Kergitab kulmu: semiootika massidesse

Evi Aruj?

  Ka sel aastal näidati uusliberalistliku Eesti Vabariigi sünnipäeval riigialamatele talaaris isandate, ekskommunistide ja uue nomenklatuuri fundamentaalset ühistalitust Kaarli kirikus. Järgnenud galakontsert jäneste, hirvede, tundelise räpp-kantaadi ja deemonliku Riho Sibulaga mõjus pärast vaga kroonurituaali lausa vabastavalt. Meie suhe rahvuslikkuse teema ja sümbolitega on üsna tervemõistuslik. Enamik külalistest vist siiski ei saanud pihta ärkamisaja sümboolikale ja meie rahvuslikule eripärale – eneseirooniale. Ka kõikidele eestlastele ei olnud asi meeltmööda. Üksnes huumor ja arenenud tinglikkuse taju vist aitavadki meid sümbolite ja rituaalide rägastikus, millega ajalugu on meid õnnistanud.

Tegelikult muidugi on rituaalide vastu tärganud huvi pisut veider. Üldiselt baseerub liberalism ju ühiskondlikel tõsioludel: tegelikul elul, reaalsusel, objektiviseerimisel. “Tegelik elu” on õige ja õiglane, isegi kui see on ebatseremoniaalne ja ebameeldiv. Püüd aktsepteerida “tegelikku elu” kehastub seaduseelnõus, mis tahab ohvrit kurjategijaga lepitada; poliitikute soosivates avaldustes omasooiharuse või prostitutsiooni legaliseerimise küsimustes; soovis leevendada liikluseeskirjade nõudeid ja kehtestada kõrgkoolis õppemaks jne. Kõik, mis on “antud”, praktikaks saanud (kuritegevus, narkomaania, seksuaalhälbed, avalike teenuste avalik hiiliv maksustamine) moodustab teatud “endiste” normide suhtes otsekui uue, täiuslikuma reaalsuse.

Objektiviseerimistoimingutega saab “neutraliseerida” ka ohtlikke sümboleid. Tõnismäe pronkssõdurit näiteks käsitlevad kõik sellega seotud otsustajad sundimatult kui museoloogilist objekti või siis üldinimlikult – kui leinamise kohta. Tõsiasi on, et Tõnismäe sõdur on kummardamiskoht Eesti “vabastajate” ja nende järeltulijate tänastes rituaalides ja sümboliseerib sellisena enamiku eestlaste silmis ajaloolist vägivalda.

Eestlased on õnneks tore rahvas, alati valmis objektiviseerima ja Teise positsioonile asuma. Teise vaatenurka mõista on kultuurne ja humaanne. Kuigi on vaks vahet, kas see Teine on nõrgem pool või isand ja kehtestaja. Pole vaja semiootilist ekspertiisi, et aru saada: pronkssõduri juures joovad viina troonilt tõugatud “isandad”, kes kordavad avalike ühisrituaalide käigus sümboolselt üht ajaloolise vägivalla akti.

Okupatsioon Eestis lõppes vormiliselt Vene vägede väljaviimisega 1994. aastal, kuid impersonaalne, kontrollimatu semiootiline (enese)kolonisatsioon jätkub ja süveneb. Pühasid sümboleid ja uusi märgitabusid tuleb meile mitmest ilmakaarest. Vabaduse retoorika ja märgiterrorit ning -tabusid tulvil tegelikkuse lõhe süveneb. Võõraste märkide pealetungist  häirivamgi on see, et rituaalide ja sümbolite mõtestamisel on käigus topeltstandardid, mida vahendavad ja rakendavad meie oma riiklikud institutsioonid. Eestlane võib oma lipu peale ka pissida, kui kunst või olukord seda nõuab. Paralleelselt ülimalt “mängulise” sümbolikäsitusega toimib meil aga ka semiootiline fundamentalism, mis näeb igas sõnas, rituaalis ja sümbolis hea ja kurja kehastust.

Meedia ja vastutavad asjamehed vahutavad ühe kõrvarõnga disaini pärast. Samas sisendatakse meile lõputut sallivust hälbelise sotsiaalse praktika suhtes: näiteks tuleb meil “mõista” (mitte hukka mõista ja vältida) narkomaanist aidsihaiget naist, kes on teadlikult nakatanud oma partneri(d) ja plaanib muretseda lapse, mõtlemata tema tuleviku peale.

“Valgustatud” Lääs, kuhu meiegi kuulume, aktsepteerib sotsiaalse elu hälbelisi nähtusi, käsitledes neid reaalsuse loomuliku osana, subkultuuridena. Seesama valgustatud Lääs ei ole aga võimeline tunnistama mõnda teist kultuuri maailma kultuurilise reaalsuse ühe osana…

Mõned märgid on saanud tähtsamaks kui tõelus. Mõned märgid lausa asendavad tõelust. Võlusõna selles segases olukorras on “semiootika”. Semiootilised ekspertiisid annavad mõista, justkui võiks märgiteadlikkus anda meile õige mõtlemise. Semiootika massidesse? Tegelikult on kõik toimuv haletsusväärne: majandusliku konkurentsi ja ideoloogilise võitluse keerises on märgiteadus omandamas sama häbiväärset “instrumentaalset” rolli nagu vene ajal üks psühhiaatria “haru”. Õnneks on kunstilises plaanis perspektiiv huvitavam: varsti saab ehk jälle ridade vahele kirjutada ja ridade vahelt lugeda.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming