Kergitab kulmu: Mälestusi muusikakriitikast

Evi Aruj?

Jüri Talveti eelmises Areenis ilmunud artikkel, mis kutsus üles (kirjandusele pühendatud) arvustusajakirja looma, äratas mälestusi ja mõtteid ajast, mil teenisin leiba muusikakriitikuna. Viimased kolm-neli aastat ajast, mil see oli mu põhitegevus, tundsin, nagu elaksin, köis kaelas ja kilekott peas. Tsensuuri vanas tähenduses meil ju ei ole, kuid sama rolli võib täita ka kontekst: kasvavad reklaamipinnad, “meediafiguuridest” ja paarist maailmanimega muusikust kirjutatavad ülevoolavad “isikulood” ja sinna kõrvale üha väiksema lubatud mahuga, üha juhuslikuma ilmumisega ja üha “rahvasõbralikuma” nõutava sõnavaraga nupuke nimega arvustus – nii läksid kaotsi nii arvustamise mõte kui ka vaimne põnevus. Koos ühiskondlike muutustega muutuvad tekstid, mida toodetakse ja tarbitakse. Kultuuri “tuulutamine” on ajaloos korduv nähtus. Perioodiliselt osutub üks seltskond tohletanud akadeemikuteks. Tulevad uued loojad, uued žanrid ja uued, enamasti lihtsustatud kirjeldusviisid. Ka arvustust võib põhimõtteliselt mitut moodi kirjutada: nagu kodeeritud kohtuotsust või nagu kunstilist teksti, metafooride keeles; nagu esseed või analüütilises, objektiviseerivas keeles. Seda võib teha ka kolmanda klassi lapse tasemele laskudes.

Üldiselt on arvustus autoritaarne: arvustaja nimetab ja struktureerib ka tunnustades oma tahte ja sõnavara alusel. Ometi ei tohiks too “vägivaldsus” olla argument arvustusežanri mahakandmiseks. Hoopis kitsam on kunsti “pakend” reklaamtekstides. Ei ole ka õige kõnelda kriitika keele suletusest üksnes “vana” akadeemilise kultuuri puhul. Sama võlts ja totter, nagu näib populaarmuusika sõbrale (näiteks) eesti rahvuslikku muusikaklassikat ümbritsev tavaliselt süngemeelne ja pateetilistest ülivõrretest tulvil retoorika, võib klassikalise muusika austajale olla amerikanismidest, slängist ja võõrkeelsetest stiiliterminitest kubisev popmuusika arvustus. Näib, et arvustusest ei olegi midagi head kõnelda – ikka on see vaid kunsti(elamuse) kahvatu või moonutav koopia või kaja. Samas, kultuur ilma peegelduseta on tumm ja “minateadvuseta”.

Võiks arvata, et liberalistlik/demokraatlik(?) situatsioon soosib arvustust ja kultuurinähtuste mitmekesist mõtestamist. Tegelikult on vastupidi. Konkurentsiühiskonnas on avaliku maine küsimus eluliselt tähtis ja õrn asi. Kriitiline arvustus võib ehk mõne rahakraanigi kinni keerata. Kes maksab reklaami eest, ei taha sinna kõrvale kriitikat. Elukutselise kirjutaja sõnavara ja hinnangukriteeriumid ei vasta massimeedia huvile olla arusaadav “keskmisele”, eriteadmisteta, vähima võimaliku kultuurikogemusega publikule.

Tulemuseks on kultuuripeegelduse muutumine infantiilseks ja diletantseks.

Muidugi ei ole kultuuripeegelduse “demokratiseerumine” ainult negatiivne nähtus. Oskus väljendada keerulisi mõtteid lihtsas ja ilmekas vormis ja näha kunstinähtusi tavapärasest erineva nurga alt tuleb kasuks ka arvustajale. Isegi statistiline fiktsioon nimega “keskmine kuulaja/lugeja” jne on hea lähtepunkt, sundides kirjutajat hindama, kuivõrd kunstiteos ja selle vahendus täidab oma kommunikatiivset rolli vahetult, ilma teoreetilise “programmeerimiseta”. Kohe tekib aga ka küsimus, kui “rikkumatu” õieti peaks see kujuteldav “keskmine” olema, kelle järgi peaksid end sättima kunstilooja ja peegeldaja. Ehk on juba lugemisoskus kurjast? Ja kas kunstipeegelduse eesmärgiks peaks olema lihtsustamine või sama mis kunstiski, see on uute seoste ja uute tähenduste tekitamine? Vastus pakub end ise.

Paraku on “demokraatia” põhitrend suurema käibega ja tarbijaskonnaga valdkondade (populaarkultuur) ja persoonide mehaaniline eelistamine ning kõik, mis sellega kaasas käib. Viimasel ajal võib päevalehtedest tõelisi “pärleid” leida. Aga parem mitte tsiteerida…

Arvustusest kui nähtusest ja arvustuskultuurist on põhjust kõnelda, sest pendel on rängalt teises seinas. Üheksakümnendatel alanud kultuuri ja meedia “demokratiseerumine” on viinud olukorrani, kus tervikut haarav muusika(elu) peegeldus puudub ja terved valdkonnad on katmata. Paljudest olulistest sündmustest ei jää jälgegi, rääkimata loominguprotsesside üldistusest. Kus on see konkreetne või ka virtuaalne “koht” avalikus ruumis, kus selline utoopia nagu heliloomingut kui tervikut haarav, köitev ja ka heal erialasel tasemel peegeldus teoks saada võiks, on raske küsimus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming