Kergitab kulmu:Tütarlapsest zombiks

Evi Aruj?

 

Juhtumisi kuulasin pealt arutelu ühe reality-show (“Tibid maal”) teemal. “Kas nad siis tegelikult, päriselt ongi sellised – primitiivsed tibid?” oli põhiküsimus. Meenutati saates esinenud neiu ema ütlust intervjuus: eks nad kirjutasid talle kõik ette… See kõlas nagu vabandus: ainult mäng ju. Mäng, mis esitleb end tõelusena? Tõelus, mis on olemuselt mäng? Identiteet, mida saab vahetada nagu pesu.

Laulev revolutsioon andis inimestele (justkui) identiteedi ja reaalsuse tagasi. Varsti selgus, et see ei olnud reaalsus, vaid järjekordne müüt. Inimesi hakati müüdiunest äratama, kõneldes reaalpoliitikast, šokiteraapiast ja olelusvõitlusest. Veel kord tagastatud reaalsus oli ebameeldiv, aga see-eest “päris”. Selgus, et ka kujutlus inimesest kui iseenesega identsest ja terviklikust olendist on müüt. Meid juhendati, et konkurentsivõime huvides peaksime mänguliselt, kompleksivaba elukunstnikuna suutma sisse elada kõikidesse rollidesse. Ja sama sundimatult neist välja tulla.

Üldlevinud mänguprintsiip tühistab aruteludki selle üle, mis on “pseudo” ja mis “päris”. Ka sisemise ja välise reaalsuse mõisteid võib tunnustada vaid piiranguga, et keele, ideoloogia ja institutsioonide vägivalla tõttu on mis tahes reaalsus niikuinii tehislik ja globaalset konteksti arvesse võttes tinglik. See laseb inimesi lohutada – meenutades Aafrika näljahädaliste karmi elu.

Ja ikkagi küsivad inimesed tõelise, tegeliku, kehtiva järele nii privaatses kui ka ühiselus. Tõe(luse) ning mängu eraldusjoone tühistamine näib olevat võimatu. See eraldusjoon kuulub ühte minaehituse mehhanismiga, mis lubab mõnesid enesepeegelduse ja tõeluse elemente omaks võttes ja mõnesid tõrjudes ennast määratleda ja anda endast usalduväärset teavet ligimestele. Piiritletud minaroll on lähisuhete garantii.

Ühiskondlikus plaanis on rollikäitumisel lausa juriidiline taust.  Paljudes seadustes on kirjas topeltrollide ja rollikonfliktide keeld. Isegi mängulise elutunnetusega rollides peitub reaalsuskriteerium: seksuaalvähemused näiteks esitlevad ennast kui “klassi”, kes on tagasi pöördunud seni ühiskondliku surve tõttu peidetud tõrjutud sisemise reaalsuse ehk identiteedi juurde.

Mängudiskursuse levikust hoolimata kipub rollifunktsioonidel olema dramaatiline tähendus ja taust. Mänguna serveeritud reality-show’desse on võimukalt sisse lavastatud konfliktid, pisarad, abitus ja puuriefekt, vägivaldne eraldatus muudest sotsiaalsetest kontaktidest. Selles on elulähedust: püsivate stressoritega ja piiratud “mänguväljaga” päriselugi võib tunduda inimesele puurina. Õieti ei olegi reality-show eesmärgiks mäng, vaid hetked, kus inimene langeb mängust välja, omaenese psühholoogilisse reaalsusesse.

Kus lõpeb mäng ja algab reaalsus? Seal, kus algab valu. Valu saab võimalikuks siis, kui rolli närvilõimed inimhingest läbi lähevad. Valu saab vältida, distantseerudes rollidest. Reality-show õpetab distantseeruma, et vältida valu. Distantseerumine oma rollist, oskus suhtuda sellesse kui millessegi välisesse, on kaitsestrateegia. Inimese elurollidel on sedavõrd tugevad kultuurilised ja sotsiaalsed tagamaad, et õieti on rollimängu meelelahutuslikkusest kõnelemine bluff.

Kes on inimene, kes on valmis distantseeruma või juba distantseerunud kõikidest oma rollidest?  Zombi. Meil on zombistunud poliitikuid, meelelahutajad ja tibisid, kelle suu räägib, aga pilk on tühi ja mälu välja lülitatud. Alateadlikke kaitsemehhanisme käivitav avalik mänguväljak ei vabasta, vaid pigem sunnib valima valu või zombistumise vahel.

Millegipärast käsitletakse praegu just vene aega pseudoeluna, kus võimalik oli vaid võõras ja vale identiteet. Nii on põhjust väita üksnes nendel, kes samuti valisid vabatahtliku esinemise oma ajastu totaalses showbusiness’is, kus samuti olid hinnad ja stsenaariumid paigas ning sõnad suhu kirjutatud. Tänased stsenaariumid levivad aga võimsamaltki kui totalitaarsed. Ameerika ja Austraalia koduperenaised kiljuvad koduparanduse seriaalides ühtviisi kileda häälega, tüdrukute ja poiste internatsionaalne seltskond paaritub kaamerate ees ja Eesti neiud riputavad end Estõunia farmeri turske kaela ümber täpselt nagu Ameerika rahaklassi võsud. Leidub inimesi, kes arvavad, et see ongi tõeline elu. Mis erilist vahet on totalitaarse ja “meediaühiskonna” zombidel?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming