Kergitab kulmu: “Rahva isad” ja läbureaalsus

Evi Aruj?

  Eliit, olgu jutumärkides või ilma, vahendab kõige üldisemaid ühiskondlikke väärtusmudeleid. Eesti lähiajalugu on läbinud vastuoluline sõnum, mütoloogilis-idealistliku ja funktsionaalse (pragmaatilise, reaalpoliitilise) elutõlgenduse üheaegne vahendamine. Konservatiivsete erakondade probleemid võrsusid ja võrsuvadki just idealistlike, mütoloogiliste loosungite ja pragmaatilise, (küsitavast) hetkekasust ja välismõjuritest lähtuva tegevusloogika vastuolust.

Ühiskondlikud väärtused kipuvad enamasti olema isikustatud, koonduvad isakujusse. “Isadega” on meil vastuolulised suhted. Vene aja “isakesed” mõjusid iseenese karikatuuridena. Vanema põlvkonna Eesti-aegsed “isad” olid surnud ja kandsid märtrioreooli. Laulva revolutsiooni ajal tekkinud potentsiaalsete “isade” konkurents jätkub tänagi konkureerivates “lähiajalugudes”. Ka alanud presidendikampaania nõuab isakuju. Võib muidugi küsida, et kui tegelikud kokkulepped jäävad kulisside taha ja laiem avalikkus valikuprotsessi mõjutada ei saa, mis tähtsust on siis presidendi-show’l üldse. Siiski: ühiskondlikele ideaalidele tähelepanu koondades on mõnelgi erakonnal võimalik presidendikampaaniaga suurendada oma skandaalides räsitud moraalset kapitali. Sest kaugel need valimisedki on.

Idealismiga ja müüdiloomega on muidugi probleeme. On ju nii, et erakondlikust taustast sõltumatult on eliit vahendanud eelkõige uusliberalistlikku, funktsionaalset inimesekäsitust: sinu väärtus võrdub sinu konkurentsivõimega turusuhetes. Et idealismi järele on siiski nõudlust, sellest räägib isaautoriteediga välja tulnud Res Publica algne edu. Ka funktsionalistidel tekib ajuti suur vajadus isaautoriteedi järele. Eurokampaaniasse värvati heaoluühiskonna hüvedest keskmisest eestlasest rohkem osa saanud edukaid loomeinimesi. Valimistelgi ei mängita juba mõnda aega mitte ideoloogia, vaid pigem sarmikate persoonide peale. Kuigi presidendiinstitutsioon ja roll on pidevalt vaidluse all, on selge, et erakondade võimu moraalseks legitimeerimiseks on “rahva isa” tänagi vajalik.

Nagu teada, on “rahva isa” eksimatult tark, õiglane ja peaaegu kehatu, maiste vajadusteta, rääkimata inimlikest nõrkustest nagu edevus, rumalus, ealised iseärasused, kahtlased diilid olevikus ja minevikus vms. “Rahva isa” toimib juba eluajal “ajaloolises” ruumis, kuid tema üleloomulikud omadused saavad täielikult nähtavaks pärast siit ilmast lahkumist. “Rahva isa” puhul on lubamatu rakendada lihtsurelikele kohustuslikku funktsionaalset, teatud mõõtmistel põhinevat inimesekontseptsiooni. See oleks sama kohatu nagu formaalloogiline jumalatõestus: “rahva isa” etteantud funktsioon on olla ise mõõt.

Asja teeb huvitavaks, et erinevalt kaugetest aegadest ei vahenda tänapäeval isakuju ajalooline pärimus, vaid meedia, mille peasuunaks on süvenev “inimesestamine”, totaalne reality show, mis keskendub ühiskonnaelu kõiki üldplaane hüljates üksikisikute privaatruumi (köögi- ja tekialuse elu) pingelisele vaatlusele. Kõikidesse eluvaldkondadesse tungiv reality show on loonud mulje, et tõelus ongi vaid läbureaalsus, kus tegutsevad kõrgemate vaimsete omadusteta, üksnes instinktidega varustatud loomasarnased olendid. Keegi vist enam ei usugi, et tegelikult on reaalsus enamasti siiski igavalt normaalne ja hall – nagu inimesedki selles.

“Tõelise” tõelusena serveeritud läbureaalsusest on ajalooline mõõde ja ülevus muidugi kadunud. Nii võib tunduda, et reality show kui meetod on parim relv ka presidendivõitluses. Tegelikult ei ole see kindel. Müüt on inimeste peas “valmis”, kogu informatsioon, mis sellega ei klapi, tõrjutakse. Juttu “isade” pahedest tajutakse pühaduseteotusena ja efekt on vastupidine. Nii ei suudagi meedia, jagades potentsiaalsetele “isadele” “paindlikult” kas siis “ajaloolise aja” valgusvihke, rakendades karme funktsionaalseid mõõtmispõhimõtteid või suunates läbinägeva pilgu kööki ja teki alla, iialgi garanteerida “tõe” võidulepääsu…

Üldisemalt tundub, et müüdireaalsust, “funktsionaalset” reaalsust ja läbureaalsust on võimatu kuidagi mõistlikult suhestada või ühendada. Kes ütleks, kas see tõeluse fragmentaarsus on tunnetuslik või konstrueeritud paratamatus. Ja mis jõud küll suudaks või peaks stiliseeritud elumaailmad üheks tervikuks siduma? Ehk võiks see “rahva isa” missioon olla, kui ta meil kord juba olema peab?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming