Kergitab kulmu: Vali võitjad!

Evi Aruj?

  Pärast valimisi käib tavapärane maskuliinne arutelu teemal, kes kellega, mis tingimustel ja kui kauaks. Võitjate ja kaotajate selekteerimine ning kombinatoorikale pühendumine meenutavad sõjalis-sportliku mängu kommentaare. Ometi oleks huvitavam teada, mis toimus valijate peas, mis põhjusel valiti või jäeti valimata, mis rolli mängisid ühiskondlikud visioonid, materiaalsed hüved ja sümboolsed väärtused. Sellest sõltub, mis laadi mentaalsus koos valimistulemustega otse või kaude kinnituse sai. Paraku võib arvata, et selle uurimiseks ei taha nüüd, mil hääled kotis, keegi enam sentigi kulutada. Nii võib valijate motiivide kohta vaid oletusi teha.

Vaevalt et keegi vastu vaidleks, et on vaimselt väärikas ja ülev, kui erakonnad ja valijad pööraksid pilgu materiaalsetelt hüvedelt tervikut hõlmavate ja harmooniliste ühiskondlike visioonide poole. Ometi, kuigi iial pole ainelised lubadused olnud nii mõõdutundetud, annab kõige heldemate lubajate võit mõista, et “ratsa rikkaks ja pärast meid tulgu või veeuputus” ongi eestimaalaste ühisteadvuse dominant. Pole aga kindel, kas seda ikka peaks kvalifitseerima vaid keskmise valija lolluse ja ahnusena (nagu arvab Anvar Samost Päevalehes). Sest peale lubatud hüvede eksisteerivad ju ka üldised kujutlused. Ja nähtamatud asjad on tihti hoopis tugevamad kui materiaalsed.

Kui erakondade pakutud hüved on üks ja seesama, erinedes vaid summade ja tähtaegade poolest, siis “ajalooga” kuvandid, mis erakondadega kaasas käivad ja milles segunevad juhtunud tõsiasjad, avaliku ruumi “ilustused” ja inimeste lootused ning hirmud, on erinevad. Koos moodustavad need virtuaalse teatrilava, kus on esindatud ellujäämisvõitluse põhilised positsioonid: siin tegutsevad võitjad, vastalised ja hüljatud, valged ja mustad jõud. Tolle kujuteldava teatrilava märgistus lähtub kõige lihtsamatest sotsiaalpsühholoogilistest kuuluvuse või samastumise refleksidest, mille alusel ilmselt üsna paljud ka valivad.

Ühiskondliku murrangu paratamatusena tõusid uue Eesti alguses esile vastandid võitjate ja rõhutute (millele on elujõudu lisanud isandapositsioonilt tõugatud vene kogukonna kohanemisprobleemid) kuvand ja erakonnad. Et tänaseks on võitjate ja rõhutute erakond pikalt ühist, pragmaatilist, enamasti suure raha huvides ja ka seaduslikkuse piiril laveerivat poliitikat teostanud, näitab vastuolu kujutluste ja tegeliku elu vahel. Pole kahtlust, et mõlemad enim hääli saanud parteid esindavad ka vana head konformismi, mida iseloomustab ideoloogiline paindlikkus ja praktilisele kasule orienteerumine. Toetuse ulatus ütleb, et ka valijate enamuse moodustavad heaolu hindavad mugandujad. Selle taustal näib, et viimasel ajal vahule klopitud pilt “ärkamisest” ja eetilisest revolutsioonist on ilustatud ja/või teenib propagandistlikke eesmärke.

Muidugi – õnneks või õnnetuseks – leidub ikka veel inimesi, kellele on tähtsad aated, visioonid ja sümboolsed väärtused. Seekord tulid visiooniga välja rohelised. Paraku hõivatakse uue visiooniga alati ka sellised protestihääled, kelle arvates on võimalik ühe maakera sisse teine, natukene suurem sokutada. Üldiselt tabasid ka pragmaatikud seekord siiski ära, et hingelisest alandusest sündinud sotsiaalsetes tunnetes peitub suur jõud: pronkspoiss ja eestlaste muserdatud ajaloopilt kõlbasid mitte ainult “lääne tarkade” ettekuulutatud isamaalaste, vaid ka juhtiva rahaerakonna ree ette. Rahvusliku identiteedi väärtustamine ja kaitsmine, mis peaks olema valitsuse pikaajaline, kõiki eluvaldkondi haarav põhieesmärk, sai teoks populistlikus peibutusmängus.

Seekordsete valimiste eripära oligi, et see pakkus ohtralt nii vasak- kui ka parempopulismi, kusjuures kummalgi pole palju ühist majandusloogikaga, mis tegelikult määrab meie heaolu ja enesetunde järgmistel aastatel. Et suure tõenäosusega ka aastal 2007 valiti mütoloogiliste vastasseisude kaudu, s.o võitjate, kannatajate või protestijatena, tundub olevat natukene tõsisem asi. Mõeldes sellele, kui oluliselt sellist samastumist põhjustab etteantud tähendusväli, tekib küsimus, kas tänane demokraatia – või ka demokraatia üldse – võimaldabki “valgustatud” valikut. Aga ehk pole vajagi mingit valgustust, sest parima ühiskondliku positsiooni ja enesetunde garanteeribki vaid konformism ja lihtsate reflekside (vali võitjad!) järgimine.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming