Kes meist on lugenud klassikuid endid?

Leo Luks

Eestikeelne filosoofia­kirjandus – grupiseks Vene moodi Järgnev tähelepanek sündis mitme asja tõttu: kimbatus filosoofiahuvilistele gümnaasiumiõpilastele raamatute soovitamisel. Vaev seminaritekstide valikul, kadedus Helsingi raamatupoes meetrite kaupa soomekeelset Platonit ja Aristotelest silmitsedes. Selgituseks üks nõukaaegne anekdoot.

Mis on grupiseks Taani moodi? Tulevad kokku vabad rõõmsad inimesed ja seksivad omavahel. Aga grupiseks Bulgaaria moodi? Keegi on käinud Taanis, ostnud grupiseksi piltidega ajakirja ning kõik tuttavad uudistavad seda põnevusega. Kuid mis on grupiseks Vene moodi? Keegi käis Bulgaarias, nägi seal vilksamisi ajakirja ning pajatab nüüd sellest hämmeldunud tuttavatele. Just niisugune on meie filosoofiahuvilise olukord: prevaleerib jutustus sellest, mida me emakeeles kogeda ei saa. “Avatud Eesti raamatu” sarjas, mis on vaieldamatult meie filosoofiakirjanduse jäämurdja, avaldatakse enamasti XX sajandi filosoofiat. Filosoofia oma metafüüsilises suuruses on selleks ajaks paraku surnud, moodne mõttekunst on kommentaar kadunukesele – esindatud on nii harras leinaseisak kui ka räige laibamõnitamine.

Seega on meie kultuurisituatsiooniks filosoofia vallas simulaakrum – kommentaar eelneb originaalile. Jaspers, Rorty, Gadamer, Cioran, Kolakowski, Žižek, Baudrillard on mõned eesti keelde tõlgitud mõtlejad, kes on keskendunud varasema ümbermõtestamisele. Meie filosoofia on nagu end püüdlikult värviv eelteismeline – ei taheta olla lapsekingades, vaid sooritatakse vastsündinuna hüpe postmodernsuse ajatusse. Ajalugu peatub, kommentaarist saab alliktekst.

Pole põhjust arvata, et filosoofia tõlkimine suunduks tänapäevast tagasi juurte juurde, selleks pole vajadust. Üha uusi moodsaid ahvatlusi tuleb peale, klassikaga saame ennast kurssi viia sääraste trükiste nagu “50 klassikut. Filosoofid” abil. Samuti on naiivne loota, et moodsast filosoofiast innustunud huviline hakkab endasse ahmima hunnikute kaupa võõrkeelseid klassikalisi tekste. Ise õppisin seitse aastat suure isuga filosoofiat, aga uurimisteemast kõrvale jäävaid baastekste olen ikka lugenud laias laastus vaid niipalju kui neid eesti keeles on. Spetsialiseerumine paneb silmaklapid, kirugu Habermas seda palju tahab. Ma ei taha väita, nagu poleks Eestis ja mujal maailmas enam ühtegi kogu lääne filosoofia pärandit allikate kaudu tundvat universaali, aga nad on väljasurev tõug. Gadamer pidas küll üle saja aasta vastu, aga maha suri temagi. Igatahes tunnistas mu doktorikraadiga filosoofist sõber, et temagi teadmised filosoofiast laiemalt põhinevad ennekõike loengutel, mis on ju jällegi “50 klassikut” kraadi võrra vängemas vormis.  Aga mis me siis enne spetsialiseerumist tegime, miks ei lugenud kõiki baastekste originaalis? Jõime ühikas õlut muidugi.

Nii Nietzschelt kui Derridalt on tõlgitud just selline teos, mis kommenteerib nende varasemaid, eesti keeles kättesaamatuid raamatuid. Kultuurkapitali rahaeraldusest oli näha, et tõlkimisele tuleb veel üks köide hilist Heideggeri, “Olemisest ja ajast” võite aga und näha. Tõlgitakse Rortyt enne William Jamesi, Žižekit enne Lacani. See kehtib nii mõttevoolude kui ka üksikute autorite lõikes.

Tekkinud olukorras võib muidugi süüdistada kurja saatust – virelesime aastakümneid marksismi diktaadi all. Ega’s me  saa nüüd sada aastat ainult klassikat vahendada – pealegi puudub traditsioon, inimesed ja raha “Puhta mõistuse kriitika”-taoliste kolosside tõlkimiseks. Vaja on ajaga kaasas käia: kui meie verisulis pangandus jättis vahele tšekkidega arveldamise ja suundus kohe Internetti, siis filosoofial tuleb vahele jätta kogu metafüüsika. Meenub Hasso Krulli termin “katkestuse kultuur” – kui miski murdub, siis jääb midagi maha. Rein Ruutsoo on ühes artiklis väitnud, et eestikeelse filosoofiakirjanduse vähesus okupatsiooniajal polnud paratamatus, vaid siinsete asjameeste pugejalikkuse tulemus (nt Leedus avaldati rohkem). See aga on juba teine teema.

Kuid avaramalt mõeldes – kas intellektuaalide hoiakutes on üldse täielikku pööret toimunud? Ka Marxi teooria, mis siin 50 aastat monopoli nautis, on ju varasema filosoofia grandioosne kommentaar. Oli ju argumendiks filosoofia klassikute tõlkimise vastu säärase tegevuse mõttetus: milleks originaali peale aega raisata, kui Marx on juba kõigi kohta eksimatu tõe välja öelnud? Ajastu on pööranud teise näo, materialistlik monism on asendunud pluralismiga, kuid kaude kommenteerimine on jäänud. Ehk ulatub kiibitsev põhihoiak meie filosoofiakultuurist väljapoolegi. Kas olete näiteks tähele pannud, et erudeeritud inimesed kommenteerivad sageli ajaleheveergudel nördinult… Interneti-kommentaaride rumalust! On see vast sõnavaht, on see vast tekstimasin, millest moodsad prantsuse filosoofid unistaksid!

Eelnev jutt ei taotle millegi muutmist. Loomulikult tõlgitakse vabal kirjastusturul seda, mis tõlkijaid huvitab (dotatsioonide varal võrsuva filosoofiakirjanduse puhul mängib põhirolli just see, mitte tulevane läbimüük). See, et intellektuaale huvitab tõlgitsus, mitte allikas, pole hukkamõistev kohtuotsus, vaid kommentaar – nagu kõik muugi. Õigluse huvides lõpetaksin paari õiendusega. Võimsa erandi kirjeldatud tendentsi suhtes moodustab analüütilise keelefilosoofia tõlkimine. Siin on edasi liigutud vanamoodi, vahendades ennekõike baastekste (3 Wittgensteini, Russell, Dummett, Kripke, Quine, artiklitest rääkimata). Võib-olla on analüütiline filosoofia ise piisavalt noor, et rahuldada eestlaste modernsusjanu. Pigem tuleb selles näha aga Madis Kõivu võimsa algatuse vilju. Viimaks tänaksin kõiki tõlkijaid, tänu kellele saame eesti keeles lugeda näpuotsaga Platonit, Aristotelest, Senecat, Descartes’i, Rousseau’d, Kanti, Fichtet. Tänu teile saan ma pidada sissejuhatavatel filosoofiakursustel seminare. Tühjuses hõljuv kommentaar võib olla väga postmodernistlik, kuid jäägu see siiski õpilaste enda valida, kas harrastada grupiseksi Taani või Vene moodi.