Kergitab kulmu: Kui show on lõppenud…

Evi Aruj?

  Meenutades valimiste ajal pakutud virtuaalseid rahapakke ja õnnevalemeid ja lugedes nüüd tilgutatud lugusid parteihierarhia tippudes käivast võimuvõitlusest, hakkab tasapisi juba veidrana tunduma kujutlus, justkui ei peaks parlamentaarne demokraatia ja valimised toimima mitte ainult kui võimu jagamise mehhanism, vaid ka kui vähemasti üldist maailmavaatelist identiteeti välja pakkuv või taasloov mehhanism. Sest kui eksisteerib selline asi nagu kodanikukohus, mida meile enne valimisi kirglikult meenutatakse, siis peaks ju sellel kohustusel olema mingi mõistlik põhjendus – ka erakondadel peaks olema kohustus formuleerida oma põhimõtted ja sihid täpselt ja realistlikult, mitte valija soovkujutlusi ja mütoloogilist mõtlemist ära kasutades.  

Sellele sisuliselt kõrvale heidetud kohustusele mõeldes oleks väga huvitav teada, mis toimub viimastel aegadel valimas käinute peas (et 2/5 potentsiaalsetest valijatest ei käi, selles ei nähta enam isegi mingit probleemi): kui suurt rolli mängivad valikutes erakondade välja pakutud väikesed materiaalsed peibutised, kui palju mingid ilmavaatelised tegurid ja kuivõrd valija ilmavaatelised kujutlused kattuvad erakondade tegeliku poliitikaga. Karta on, et eriti ei kattu.

Või peakski leppima paratamatu tõdemusega, et koos juridifitseerunud demokraatiaga on kätte jõudnud aeg, kui mängivad üksnes “väikesed” asjad: sümboolsed ja moraalsed väärtused, kaunistuseks pisuke materiaalne meelehea lojaalsetele valijagruppidele. Aga just sümboolseid ja eetilisi väärtusi on viimased valimiskampaaniad (ka presidendivalimise kampaanias) meile pakkunud. Eetilist revolutsiooni on mitu praegust koalitsioonierakonda juba tükk aega müünud nn JOKK-temaatikaga, haavatud rahvusliku identiteedi peale on mängitud pronksmehe saagat ära kasutades, “valgete jõudude” propagandaga koos on pakutud jätkusuutlikkuse ja avatuse visiooni.

Hoolimata gigantide rüselusest avalike ja varjatud hierarhiapositsioonide pärast ja ka sada päeva ei ole veel möödas, kuid koalitsioonilepingut lugedes on täiesti õiguspärane otsida sealt vähemasti selgesti formuleeritud kavatsust tegelda probleemidega, mille dramaatiline esitlus valimistel hääli tõi. Ja tegelikult ei olegi need väikesed asjad, vaid Eesti riikluse ja demokraatia arengu seisukohalt olulised küsimused.

Esiteks – nagu nõiaväel areenilt kadunud JOKK-teema ehk Eesti Vabariigis kehtivate seaduste ja ühiskondliku arvamuse (avaliku huvi) vastuolu. Mina küll tahaksin teada, kas Sakala küsimuse ja presidendivalimise protseduurireeglite probleem oli ja on vaid juriidilise tõlgenduse asi või on tegemist õiguse ja õigluse olemusliku vastuoluga. Ja kas on veel valdkondi ja seadusi, kus selline vastuolu toimib. Ja kas ning kuidas uue valitsuse seaduseloojad JOKK-teemaga tegelda kavatsevad. Koalitsioonilepingus see teema puudub. Või peaks sellega kuidagi ääriveeri seostuma õiguspoliitika lõigu 4 punkt: valitsus kodifitseerib sotsiaalõiguse (sotsiaalseadustik), keskkonnaõiguse (keskkonnaseadustik) ja ehitus- ja planeerimisõiguse (ehitusseadustik)?)

Kaheldav on, kas kodanikuühiskonna probleeme ning õiguse ja õigluse vastuolu probleeme lahendavad ka koalitsioonilepingu punktid kodanikuühiskonna peatükis, kus valitsus lubab tõhustada, toetada ja propageerida, tõsta erakondade mainet ja anda raha ning Tallinna lennujaamale Lennar Mere nimi. Kodanikuühiskond vajab reaalseid toimivaid ja selgeid juriidilisi mehhanisme, mitte raha Potjomkini küla ja kohviautomaatide jaoks.

Omaette küsimus on, mil moel kavatsetakse tagada kättevõidetud paradiisi jätkusuutlikkus. Ka sellest koalitsioonileping vaikib. Aga ehk on lahendamata probleemid lihtsalt kasulikud, aitavad tulevikuski korraldada eetilisi revolutsioone ja etendusi, milles Hea võidab Kurja.

Mis puutub pronksmehe teemasse, siis kuju äraviimine on suure sümboolse väärtusega ühiskondlik akt, sõltumata selle külge kleepunud erakondade mainekujunduslikest huvidest. Samal ajal on see ka erakondade võlg ja üks väiksema tähtsusega küsimus põhiküsimuse kõrval – kuidas ja kas on võimalik luua eestluse kujund ja identiteet, mis ei põhineks üksnes minevikuga suhestumisel (kommunism ja okupatsioon) ega ka ebarealistlikel tulevikuvisioonidel. Seda ehk ootabki erakondadelt suur osa potentsiaalsetest valijatest, kes valimas ei käi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming