Kergitab kulmu:Meie ?jah? ja nende ?ei? ehk

Evi Arujärv

 

Seoses Euroopa Liidu uue põhiseaduse mahahääletamisega prantslaste ja hollandlaste poolt räägitakse kriisist. Kõikjal peavad ei pärast põdejad kurjajuureks üht ja sama: rumal rahvamass ei saa aru, miks ja kuidas jätkuv eurointegratsioon neile hea on. Tegelikult võiksid kurvad eurobürokraadid nii meil kui mujal endalt küsida, missugused olid ja on europropaganda sõnumid, missugustel sotsiaalsetel tunnetel need mängisid, missugust argumentatsiooni kasutatati ja kasutatakse.

Näiteks Eesti euroliitumise loosung number üks küsis kinnitust eimillelegi: inimesed, öelge jah, ärge kartke, midagi ei muutu, kõik jääb samaks. See rahustas stabiilsust ihkavaid kodanikke. Sisendus ?kõik jääb nagu ennegi? sobis edukatele individualistidele, alalhoidlikule vanemale põlvkonnale ja piiratud vaateväljaga persoonidele. Mõned kuud pärast liitumist intervjueeriti tänaval inimesi. Enamus kinnitaski, et nende elus pole midagi muutunud. Mõnel oli üht-teist hästi läinud: kool lõpetatud, liising makstud, reisimas käidud. Suure inertsiga ulatuslikke protsesse saab ka läbi lukuaugu või jaanalinnu-perspektiivis esitleda, analüüsivõime asemel võib mängida piiratud mõtteviisi ja/või informeerimatuse peale. Õhku jäi siiski küsimus: kui kõik jääb nagu enne, milleks siis üldse?

Euroargument number kaks oli fatalistlik: meil ei ole pääsu; kui kästakse, tuleb astuda. Fatalistlikku eluhoiakut ergutas ja ergutab alati mõõdukas annus sõimu, sundi ja sotsiaalset alandust. Seda vahendas eliidi ühendkoor. Kuigi jälle tekkis ka küsimus: miks peab ülevat ja kasulikku asja nii räigelt propageerima?

Europropaganda loosung number kolm kõnetas orjahinge ja kadakat eestlase hinges. Selle kvintessents oli kujutlus ?paremate inimeste? sabast:  kui ütlete jah, inimesed, siis ei pea teie enam alamate rahvastega ühes tollisabas seisma, vaid saate ?paremate inimestega?, isandatega ühte järjekorda asuda.

Euroloosung number neli elustas vana head metafüüsikat. ?Saagem eurooplasteks!? ? see hüüatus koondab humanistlikke eetilisi ja kultuurilisi väärtushinnanguid, mida tavapäraselt kannab vaimueliit ja mis tõotavad paradiisi maa peale saabumist. Aga üksnes tõotavad. Sest paraku on tegu arhaismiga: uue leppega või ilma, aga vanal metafüüsikal puudub igasugune puutepunkt euroliidu põhitrendidega: võimu tsentraliseerumise, bürokratiseerumise ja sotsiaalset mõõdet tõrjuva majandusloogika võidukäiguga.

Euroloosung number viis mängis hirmufaktoril: nagu NATO, nii kaitseb ka uus liit meid agressiivse Venemaa eest, öeldi ja öeldakse. Kui meeli täidab tuntud kujutlus valgest laevast, päästjast ja vabastajast, siis muidugi ei märkagi, et Venemaa on juba ammu Eestis ja kipub miskipärast just eurodirektiivide toel üha enam olema (parajasti aitavad need meil ?lahendada? Vene sõjaväelaste probleemi). Või et euromiljonitele vaatamata on integratsioonimull lõhkenud ja jutt punaste vanurite asendumisest lojaalse noorusega ei pea vett: tänavamiitingutel räuskab turskeid keskealisi mehi, hulk noori venelasi ilmutab ?ovinistlikke seisukohti, KAPO-l on infot, millest avalikult ei räägita. Ja ennäe ? juba kutsub Elsa Gret?kina jalajälgedes astuv Raivo Vettik Päevalehes üles integratsiooni parendamiseks eesti lastele vene keele kümblust tegema.

Eestlaste euroliitumise jah-sõna ümber oli sedavõrd rohkesti hirmu, orjameelt, rehepaplust, populismi ja metafüüsilist hämamist, et sellest jäi tõeliselt paha maitse suhu. Ja vastupidi, prantslaste ja hollandlaste ?ei?, mis tegelikult hääletas inimkeskse ühiskonna väärtuste poolt, mõjus lausa tervendavalt ja positiivselt.

Põlis-eurooplaste topelt-ei oli eriti tugev ja kõnekas signaal nõukogude pärandiga rahvaste jaoks, kellele suures osas sovetliku mõtteviisiga eliit paraku ei ole veel tänagi mõtestanud demokraatiat kui isemõtlemise ja iseolemise õigust, vaid kui õigust hääletada poolt, kui põhimõtet üks idee, üks rahvas, ühe bürokratiseerunud superinstitutsiooni ülevõim. Ja veel. Muidugi moositi ja hoiatati ka prantslasi ja hollandlasi, aga ei ole kuulnud, et sealpool oma rahvast nii jõuliselt hea ja paremaga ristitud oleks, nagu see on Eestis kombeks. Isegi kui nüüd üleüldine osalusdemokraatia kärpimine maad võtab, on meile jõudnud vähemasti teadmine demokraatia võimalustest ja euroopalikust poliitilisest kultuurist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming