse referendiga  pärisnimed eesti uuemas lastekirjanduses (Mari Niitra) ning allusioonilised isikunimed Karl Ristikivi romaaniloomingus (Eva Lepik ja Ott Heinapuu). Üks artikkel räägib „sotsialistliku realismi” mõistest (Tanel Pern), teine eesti kunsti enesekirjeldusest eelmise kümnendi trükimeedias (Terje Meisterson). Kogumiku vooruseks on artiklite suhteline lühidus ja ladus loetavus, nii teemad kui käsitlusviisid pakuvad üksteisele tänuväärset  kontrasti.

Samas jälle kõigub teooria refereeringute, vaatlusobjekti sõnalise esitamise ning reaalse analüüsi omavaheline suhe tekstiti tugevalt nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõttes: teooriat on raamatus meeldivalt palju, ent paraku üksnes referatiivsel kujul ning kahe tõlkekatkena (esimene neist küll ülimalt spekulatiivne); tekstid tuginevad erinevale ja sageli ühismõõdutule või koguni üksteist välistavale teoreetilisele metodoloogiale;  ehkki eessõnas on kõiki nimetatud „teadustöödeks” (lk 7), ei leidnud ma mõnest mitte mingisugust sisulist analüüsi (aga see võis ka autoril kogumiku tarbeks oma tööd lühendades lihtsalt välja jääda). Aastate eest semiootikutega, kes kõik armsad inimesed, pidevalt kokku puutudes taaslavastasin ning parafraseerisin mõttes sageli enese lõbustamiseks Aabrahami ja Iisaku loo dramaturgilist kõrgpunkti, kus isa  läheb jumala kiituseks poega ohverdama, kandes selle situatsiooni üle kahe semiootiku teekonnale teaduse mõttelise tipu poole. Üks küsib teiselt: „Aga kus on siis meie analüüsi objekt (loe: ohvriloom)?”. Ning teine vastab: „Küll meetod omale juba objekti leiab”, mõeldes semiootilise analüüsi alaliselt veremärjale altarile ohverdada just kolleegi enda, taandada ta kõikvõimsa teooria ees: objektistatud märgiks, staatiliseks mudeliks, statistiliseks  ühikuks.

Olen alati arvanud, et meetodite ja järelduste teaduslikkuse pretensioon teeb semiootikast silmatorkavalt sageli totalitaristliku distsipliini; auditooriumile ei pakuta enamasti mitte semiootilist interpretatsiooni, vaid asjade „tegelikku” seisu. Kusjuures analüüs ise oma järeldustega ei allu eriti valsifikatsioonile (mõnikord ka verifikatsioonile). Intellektuaalse, sportliku ja sadistliku  hasardi toel ülimuslikuks kuulutatud meetod on oma objekti(de)st (ehk tegelikkusest) siin a priori üle, võtab seda igast asendist – mida on kokkuvõttes siiski meelelahutuslik ja õpetlik jälgida. Kogumik ilmutab empiirilise reaalsuse suhtes niipalju respekti, et kokkuvõttes midagi päris „uut” me tegelikkuse kohta teada ei saa: semiootiline meetod annab siin edukalt abikäe ajaloole, kirjandusteadusele, sotsiaalpsühholoogiale jt. 

Lõpetuseks avaldan (l)ootust, et vana kooli metafüüsikute ning uue aja semiootikute kutseparanoia ühendab kord oma vaimujõu ning metoodika kõigist „tühjadest tähistajatest” kõige suurema, tähtsama ning tühjema – ehk „Jumala” mõiste (ja teiste sellega seonduvate nimede: „Püha Vaim”, „surematu hing”, „raamatute raamat”, „pärispatt”, „taassünd” jne) – dekonstrueerivas analüüsis. Lugejana  hindaksin seejuures sportlikku momenti, materjali tegelikku vastupanu, reaalse vere purskeid ning pritsmeid sõnade ning analüüsi kokkupuutekohas (hiljutine väitlus kohustusliku usuõpetuse teemadel näitas, et ristisõda pole veel läbi; isehakanud papid ja preestrid konutavad kaevikutes, skolastilise retoorika relv tugevasti pihku surutud). Aga ühiskond vajab semiootikute silma ja sulge  kõikjal, kus kellelegi midagi sõnade või märkide abil müüakse: päevauudistest, meediakommentaaridest ja eneseabikirjandusest reklaaminduse ning poliitikani – kus keegi inimmõistusele korsetti peale üritab panna. Aeg oleks vaimuelu turvalisest tagalast elu eesliinile tulla, semiootikud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming